1. Kohtuda nendega, kes mind ootavad. 
2. Jagada lugusid. 
3. Kallistada kalleid. 
4. Vedeleda rohul ja vahtida pilvi. 
5. Külastada vabaõhuüritust või mõnda kontserti. 
6. Nautida mere ääres päikeseloojangut. 
7. Sõita esimest korda elus Elroni rongiga. 
8. Istuda õhtupäikeses Piusa liivadel. 
9. Ennast merevette kasta (järvevette võib-olla ka). 
10. Naerda, pisarateni, korduvalt. 
11. Saunas käia. 
12. Süüa kirssidest (mitte murelid) isu täis. 
13. Süüa mustikaid ja metsmaasikaid (peost). 
14. Teha parima sõbrantsiga mõned kokteilid. 
15. Süüa Sämmi grillis sealset lõhet. 
16. Süüa tädi Lea marineeritud kurke suitsuvorstiga mustal leival. 
17. Süüa kodust kartulisalatit. 
18. Süüa värsket kartulit ise korjatud kukeseente kastmega. 
19. Süüa koduseid vahvleid. 
20. Süüa pehmet masinajäätist.  

Jah, mõningaid asju saan siin endale ise ka teha, näiteks värsket kartulit kukeseenekastmega, aga limiteeritud transpordivõimaluste tõttu pole veel juhust olnud. Seevastu nt hapusid kirsse kui selliseid siin mina pole müügil näinud. Mõtlen praegu, et kas 5kg kastist piisab mulle (turult saab paberredeliga kiiresti korjatud) või jääb väheks.
Mere ääres saan ma siin nautida päikesetõusu, aga loojub ta mägede taha. Küllap ma jõuan sinna poole saart ka, kus ta Atlandi ookeani kukub, aga vahelduseks vaatame Läänemerd.
Merevette ma kastsin ennast eile ise ka. Kolm korda. Oli karastav, ja kindlasti mitte üle 16 kraadi. Väljas oli küll soe, telo näitas 22 kraadi, aga päikese käes tundus soojem.
Ujumiseks ilmselt seda päris nimetada ei saa, kuigi 10 tõmmet ujusin iga kord küll enne, kui põlve vastu liiva ära kraapisin jälle. Käisime eile nimelt taas mere ääres, võtsime päikesevanne ja mina käisin vees ka. Kutt ehitas liivast tunneleid.
Mingi hetk tuul pööras ja kus siis hakkas liiva lennutama. Kolm korda vahetasime asukohta, aga ikkagi saime seda peenikest liiva nahal tunda. See on päris valus, kui see suure tuulehooga tuleb, imepisikesed terad, nagu teravad nõelad nahal.

Aberdeeni liivaluited ja rand.

Koju jõudes oli siis aimata ka, et saime veidi päikest kah. Triibud on mõlemad peal, aga ei midagi hullu. Vaharit peale ja tõmbab kenasti tagasi.
Olen avastanud, et mulle meeldib rannas raamatut lugeda. IFFi raamatu lugesin läbi, ja Marek Sadama “Tulbid ja bonsai” on samuti rannas loetud. Ega seal rannas muud teha pole ka, sest moblalevi on suht kehva. Vaevu üks nõrk pulgake.

Kutt kärutas mulle jätsi välja.

Eestisse tulekust rääkides, siis olen püüdnud logistika tekitada nii, et võimalikult vähe oleks sõitmist
ja sinna sõitmise sisse mahuks võimalikult palju kohtumisi. Arvestades, et plaani on võetud lisaks Tallinnale märkimisväärne osa Järvamaast, aga ka Viljandi, Pärnu, Raplamaa, Tartu, Võru-ja Setomaa, siis läheb põnevaks. Ahjaa, Mohni on ka kavas jõuda. Lisaks enda logistikale on ju ka vaja Kuti logistika välja mõelda.

Raamatuesitlustest on praegu kindlalt paigas kolm. Läbirääkimised käivad ka Paide ja Tartuga, aga kuupäevad-kohad-kellaajad selguvad hiljemalt algava töönädala lõpuks.
28.07. kell 20 Müüsleris Saare seltsi hobusetallis
31.07. kell 6 hommikul Vargamäel
31.07. kell 16 Tallinnas, Kalamajas, A.Krautmani terviseakadeemias.

Kõik sündmused on tasuta, ja kõigil, kel raamat juba olemas, saavad soovi korral sinna pühenduse ja autogrammi. Kel raamatut pole, siis oleme ca 150 hoidnud just nende esitluste tarvis, seega võtke kaasa sularaha. Raamatu hind on 12 eurot, kui ostad 5 raamatut korraga, on tükihind 10 eurot.

Sel nädalal panin veel siin 2 raamatut posti. Üks läheb Šoti kirjanike ühenduse presidendile, teine NESLIBi loojale ja tegevjuhile. Lisaks kirjutasin ja salvestasin videosse luuletuse, mille kirjutasin kohalikule heategevusorganisatsioonile MISS, kes toetab katkenud rasedusega peresid. Septembrisse sai kirja veel esinemist/koolitust, seega tagasi tulles tuleb hakata neid ette valmistama.

Uue töönädala plaan on igal juhul enam-vähem paigas. Eks väikseid asju tuleb juurde, aga üldiselt näib kõik klappivat. Tulge siis jutuõhtutele! Elu on ju näidanud, et isegi lennukid ei sõida alati.
Kohtumiseni juba Eestis!

The post Ma ei teagi, mis nüüd saab😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Lõppev nädal on tõepoolest toonud nii saavutusi kui ka seiklusi. Kas neid just seitse oli, kindlasti oli rohkem, aga numbriliselt lihtsalt hea kokku võtta.

Siin jaanipäeva ei tähistata, ja isegi pööripäeva tähistamisest suurem püha on isadepäev, mis on siin juuni III pühapäev. Seega oli terve eelmine nädal täispikk kooli-ja töönädal. Kool lõpeb 3. juulil, töö – noh, siis kui puhkuse võtan.

Pühapäev ja esmaspäev olid töö tegemise mõttes rahulikumad, pühendusin n-ö tõeliselt tähtsatele asjadele elus ja tegelesin oma mõtetega. Oma arutlustes jõudsin sinnamaani, kas ülemõtlemine kui selline on olemas ja mis on see tegevus, mida minu puhul enamik on ülemõtlemiseks nimetanud. Ehk, et mis ma siis tegelikult teen, kui ma väidetavalt mõtlen üle.

Teisipäeva õhtud on traditsiooniliselt kirjutamise päralt: siinse aja järgi kell 19 koguneb nii Suurbritanniast, aga ka nt Uus-Meremaalt ja USAst seltskond Zoomi, et Dark Angels Writing’u egiidi alla ühiselt kirjutada. Sellised loomingulise kirjutamise harjutused. Minu kirjutamise mentor, Jamie Jauncey on ka üks selle ühenduse loojatest. Lisaks inglise keeles loomisele on see teretulnud võimalus rääkida kirjutamisest inimestega, kes suhtuvad sellesse sama kirglikult. Neljapäeval oli mul ka 1:1 kõne Jamie’ga, kus sel korral oli teemaks kõne minu raamatust (talle meeldis, aga täpsustasime väljendeid) ja ettevõtte kodulehekülg. Natuke rääkisime enda vastu lahke olemisest ka.

Kolmapäeval oli NESLIBi ehk Kirde-Šotimaa naisettevõtjate ühenduse avalik live, kus ühenduse liikmed said võimaluse oma tooteid ja teenuseid 2 minuti jooksul tutvustada ning osalustasu annetatakse valitud heategevusorganisatsioonile. Vahepeal jõudsin ära käia ka üle jõe, oma tulevaste kolleegidega tutvumas, samuti suhtlesin ühe kohaliku turundusagentuuriga, kellega saame ehk koostööd hakata tegema. Kolmapäeval avaldati siis minu lugu ka rahvusvahelisel platvormil nimega Lightbox Originals. On suur rõõm olla avaldatud, eriti suur rõõm on olla nende seas, kelle kohta öeldaks, et need inimesed inspireerivad. Lugu pealkirjaga “Julge olla unistaja” on inglise keeles, seda saab lugeda SIIT.

Kutt, mõõn ja Põhjamerelt saabuv haar.

Neljapäev oli päev, mis möödus kui lenneldes. Pärastlõunal said virtuaalselt kokku piirkonna loomeinimesed, et üksteisega tutvuda. Emotsioonid on vägevad ja tutvusringkond kasvab. Kas neist ühel hetkel ka koostööpartnerid saavad, on teisijärguline, pigem on see küsimus, et “keda sina tead?” ja ka teistpidi – “kellele end tutvustad?”

Kutt saab kohe kahe lainega pihta.

Kui kohtumine läbi sai, panin esimest korda siinviibimise ajal selga bikiinid ja võtsime suuna randa. Jah, käisime ka Põhjameres, kastsime end vette. Kuigi osa kohalikke ujus ka kaldast ca 2 m kaugusel, siis oli aru saada, et nad tegid seda piisavalt madalas vees, et jalad vette ulatuksid.
Võrreldes Läänemere lainetega on Põhjameri soolasem. Nahale jäi kerge kipitus, mis meenutas veidi Vahemeres suplust. Kargelt karastav oli see igal juhul. Kas lähen veel? Kindlasti.

Ma muidugi ei tea, kuidas on seal kesklinnapoolses otsas, kus on n-ö ametlik suplusrand, aga Doni jõe suudmes eelistasid inimesed ikkagi jões suplemist. Esiteks oli vesi soojem, teiseks ka hoovused väiksemad.
Ja need hoovused on mõõna ajal nii tugevad, et liigutavad ka täiskasvanud inimese paigast. Saime seda eriti eredalt kogeda just eile, kui hommikuse mõõna kõrghetkel rannas olime. Doni jõesuudmes oli vesi nii madal, et Kutile umbes põlvedeni, aga vool oli nii tugev, et tõmbas käpuli. Üks perekond kõndis ka läbi ning hoiti tugevasti üksteisest kinni. “Uskumatult tugevad hoovused,” sõnas pereema. Kutt käis ikka kastis end vette ka – jõevesi olla soe olnud.
Need udused pildid on kõik laupäeva ennelõunast, kui merelt oli jälle haar – see ongi Põhjamerelt tulev udu, mis on Šotimaale iseloomulik. Merekarust vend teadis öelda, et seda olla mujal ka, aga kõik kirjalikud allikad, mis mina Haar’i kohta leidsin, räägivad sellest udust, mis tekib siis, kui Põhjamerel on soe õhumass, mis suunab jahedamat õhku Šotimaa kohale. Kes tahab, võib internetist rohkem otsida.

Ma poleks elus arvanud, et minust saab inimene, kes mediteerimise enda päevadesse lülitab.
Veel 3 kuud tagasi oli ka raudne ei. Võib öelda, et teatavate äärmuslike näidete tõttu tutvusringkonnas oli mul suisa selle sõna vastu tekkinud vaimne allergia. Mingist rahunemisest ei saanud juttugi olla, kui ma selle sõna peale 2 kätt üles tõstsin ja silmi pööritasin. “See pole minu jaoks,” oli tavavastus.
Mitte et minust nüüd mingi guru saanud oleks, aga need igapäevased 5 minutit vaikuses enese mõtete jälgimist on toonud päris häid loomingulisi sähvatusi, teisalt aidanud lahutada iseenese olemust oma mõtete tulvast. Tuua mõistmise, et kui meil on ca 76 000 mõtet päeva jooksul peas, siis ei saa ju olla, et mina=minu mõtted. Samuti on see aidanud neid mõtteid valida, millele oma aega pühendada.
Seda päris “oma” stiili aitab mul leida üks kohalik õpetaja, osalen ta viienädalasel koolitusel, mis õpetab erinevaid stiile sõltuvalt sellest, mis on inimese isiklikud vajadused (põhjused) meditatsiooniga tegelemiseks. Ei mingit linnusirinat ega ninaüminat, vaikus on kõige parem. Reede päev tõi vist mingisuguse murrangu. Eks seda ole näha.

Kui mere kohal oli haar tihedam, siis kalda poole tulles paistis soe päike.

Laupäeval kogesin aga midagi sellist, mida Aberdeenis on harva – äikesetormi. Kohalike sõnul oli see harvaesinevalt tugev, kuigi Eestis elades olen kuulnud-kogenud ka hullemaid – pikemaid ning valjemaid. Olin just kolmapäeval küsinud äikesetormide kohta kohalikelt, kes siis seletasid, et nii nagu jõhkrat kuumust (Londonis oli sel nädalal mitu päeva üle 30 kraadi ja ka Šotimaal ulatusid temperatuurid 28 kraadini) on siin ülimalt harva, sest Põhjamerelt tuleb alati mõnus briis, on siin ka äikest harva. Laupäeva hommikul 5-6 vahel oli. Kutt oli ilgelt pettunud, et maha magas.
Nüüd nuiab minu käest, et “äkki ikka  tuleb täna äikest.” Umbes nii nagu talvel lumega.

Eelpool mainitud haar haaras meid laupäeval ikka täiega endasse. Selline tihe, tumehall, jahe, niiske, kontidesse pugev. Nähtavus vaid paarkümmend meetrit. Kuna see tihenes ja mõõn oli tasapisi asendumas tõusuga, seadsime sammud kalda poole. Mõnikümmend meetrit edasi paistis juba päike. Silla kohal oli veel udu, aga seegi oli sisemaa poole liikumas. Hülgeid nägime ka jõekaldal pikutamas. Vast ehk 30 meetri kaugusele jäid meist. Ei tihanud lähemale minna, ei tahtnud neid ära ajada.

Jõe äärt pidi tagasi tulles vaatasime veel saaretipus kajakaid. See on nii vahva, kuidas nad end jõevees pesevad ja siis ise häälitsevad, luiged väärikalt mööda ujumas. Vesi oli nii madal, et Kutt otsustas oma mõtte teoks teha ja sel jõesaarel ära käia.

Sel ajal suhtlesin mina Edinburghis asuva Eesti konsulaadiga ning nad on minu raamatust huvitatud ning valmis ka turundamisega kaasa aitama!

Tagasi kaldale jõudes hõiskas Kutt siis nii, nagu oleks vähemalt kullapaja leidnud. Oma arvates leidiski – mudas paistis iPhone telefon. Tema muidugi kujutas kohe ette, kuidas omanik on vahepeal uue telefoni ostnud ja ta saab selle endale jätta, aga müüb hoopis maha ja ostab parema. Esialgu ei suutnud me muidugi tuvastada isegi marki, pärast selgus, et vist iPhone10. Mõnusalt mudane oli see küll. Kutt ise ka muidugi. Koju kõndis ta sealt paljajalu. Ma küll kahtlesin tema väidetes, et need telefonid on “vee-ja mudakindlad”, aga rõõmu rikkumisega püüdsin end tagasi hoida.

Tagasiteel saarelt. See koolmekoht on nn kajakate pesula. Kaldaäärsest mudast leidis ta telefoni.

Koju tagasi tulles ootas meid uus seiklus – olime luku taga. Meil välisukse lukk on enne ka jupsinud, aga siis pigem nii, et ei saa ust lukku keerata. Nüüd oli nii, et kuidas me ka ei üritanud – võti keeras, aga uks oli lukus. Ja et seiklus oleks täiuslik, oli ka telefonil akut vaid 14%.
Omaniku sain siiski kätte ja ca tunnikese saime oodata – õnneks oli ilm ilus. Mina võtsin tagaaias päikesevanne, Kutt pani grilli kokku ja puhastas telefoni mudast.

Selgus, et nendel iPhonedel on selline võimalus olemas, et paned n-ö varunumbri ekraanile, et kui
telefon leitakse, siis kuvatakse ekraanil seda numbrit ja sellele numbrile saab selle telefoniga helistada. Nii me tegime ja omanik oli siiralt üllatunud. “Te teete nalja? See telefon töötab? Mu 17-aastane poeg kaotas selle neljapäeva õhtul, me käisime seda otsimas, aga ei leidnud.”
Kutt on terve tänase päeva nagu nõeltel istunud ja kuigi telefoni omanik ütles korduvalt, et annab enne tulekut märku, siis Kutt jõudis vist 3x helistada ja küsida, millal tuleb. Praeguseks hetkeks on tal jäänud veel 30 minutit oodata.

Nüüd on lõppeva nädala seiklustele vist tiir peale saanud. Kes midagi head tahab, siis mul on jätkuvalt ilus ja tehniliselt väga heas korras auto müüa. Heade autodega peaks ringi sõitma, mitte need ei peaks seisma. Kuna ma Eestisse tagasi tulla lähikuudel ei kavatse, ei ole mõtet autol niisama seista lasta. Kui endal auto olemas, võid infot levitada, ja kui ostja ütleb mulle, et Sinu käest sai infot auto kohta, olen ma valmis sulle 100 eurot peo peale maksma.

The post ７saavutust ja seiklust appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Alustan kohe eilsete pomm-uudistega. Neid oli nii mulle kui ka Kutile. Kutt sai enda golfivarustusele olulist täiendust. Varasematelt jalutuskäikudelt oli ta ju leidnud 2 golfipalli: ühe erkkollasse, teise valge. Kollane pidi olema n-ö harjutuspall.  Golfikepi leiutas ta endale ise – pikast puuoksast.

Üliõnnelik Kutt -golfar

Kuni eilseni, naabritele oli tema golfiarmastus silma jäänud ning naabrinaise isa kinkis talle oma ühe vana golfikepi. Ja üsna mitu palli ka. See võttis Kuti sõnatuks ja ta oli pisarateni tänulik. “Täna vist võtad selle golfikepi kaissu ka,” nokkisin teda. Ega ta eriti vastu ei vaielnud, samas ma kontrollimas ei käinud, kus see golfikepp tal öösel oli. Igal juhul veetis ta õhtul mitu tundi golfi mängides ja hiljem veel rohkem aega kaduma läinud palle otsides. Kahte ei leidnudki. 28ndast maist saab ilmselt päriselt ka golfiväljakutele mängima, tal on naabrimeestega juba kokkulepped tehtud.

Ma ise sain eile samamoodi uudised, mis ikka toored emotsioonid lahti tõmbas. Naersin sõbrannale, et see häälitsuste kaskaad oli segu kiljumisest ja sünnitusega kaasnevast urinast. See oli päris naljakas, kuidas ma loen kirja, kus on pikk sissejuhatus sellest, kuidas konkursitöid oli palju ning neil läks erakordselt palju aega nende lugemiseks, raske oli otsustada ja siis hakkasin uuesti lugema, sest sain aru, et mu töö on välja valitud! No ei ole sellist emotikoni olemas, mis seda rõõmutantsu väljendada suudaks.
Organisatsiooni nimi on Scottish Pen ja ajakiri koondab endas šotlaste kirjutisi üle maailma ning Šotimaal elavate teiste rahvuste töid. Eks ma püüan lähipäevil kindlaks teha, kui palju üldse varem neil eestlastest autoreid on olnud. Järgmise numbri teema, millel kirjutasin, oli “kannatlikkus” ning minu loo pealkiri on sama, mis seekord blogipostitusel: “Elu parimad hetked”. Avaldada ma seda lugu veel ei tohi, sest see peab olema varem ilmumata, aga jagan teiega seda esimesel võimalusel.

Väljavõte raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

See uudis oli minu jaoks nii vägev, et isegi teade lennupiletite tühistamisest 26. maiks ei suutnud mu rõõmu rikkuda. See tähendab, et autogrammide jagamine lükkub edasi mõnda aega, sest millalgi juunis asun ka täiskohaga tööle, kus läheb vaja minu rikkalikku elukogemust ning omaks võetud uut mõtteviisi. Seega enne juulikuud, mil Kutil ametlikult koolivaheaeg hakkab, ma lennupileteid broneerima ei hakka. Niisiis – kõik need, kes on raamatu juba tellinud või Hooandja kaudu mind toetanud, saavad raamatut enne katsuda kui mina. Juba on välja ka mõeldud, kuidas saate pühenduse ja autogrammi ka raamatusse.

Täienduseks veel nii palju, et mõelge rahulikult läbi, kui mitu korda te kuu jooksul kellelegi soovite: “Palju õnne!” ja kui palju on neid kordi, kus oleks tahtnud ka midagi tähendusrikast pihku pista: sünnipäev, kooliaasta lõpp, uus töökoht….
Raamatus on universaalsed, heaolutunnet loovad mõtisklused, kaunite sõnakujunditega lood, mis julgustavad igaüht leidma oma isiklikku õnnelikku teekonda, isiklike valikute kaudu. Ajatu, end praegusel ajal väga oluline. Kaunis ja südamlik kingitus neile, keda soovite seoses lõppeva perioodiga eriliselt meeles pidada või ka lihtsalt kellelegi, kes on kogu sellesse “töö=kodu” virrvarri end ära kaotanud.

Eile, teisipäeval, oli mul ka esimene ametlik õppetund Jamie Jauncey’ga. Olen teda ka varasemates postitustes maininud, ja seda, milline oli tema esimene tagasiside mu debüütraamatule – et see on teravmeelne, soe ja mõtlema julgustav samaaegselt. Aga eile sain aru, et ta on seda raamatut lugenud rohkem kui korra. Kuulates tema mõttekäike ja tagasisidet sain aru, et ma vist olen millegagi hakkama saanud. Temaga mõtisklesime ka raamatu teemadel ja kuidas see siinsel turul uuesti välja anda. Seega, see esialgne 700ne tiraaž on ajas kindlasti väärtust kasvatav. Aitäh, Hele – Sina selle mõtte eelmise aasta suvel mulle pähe panid.

Esmaspäeval oli ka põhjust rõõmustada – mu ettevõte Word Accord sai esimese ametliku tellimuse:
tervituskiri neile, kes tellisid uudiskirja (just saatsin ära ja kiideti heaks) ning privaatsuspoliitika. Ehk siis, sel nädalal saan välja kirjutada oma esimese arve. Huh, peaksin vist mingi blanketi valmis või välja otsima. Kohalik arenduskeskus varustas mind igasuguste raamatupidamispaberitega, nüüd on aeg need käiku lasta.
Pangakonto tegin ka ettevõttele ära – see võttis internetis vähem kui 10 minutit.   Paberitööd on selle ettevõttega muidugi veel omajagu. Igasugused peene nimega plaanid näiteks. Tänagi osalesin ühel videokoolitusel, mis aitab neid pabereid täita nii, et need ka pangakontol numbreid kasvatama hakkavad. Kokku tegin vist kõikide nädalate rekordi: 4 seminari-videokoolitust-koosolekut. Praegu on küll selline tunne, et kõnniks 10 miili järjest, sest istmikul on tooli kuju juba. Ilmselt sellist distantsi täna siiski ette ei võta, aga seda sooja suveõhtut (üle 20 kraadi) lähen naudin kindlasti.

Elmari raadio intervjuule sain ka päris palju tagasisidet, kel see kuulamata jäi, siis nad kirjutasid kokkuvõtliku uudise ning intekat saab järele kuulata siin. Pildil olev Dunnottari loss on Aberdeenile lähedal ning sellest, kuidas me seal Kutiga käisime, aga suure tuule tõttu sisse ei saanud, kirjutasin umbes jaanuari lõpus.

Täna Kai Oja vebinaril panime kõik kirja, et pühapäeval enne kella 14 jõuab meieni rõõmustav üllatus. Arvestades asjade käiku, siis ilmselgelt võib neid isegi rohkem olla ja mul võib olla raskusi järgmine kolmapäev öelda, mis see oli. See tema küsimus, et “mis oli nädala võit” on alati kõige raskem küsimus üldse, sest nii raske on valida. Mis teil nädala võit oli?

The post Elu parimad hetked👍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui jaanuaris oli see natuke roheline, siis nüüd oli kõik väga-väga lopsakas. Eriti see keskmine aed, kus oli nii-nii palju erinevat värvi õisi. Muidugi on praegu ka see aeg, kus ka rohelist on kümneid erinevaid tooni. Panen ühe pildi, kus on see lopsakus vast kõige rohkem näha.

Seaton pargi Müüritud Aed

Osa põõsaid on alles õitsema minemas, seega ilmselt lähipäevadel on see värviplahvatus võimendumas. Viimased paar päeva on siin ka jahedamad olnud, seega jätkub ehk õisi vähe kauemaks. Muigama ajas see, et lõpuks ometi näen ma seda, mida mulle Šotimaale tulles lubati: neli aastaaega ühes päevas. Jah, isegi lund olen näinud, midagi, mida pole talv otsa Aberdeenis näha olnud. Ma nokkisin Kutti, et tahtsid lund – nüüd tuleb. Ta vastas, et nüüd tahaks suve. “Nelja kuu pärast saad.”
Seega saime talvejoped taas korraks välja otsida. Isegi Kutt pani kindad kätte. Enne seda oli muidugi olnud pikalt sooja t-särgi ja suvekleidi ilma. See, et lõpuks nüüd sademeid tuleb, on kergendus siinkandi põllumeestele ka. Ning minu potipõllundus aias pääseb ka kraaniveest. 
Sel nädalal oleme päris mitu täitsa uut kohta avastanud kodust ca 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Üks nendest on Broad Hill, mis on täitsa mere ääres. Kohalikud niuksusid, et kes pole ennast liigutanud, siis on päris järsk peatumata üles minna. Oli natuke Tallinnas Nõmme mägede moodi küll.
Kuna selle lähedal oli suur pood ka, ja mõned asjad olid ostmata jäänud, siis käisime sealt läbi. Kutt sai üle eluks vajaliku nipi ka – kuidas käsi mitte maani venitamata poekott koju tuua. Kandsime kordamööda. Jõudsime küll plaanitust hiljem koju, aga Kuti jaoks oli see jalutuskäik üks parimatest, sest ta leidis keset võsa ja tühermaad endale teise golfipalli. Tema suur unistus on hakata golfi mängima ja nüüd ta siis organiseerib endale varustust. Tegelikult on noorte varustus ca 50 naela, seega on tal täitsa reaalne võimalus see summa ise kokku koguda.

Nendel jalutuskäikudel olen veelgi enam veendunud, kui mõnusa elukeskkonnaga paik on Aberdeen. Metsloomad elutoas just ei ole, aga hülged kesklinnas (mõni neist puu otsas) on midagi, millega oleme heas mõttes harjunud, jänesed, kitsed ja hirved, rääkimata haigrutest ja meriskitest, need on kõik oma silmaga nähtud. Ma arvan, et ma olen selle nelja kuuga linnas elades näinud oma silmaga rohkem metsloomi ja -linde kui Kesk-Eestis põldude vahel elades.

Tagasi tulles uute harjumuste juurde, siis treenin praegu täie hooga turundusoskusi. Igas mõttes. Osalen ka kohaliku turundusguru Leona Lewise FB koolitusel, samuti IG nähtavuse koolitus Estelle Keeber’iga. Eestlastele ilmselgelt ei ütle need nimed midagi, aga siin on nad oma valdkonna tipptegijate seas. 
Muu hulgas tuleb eesmärkidele mõeldes hüljata igasugune võlts-tagasihoidlikkus ning õppida olema julgem nii oma saavutustest kui ka üldse tegemistest rääkida. Pakkuda välja ideid ning koos nendega ka teostusvõimalusi. Mu endine tööandja Järva Teataja on olnud vägagi vastutulelik ning aidanud mu rõõme ja saavutisi jagada. Nii võimalust raamatu ilmumist toetada kui ka praeguseks sõna otseses mõttes tuhandeteni jõudnud ettevõtmist Lood ja Maalid. Linkidele klõpsates jõuate neile artiklitele.
Homme hommikul kell 9.10 Eesti aja järgi olen aga raadio Elmar eetris. See kohustuslik kuulamine pole, lihtsalt kes pole ammu häält kuulnud ega julge mulle ise helistada, siis kuulake raadiost.

Osa inimesi on küsinud, et kui raamat  trükikojas, mis siin enam toetada? Aus vastus: kirjastajale ja trükikojale tuleb arved ka ära maksta. Kolmandiku summast olen ise kirjutades teeninud, kahe kolmandiku osas otsustasin paluda abi. Suur tänu kõigile neile, kes on juba oma abikäe ulatanud kas Hooandjas ettevõtmist toetades, seda infot oma infokanalites jaganud või lihtsalt tellinud raamatuid ette. 
Eestis on plaanis ka väiksed nn raamatupiknikud, kus kuuleb siis lugusid Šotimaalt ja saab raamatusse autogrammi küsida. Olge kuuldel!

The post Uued harjumused. Kutil ja minul ka. appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Nagu öeldud, raamat on trükikojas, ettetellimine käib täie hooga ning Hooandja lehel saab valida endale sobiva kingituse ka. Video filmimisel (need kaadrid, kus mina nähtav olen), oli Kutt kaamera taga. Monteerimise ja helindamises osas kasutasin endise kolleegi abi. Aitäh, Dima! Eelmistest postitustest näete teisi õrritajaid ja kaanepilti ka. Kuigi mind ennast näeb Eestis ja autogrammi saab mai lõpus/juuni alguses, siis annan kohe teada, kui raamat trükikojast kirjastusse on jõudnud ning kes soovib raamatut kinkida juba nt mai viimasel nädalal, siis paneme pakiautomaati!

Sel nädalal saatsin raamatu PDF versiooni ka Jamie Jauncey’le, kes on siis see isik, kelle kursusel sain aru, et ma tegelikult ei pea üldse valima erinevate kirjutamisžanrite vahel, vaid ilukirjandus, äritekstid (blogid, koduleheküljed, sotsiaalmeedia jne) täiendavad üksteist ning eri žanre kombineerides on tulemused kõikides žanrites paremad. Meenutan, et tema on teinud seda juba 30 aasta ning väga edukalt. Rääkisime ka juhendamisest ning saatsin lisaks raamatule ka siin kirjutatud luuletusi ning ettevõtte lehekülje. Ootan põnevusega, mis ta uuel nädalal ütleb. Igal juhul sain ka selle esimese kõnega jälle palju väärtuslikku informatsiooni.

Ma olen viimasel paaril nädalal kasutanud mitmel korral võrdlust, nagu ma oleksin laps, kes pole kunagi kommi saanud, kuid nüüd on lükatud üle kommipoe ukse. Kümned riiulid on maast laeni komme täis. “Võta, mida soovid ja palju soovid,” julgustatakse. Magus lõhn ning värvilised paberid haaravad mu endasse ning ma ei tea isegi, millisest vahest alustada. Kus on see vahe, kus on pähklitega kommid? Need jätaks kohe vahele. Kus on marmelaad? Kus iiris ja piimatäidis? Aga lutsukate riiulid? Vat umbes nii ma ennast tunnengi. Väga õnnelikuna, aga õige natuke segaduses. Kas joosta kõik vahed läbi – see ei tundu ajamahukust arvestades eriti mõistlikuna. Pigem küsida kellegi käest, kes teab. Õnneks tundub, et olen leidnud ka inimesed, kes teavad.

Kutt ka tõestas end sel nädalal. Korduvalt. Ilmselt läks talle veidi hinge, et ma teda väheaktiivseks nimetasin. Keelebarjääri ja motivatsioonilanguse tõttu olid tal kahe nädala jooksul tekkinud mingid võlgnevused. Ehe näide, miks on oluline nädala-ja päevaplaanist kinni pidada ja kuidas see tegelikkuses aitab järge hoida.
Teisipäeval kirjutasin need siis kõik üles – 14 asja. No osa neist olid tõesti sellised, et ei tema ega mina polnud aru saanud, et vihikusse tehtud mata ülesanded tuleb üles pildistada, koostada nendest virtuaalvihik ja seda siis Google Docsis jagada õpetajaga. Aga noh, seal oli ka selliseid asju nagu nädal aega pidada tunnete päevikut (teismeliste poiste lemmikülesanne, ma tean). Samas, muusikas pidid nad aga mängima Dance Monkey laulu virtuaalklaveril, see tuli salvestada ja õpetajale saata. Tõsi, mitte tervet laulu ning õpetaja oli noodid välja kirjutanud, aga nagu arvata võis, ei olnud need mitte Do-Re-Mi, vaid AG ACB jne moel. Google Kõikvõimas tuli tõlkimisel abiks.
Õppevõlgnevuste leevendamisel oli 2 lisamotivaatorit ka. Esiteks – nutitelefoni saab tagasi siis, kui kõik asjad tehtud ja Kriipsujuku vebinarile saab uuesti siis, kui vähemalt kolmandik on tehtud. Lühidalt öeldes – vähem kui 2,5 päevaga tegi ta ära kogu 2,5 nädala asjad. Kuna minu päevad on tihedalt tegemisi täis, siis ajasin ta juba teisipäeva hommikul kell 6.30 üles. Väga õnneliku näoga laps see just ei olnud, aga midagi temas muutus, kui ta päeval kella 17 paiku jooksmas käis. Siis oli nii, et “oota emme, ma teen veel selle ka ära, mul on natukene veel.” Okei…. Temas oli nagu mingi hasart tekkinud. Õhtul küsis ise, et mis kell ma ärkan.

Minu äratuskell heliseb 5:15, sest tõmbasime siin nais-ettevõtjatega kah hommikuklubi käima ning ta otsustas, et tõuseb ka sellisel ajal. “Lähed siis jooksma või?” “Lähen jah.” Läkski. Tagasi tulles hakkaski kohe õppima. Nüüd on ta siis kolm hommikut jooksmas käinud. Kuna täna on siin vaba päev II MS lõpu tõttu, siis kooliasju tal eriti teha polnud, vaatab nutikast Star Warsi ja tudeerib materjale. “Ma olen Star Warsi professor!” nagu ta eile videokõnes Anule Šveitsis teatas. Anuga nad peavad plaani, kuidas Kutti Loovustundide programmides kaasata, sest Kuti nutikus ja energia jõuab ka video vahendusel kaugele. Ehk siis, nagu on ka mõned teised targemad inimesed märganud, et Kutil on võime ka teised lapsed kaasa või “käima” tõmmata. Taaskord mõtte ja täiskasvanute tarkuse koht, kuidas seda võimet rakendada nii, et see tooks tulemusi tagajärgede asemel.

Täna hommikul küsis mu käest, et kas ta üksi supermarketisse tohib minna. Praegu vist pigem mitte, seega pidin lubama, et ei vaata, milliseid lilli ta pühapäevaks ostab, kui homme poodi läheme. Jah, nagu Hr Kahemilline mainis, siis saan kaks korda aastas emadepäeva tähistada. Samas, Kutt on mulle teinekord niisama ka lilli korjanud. Ükskord tuli oma jooksutiirult tagasi ja oli metsa alt tulpe korjanud. Kuidagi on nagu muutunud oluliseks, et vaasis oleks õitsvad lilled ka. Vanasti mulle ei meeldinud lõikelilled. Ei meeldinud see äraviskamise tunne, mis nendega kaasnes. Nüüd olen vist liiga palju näinud videosid, kuidas ära visatakse lilled, mida keegi kunagi ei osta. Olemegi siis poest ostnud lilli, mis on nt allahinnatud, ja toome need koju. Pikendades sel moel nende eluiga ja luues rõõmu.

Ühest projektist tahan veel teile rääkida. Nagu ema ükskord varem juba ütles, siis mul on loovus lahti läinud. Lood ja maalid. Esialgu ainult Facebookis.

Praeguseks on juba kaks nn kuulatavat pilti üleval. Mille poolest erineme? Me pole Üllega päris elus kohtunudki. Oleme näinud ainult Zoomi ja FB messengeri akna vahendusel. Oleme mõlemad Kai Oja õpilased ning kui Ülle avas oma maalisalongi, siis mina avaldan raamatu. Nädal tagasi, pärast Shane Strachani koolitusel kogetut ning Spoken Photography nimelist projekti jälgides tuli mõte: ühendada tema maalid ning minu luuletused. Päris kellegi pealt midagi üks-ühele võetud pole, pigem mitu erinevat asja peas kokku miksitud. Nüüd ongi mul eraldi kaustas ports Ülle pilte, millele kirjutan luuletuse, loen sisse ja monteerin videoks. Iga video on lühem kui minut. “Rebane” ongi päris esimene kuulatav pilt. Kuidas meeldib? 

The post Mitu rauda korraga tules appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal.
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda.
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis.
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. Väike õrritaja ka raamatust.

Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy

Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  – JAH, see on võimalik. Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 

Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. “Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!” ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus.

Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 

Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 

Vihmasadu. Aberdeeni sadam.

Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 

Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 

Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 

Nüüd lähen kooki küpsetama.

The post 😍Täiskäik edasi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Õhtul oli väga tore teie kõigiga Marek Sadama virtuaalkontserti nautida.  See on nüüd siis teine Eesti artist, kes mulle siiakanti tervitusi saadab. Nii armas. Aitäh.
Eh, tegelikult me veidi eirasime “sotsiaalse eraldumise” reegleid ka. Istusime naabrite juures. Üksteisest 2 meetri kaugusel. Naistel oma pudelid, meestel oma purgid. Nii tore oli üksteisega lähemalt tuttavaks saada.
Oli imeilus päev.

Kui Eestis praegu koolivaheaeg käib, siis meenutan, et siin oli eelmised kaks nädalat koolivaheaega. Panin sellel vaheajal Kuti punuma. Sõna otseses mõttes. Esimesel õhtul oleks ta vist Chuck Norrise moodi kõik asjad ära pununud, sh mu dresside paelad igast asendist. Iga korraga lähevad soengud järjest uhkemaks. Seega oskavad nüüd mõlemad mehed mulle patsi punuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin teile kohe-kohe üllatust. Paar inimest juba teab, eks osa ilmselt ka aimab, aga nüüd võin välja öelda, sest kirjastusega Rajakaar on kokkulepe olemas ning kohe, kui tutvustav video valmib, läheb info ka Hooandjasse üles. Seega, ilmselt oleks ilus, kui saate seda minu käest teada: annan trükki raamatu pealkirjaga #õnnelikteekond #becominghappy. Tegemist on kinkeraamatuga, kus on minu fotod ning tekstid eesti-ja inglise keeles. Justnimelt, kakskeelne raamat. Miks? Sest meil tänapäeval on juba kõigil tutvusringkonnas keegi, kelle emakeel ei ole eesti keel.
Tegemist on suurepärase kingitusega

• iseendale
• olulisele õpetajale
• koolilõpetajale 
• heale kolleegile
• parimale sõbrale

Trükisooja(d) raamatu (d) saad kätte mai lõpus/juuni alguses, kui oleme nädala jagu Eestis. Jah, ma olen kindel, et lennuliiklus taastub selleks ajaks.

See raamat oli mul 2020 aasta eesmärkide seas kirjas. Kuupäevaks oli 18.04. Võib öelda, et selleks kuupäevaks oligi mul lõplik otsus tehtud ning päev hiljem saatsin eestikeelsed tekstid korrektuuri, praegu on veel inglisekeelsed üle vaatamisel. Ma olen 100% kindel, et Šotimaata poleks seda raamatut sündinud. Vähemalt mitte praegu ja sellisel kujul.

Ühe “väikse asjaga” sain veel hakkama. Tegin oma ettevõtte. No ei saanud enam edasi lükata, inimesi, kes mu abi vajavad, on omajagu ning arveldamine siin on lihtsam, kui on oma ettevõte. Ettevõtte nimi on Word Accord, mis tõlkes tähendab sõnaakordi. Inglise keeles on sõnal accord nii palju tähendusi ja mulle meeldib nii selle kõla kui ka mängulisus. Nii Facebooki lehekülg kui ka kodukas on inglisekeelsed, seega pigem siinsetele klientidele suunatud. Eestis on mul teistsugused arveldamise võimalused, sest eks ole mul sealgi veel kliente. Samas, kui nüüd keegi loeb neid teenuseid ja tunneb, et see on info, mida tema ettevõte vajab, siis ikka võib mulle kirjutada ja eesti keeles ka.
Need kaks “lapsukes” on olnud üsna ajamahukad. Nii ajamahukad, et ma pole 3 päeva õueski käinud. Seega kõik pildid on eelmisest nädalast. Pühapäeval tegin näiteks kirsimoosi.
Ei saa just öelda, et oleks odavam tulnud, kui poe omad, sest tegin sügavkülmutatud marjadest, aga kuna sain “poola poest” neid hapukirsse, siis tundsin, et tahaks sellele magusale kirsile vahelduseks midagi kodusemat.
Kutt tegi ka samal ajal katseid. Seebimulliga.

Ta oli nii ise õnnelik. Harva ta palub, et teeksin pilte millestki, see oli üks nendest kordadest. Ta isegi tegi uuesti selle “triki”, et ma ikka saaks pildi. Mõnes mõttes on ikka täitsa tore koos lapsega uuesti oma lapsepõlve hetki taaskogeda. Kogu see elevus tuli ikka väga tuttav ette.
Kutil on ka loovus lahti läinud. Meil naabrite maja katusel käivad aeg-ajalt kajakad jalgu puhkamas. “Peavad koosolekut,” kommenteeris ta ükskord. Sealt tuli päris lahe lugu, mis ta nendele kajakatele juurde mõtles. Kuna nad on seal üsna tihti, siis on sellele ka lühikesed järje-kommentaarid tulnud. “Kajakad võtavad päikest.”

Ma siia lõppu panen veel neli pilti eelmise nädala jalutuskäigust nõmmele, kus Kutt veetis paar tundi onni ehitades. Ta oli nii õnnelik, kui leidis sealt veel ühe onni. Seda strateegiat, kes selle võis ehitada, mis vanuses ja kuidas nendega liitu lüüa, oli päris tore kuulata. Nõmm ja mereäärsed liivaluited lõhnavad praegu ikka väga magusalt, isegi imalalt. Eks ikka see astelhernes. Ja see, kui pikad need astlad on, on ikka hirmutav. Kutt sai paaril korral näpu veriseks ka. “Ilus, aga valus. Nagu naisterahvad. Ütlevad Sulle valusat tõde näkku.”  

Astelhernes.

Ma olin muidugi üllatunud, kui kollane see kõik on. Õhtuses ja ilmselt ka hommikuses valguses on see kõik väga kaunis. See on hea mõte minna ükskord ka hommikul sinna, kuigi hommikuti tunduvad need mereäärsed päikesetõusud ahvatlevamad. Samas, nõmmelt näeb ka merd. Seega, katsume ette võtta.

Täna pidasime Kutiga ka kiire koosoleku, et millised majapidamistööd on ta valmis enda õlule võtma, sest praegu tuleb mõlemal pingutada. Kui ta nüüd sõnapidaja mees on, siis nõud, prügi ja osaliselt ka pesumasina järelvalve on minu õlgadelt maas.
Eks ta ka elevil, et emmel on “pisness”. “Kuidas Sul läheb, kuidas sissetulekud on?” Tundub, et on onusse, sest no mis tõsiseltvõetav pisness see ikka on, kui 24h jooksul rahajõed voolama pole hakanud. Eks ta ole õige kah, sest tänagi küsis üks kogenud turundusinimene minu käest nõu. 

Scotstown Moor

 Nädalavahetusel peame vist poetuuri ka ette võtma, sest Kutt juba kurtis, et külmik on “nii tühi”. Õnneks sügavkülmas ja kappides veel süüa on. Garaažis on köögivilju ka, seega toormaterjali on. Leiba ja mune võiks muidugi minna juurde ostma. Või minna mugavuse teed ja uurida, äkki enam ei pea toidupoest tarnet kahte nädalat ootama?
Mis delfiinidesse puutub, siis nii palju sain targemaks, et tunnike enne tõusu tuleks minna sadama juurde ja siis nad seal Dee jõesuudmes pidid hullama tõusu ajal. Selle võtaks kah pühapäeval plaani, või mis?

The post Veidi uskumatu endale kah😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus.

Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded “õhku” jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on “täiega nõme” ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada.
Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž.
See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras  või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi.
Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab.  Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid – mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised – tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud – ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm.
Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid – kohalikud maiustused – lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et “kui sina juba midagi teed, siis on tehtud.” Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt.
Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub’ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset.
Kutile võib julgesti helistada – ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda.
Lühidalt kokku võttes, siis “arenguruum on suurim ruum maailmas”. Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitus võtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.

Black Dog Beach

Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach’ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk.
Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada.
“Mõnikord võiks veel sinna minna,” arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime.
Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust – ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured – pildil on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida – mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi “Ühe äpardi päevikud”, aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. “Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema,” teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp.

Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen

Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. Lubab käesoleva aasta soojemat ilma – isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.

Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu

Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval. 

Värviline Šotimaa kevad.

Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud.

Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis? 

Päike loojub Don jõe suudmes

Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎

Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit. 

Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata. 

Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et “tahaks teada, millest see on”. Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta. 

Originaal on siis roosal taustal. 

Kõik on sama

Mis mulle valge täna

on punane su suul.

Meil miski pole sama,

kuid leib meil üks on suus.

Kui pruuti vaatan mina,

siis sina peige otsid.

Meil miski pole sama,

kuid kallistus on tähtis.

Kui möödas aeg on minul,

siis sinu oma algab.

Meil miski pole sama,

kuid kas näeme ainult halba?

Taas segaduses mina,

sa ütled – sina ka.

Meil tunded üsna samad,

keda süüdistada saaks?

Saan öösel armastada

ja sina kiita päeval.

Tunne südames on sama:

kes mõista võtab vaevaks?

Ei enam nutta taha,

las parem sina naerda.

Meil tunded päris samad,

ööst öösse, päevast päeva.

Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi “kasulikku” ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead.

Panen siia mõned esmased tähelepanekud: 

Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni “nööbid” on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb. 

Zoom’is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse. 

Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute’inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib. 

Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi. 

Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga. 

Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik. 

Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks “loenguks”.

Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale.
Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks “päris” seminari või koosoleku ajal. 

Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud. 

USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud. 

Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva. 

Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo “õpetuseks teistele”, kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette.  

Elu on ilus.

The post 🔎Kõik puhtaks! 🔍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See kadettides käimine on ka kõvasti ta keeleoskusele kaasa aidanud. Merendusterminoloogiat teab inglise keeles minust kindlalt paremini juba. Täna õhtul läheb ka nädalavahetuseks laagrisse. Me Sõbra emaga andsime end vabatahtlikult kokanaati üles. Eile õhtul oli veel erakorraline “töökoosolek” messengeri kaudu. Selgus, et asjapulk, kes poest toidukauba ära pidi tooma, avastas, et poes pole ei makarone ega ube. Meil oli aga menüüs 2 pastarooga ning chilli con carne. Eks näis, mis roll mulle lubatakse, ei hakka kohe kohalikke kartulite ja hakklihasoustiga hirmutama.

Teisipäeval sain ise korraliku ehmatuse osaliseks. Nõrganärvilistele ütle kohe, et järgnev kirjeldus võib sisaldada häirivaid detaile. Päev otsa oli seina tagant kostnud mõnusat undamist. Sellist toredat, madalat remondiga kaasnevat puuri undamist. Istusin suurema osa päevast klapid kõrvas ja telefonil heli maas, kuigi vahepeal oli kõnesid, mida vastu võtta.
Kella 14 paiku panin taas klapid kõrva ja süvenesin avatud ülikooli kirjutamiskursusse. Kirjutamine on midagi sellist, mille juures end täiesti n-ö unustan. Telefoni panin kohe kaugemale kapile, et ei kuuleks. Ca 15.50 paiku end sirutades, klappe kõrvast võttes kuulsin vibreerimist, aga jäin kõne vastu võtmisega hiljaks. Saatsin Kutile sõnumi, et kas ta süüa toob (neil on teisipäeviti kokandus, ja siis ta on öelnud, et tema toob ise mulle süüa). Ta vastas jaatavalt ja palus helistada. Jätsin tähelepanuta 4 vastamata kõnet võõralt Šoti  numbrilt ja helistasin Kutile.
“Kõik on hästi, aga ma lasen õpetajatel rääkida, mis juhtus.” Nüüd vajus küll süda saapasäärde. Hingasin välja, tegin rõõmsa näo ette ja kuulasin. Õpetaja tutvustas end ning kinnitas, et ta on praegu Kuti juures. Esialgu sain aru ainult sõnadest “õnnetus” ja “vaja haiglasse minna” ning Kuti nimi. Kartsin kaklust, sest Kutt on ikka rääkinud, kuidas paar tüüpi provotseerivad, ja kuna juttu oli ka sellest, siis ehmatasin väga-väga. Palusin aeglasemalt korrata, et mis juhtus ja kes haiglasse peab minema. Siis sain teada, et Kutt oli trepil libisenud ja kukkunud. Et tema peas on suur muhk ning jalg paistes ja sinine. “Kindlasti tuleb ta viia erakorralise meditsiini osakonda kontrolli,” rõhutas minuga rääkinud õpetaja.
“Kas ta kaotas teadvuse?”
“Me ei tea, sest ainult üks tüdruk nägi küll kukkumise algust, aga lõppu mitte. Selleks ajaks, kui teised lapsed ja meie, õpetajad, juurde jõudsime, oli ta teadvusel. Kas te saate kooli tulla?”
“Jah, muidugi ma saan. Kas ta jalale toetada saab?”
“Ta ütleb, et ei saa ning see jalg näeb päris kole välja.” 
Mu pead läbisid sekundis sajad mõtted, sest mul polnud õrna aimugi, kuhu ma minema peaksin. Kas sinna perearstikeskuse juurde? “Mul pole autot, mul läheb ca 15 minutit sinna jõudmiseks.”
“Võime teile takso kutsuda, et saaksite sinna minna.”
“Hästi, ma vahetan riided ja tulen nii kiiresti, kui vähegi võimalik.”
Mul ei olnud aega isegi ropendada mitte. Ma ei mäleta, millal ma nii kiiresti viimati riideid vahetasin. Ilmselt siis, kui Kutil sääremarja arter puruks oli ja sealt verd nagu Tallinna Politseipargi purskkaevust pritsis.
“Takso”, käis mul peast läbi. “Ma võin ju ise ka takso kutsuda.” Helistasin juba tuttavasse, korduvalt mind ägedate taksojuhtidega varustanud Rainbow Taxi’sse ning palusin taksot esimesel võimalusel, et sõita kooli ja sealt erakorralisse.
Sel korral ei hakanud nad smsi-dega vaeva nägema. Ca viie minutiga  – aga me teame, et sellistel hetkedel tunduvad minutid päevadena – oli valge Audi ukse ees ning taksojuht teadis täpselt, kuhu minna. Ei olnud vaja kooli asukohta selgitada “Mul poiss käib siinsamas kõrval” ega kus see erakorraline on. “Tuleb ikka suurde lastehaiglasse minna,” ütles ta. Seal oli ta ka paar korda oma poisiga käinud.
Sõitsime koolimaja ette ja Kutt lükati juba ratastooliga välja. Oli teine näost sama hall, nagu see kunagi siniseks värvitud juuksetutt ta peas. Aga toidukarpi hoidis käes nagu aaret. “Emme, see on Sulle.” Õpetajad heldisid. “Nii suure südamega poiss, ta on nii heasüdamlik”.
Palusin veelkord vabandust, et mu telefon hääletul režiimil oli. “Ei ole midagi,” lohutasid nad ja andsid kaasa paberi, kus oli kirjas, mis juhtus, mis kell juhtus ja mis on näilised vigastused. “Selle annate seal vastuvõtus neile,” rõhutasid nad korduvalt. Püüdsin meelde jätta. Märkasin, et õnnetus juhtus ca 5 minutit pärast kolme. 40 minuti jooksul olid nad mind püüdnud tabada. Jah, ma jõudsin endale juba moraalset näopeksu teha mõtetes.
Taksojuht tõstis Kuti asjad pagasnikusse, Kutt pandi tagaistmele ja õpetajad leidsid veelgi võimalust kiita ja tunnustada. Küsida, kuidas ta end tunneb. Põgusalt rääkisime, aga kinnitasin, et ta väga tahab. “Ta on väga püüdlik ja tal läheb nii hästi, teeb ilusti kõik kaasa, areng on väga kiire,” kiitsid nad.

See muidugi pani emotsioonid veel rohkem laperdama, sest pole see ju alati olnud nii. Paide Hammerbecki koolis käies suurem osa hingehaavu paranesid, aga eks nende vanade “vigastustega” ole ikka nii, et ilmamuutuse korral kipuvad nad märku andma. Seda mõtet, et kõne koolist on pigem neutraalne või siis soe, sõbralik, pean endale edaspidi vähe tugevamini sisestama.

Taksojuht teadis täpselt kuhu minna. Haiglakompleks on tohutu suur. “Võtke selle ukse eest ratastool, sest seal ei pruugi neid olla, ma sõidan niikaua sinna, siis poiss saab ümber istuda rahulikult,” suunas ta mind. Nii tegimegi. Aitas veel Kuti istuma, pani asjad sülle, soovitas jope peale võtta ja läksime sisse. Selle kollaaži peal on näha nii imeline tervenemine kui ka protseduurid, mida meiega tehti.

Jap. Küpsist ja õunamahla. Pool küpsistest oli ta juba ära söönud selleks ajaks. Pilvekesed on palatist. Siniste toolidega oli fuajee. Esimese ja viimase pildi vahe oli 2 tundi ning kohalike arvates läks meil väga kaua. Ise küll nii ei arva. Röntgenpilti ei tehtud, MRT-uuringut ka mitte. Kutt kurtis peavalu, jutust oli aru saada, et osade inimeste nimesid ta ei mäleta ning jume kõikus valgest lillakaspunaste laikudeni, olemine oli kahtlaselt rahulik. Lisaks vererõhu mõõtmisele ja veres hapniku mõõtmisele kontrolliti pupille, vaadati muhud ja sinikad üle (võrreldi teise jalaga). Ma igaks juhuks jalast pilti ei pane, sest see sinikas on põlvest hüppeliigeseni. Pole siis ime, et see jalg hell oli. Kaks õde küsitlesid, kontrollisid reflekse ja see teine õde siis küsiski, et kas Kutt sooviks süüa-juua midagi. Pakuti võikut ja jogurtit ka, aga küpsised tundusid talle kõige turvalisem valik. “Kui see toit tal sees püsib, siis läks hästi,” lisati mulle julgustavalt. “Seda mõtlesin ma ise ka,” noogutasin mõistvalt.
Paluti veel vabandust, et arsti tulekuni võib veidi aega minna, sest pisikesi patsiente on täna palju. “Me ei lähe siit kuhugi,” lubasin naeratades. Õde sai naljast aru. Või tegin mina lihtsalt nalja, mis oli naljakas.
Arst oli hästi rõõmsameelne. Tutvustas ennast ja küsis kohe Kutilt. “Noh, millega sina siis täna hakkama said, et sa selles toolis istud?”
“Kukkusin trepist alla.”
“See nüüd küll eriti mõistlik tegu ei olnud. Kas teised nägid pealt ka?”
“Ei näinud, üks tüdruk ainult nägi. Teised nägid mind siis, kui ma juba trepist all olin ja karjuma hakkasin.”
“Noh, siis läks sul hästi, et teised ei näinud. Ei olnud nii piinlik, onju?”
“Mhmh.” Ja Kutt hakkas muigama.
Järgnesid küsimused vigastuste kohta, palus kätt suruda mõlema käega, vaatas pupille ja selline rõõmus vestlus sekka. Ja siis  – palus ta Kutil püsti tõusta. “Kas sa istud seal toolis seepärast, et sa ei saa jalale toetuda?”
“Ei saa jah, valus on.”
“Kas sa ei saa või sa ei taha, sest sa kardad, et on valus?”
Kutt ei osanud selle peale midagi muud vastata, kui et valus on. “Noh, aga proovime,” jätkas arst rõõmsameelselt. Kutt tõusis püsti, toetus tervele jalale. “No nii, näed seisadki püsti. Väga tubli. Nüüd proovi minu juurde kõndida.”
Kutt hüppas tervel jalal. “Kuule, hüppamine nõuab palju suuremat energiat kui kõndimine, hüppamine on palju raskem. Proovi siis juba käia ka.” Kutt liipas vähe. “Noh, väga tubli, näed saad küll. Võid minna tooli tagasi istuma.” JA – siis juhtus ime. Tegelikult ka. Kutt kõndis rahulikult ratastooli juurde ja istus sinna. Ainult kergelt longates. Me vaatasime arstiga üksteisele otsa ja naersime. “Te tegite tõesti imesid praegu.”
Arst selgitas Kutile seepeale, et jalas on kaks suuremat luud ning kui tal oleks luu katki olnud, oleks olnud võimatu jalale toetuda. “Aga hell on see jalg Sul veel mitu päeva ja pea võib ka valutada,” teatas ta rõõmsa naeratuse saatel. “Praegu pea enam ei valuta,” teatas Kutt. Mingit valuvaigistit talle ei olnud antud.
Mulle andis arst kaasa paberi, kus kirjas, mida jälgima peab ja soovituse Kutil võtta valuvaigisti õhtul enne uinumist ja ka hommikul ajada ta vara üles, et ta võtaks valuvaigisti ja siis ärkab, millal ärkab. “See on hea mõte ta homme koju jätta,” kiitis ta. Ei, ei mingit visiiditasu. Jah, küpsised ja mahl olid ka ravihinna sees. Mul Õde ütles ilusti, et küpsised on odavamad, kui kompuuteruuring. Ma ise arvan, et ka last säästvam.

Õhtul sai Kutt valuvaigisti küll, aga hommikul lasin tal magada. Tundis end enamvähem hästi. Ca 12 paiku helistati taas koolist. Üks tugispetsialistidest. “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas tal läheb. Eilne õnnetus tundus päris tõsine olevat.” Hea, et ma nutma ei hakanud toru otsas. Inimene oli nii siiralt rõõmus, et Kutt järgmine päev taas koolis. Selleks ajaks oli juba Kuti Sõbra ema uurinud, kuidas Kutt end tunneb (ta töötab samas haiglas ja tõi meid eelmine õhtu koju), taksojuht, kellega eelmisel päeval olin sõitnud (sest olin endale kolmapäeva hommikuks massaaži kokku leppinud ja sinna kohta ühistransport sõidab umbes sama tihti nagu Paidest Tartusse. Eestist ka paar inimest küsisid, et kuidas ta end tunneb. Neljapäeva hommikul ka veel pea kergelt tuikas, aga kui sõi, läks paremaks ning täna kekas hoidis end hüppamisega tagasi, aga see on arvestades pikka õhulendu – ca 10 astet, päris hästi. Seljakott päästis ta selgroo. Ta ise ütles, et jalg nagu jäi kuskile taha kinni ja siis kukkuski ettepoole.
Ütlesin kadettide laagriülemale ka igaks juhuks, et selline asi juhtus. Lisasin, et vaevalt see midagi mõjutab, aga ehk on hea teada.

Neljapäev oli ülivägev päev just minu ametialases mõttes. Ma sain lõpuks ometi pihta, mis on üks asi, mida praegu veel keegi teinud pole ja mis tuleks püsti panna. Mul on mõttekaaslased olemas juba ka, kellega hakkame seda asja üles ehitama. Sihtgrupp on täitsa olemas ning seda suisa kahesuunalisena. Nii, rohkem ei räägi esialgu.
Teine asi oli see, et ma käisin Jamie Jauncey koolitusel. Täitsa Aberdeenist pärit, aga nüüd valdavalt Edinburghi kandis elav, kuigi üleilmselt tegutsev. Tema poolteise tunni pikkune koolitus oli superlahe mitmes mõttes.
Esiteks sõnastasin ma endale kirjalikult elus esimest korda, miks mulle kirjutamine meeldib ja ma sellesse nii kirglikult suhtun.
Teiseks, sain aru, kui absoluutselt 1000% õigel teel olin ma oma turundustegevuses iseõppijana, lihtsalt sisetunnet järgides.
Kolmandaks, kirjutasin ma elus esimest korda haikut.
Neljandaks. Kui mu käest on küsitud, et okei, tahad kirjutada, aga kas ilukirjandust, tarbetekste, lüürikat või hoopis n-ö sisuloomega tegeleda, siis ma olen vastamisega jänni jäänud. Kui uskumatult kergeks läks mu hing, kui Jauncey end tutvustas ja ma sain aru, et ma ei peagi valima nende vahel. Saab teha kõik ja edukalt, sest need žanrid on üksteist täiendavad.
Ta tegi meile nii ilusti näitlikult selgeks, kuidas loov kirjutamine aitab kaasa paremale sisuloomele veebis ja paberil.
Lisaks veel see aspekt, et Joy, kes seda raamatukogu poolt organiseeris, tundis huvi mu IG loomingu vastu ning tahab mind aidata Šotimaal autoriõiguse teemadega kurssi viia, sest talle lihtsalt meeldib see, mida ma teen.
Ning nagu heade asjadega ikka, siis SEE ei ole veel kõik, mis 12. märtsil juhtus. Mulle helistati kohalikust ärinõuandlast “(business hub), ja mul on nüüd oma isiklik ettevõtlusnõustaja. Ma tean, tahaks näpistada end, aga sinikad jäävad. Kui ta mu ära kuulas, oli ta nii vaimustuses, et lubas mulle posti kohe mingeid materjale panna ja saatis mulle meiliga ka töökohti, mis mulle võiksid täiega sobida.
Vahepeal võtsin ma vastu pakkumise, millest oli raske keelduda ja lasin siis professionaalidel oma CV ümber kirjutada, teha kaaskirja ja ka Linked-Ini kontole muudatused teha. Selle mustandi sain ka täna kätte, seega saame kohe järele katsetada, kas nende lubadused peavad vett.

The post Kas edukas lend või pehme põrumine? 😮 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.