Pikk vahe on sisse jäänud. Eelmine postitus oli ca kuu tagasi. Aega on jätkuvalt minulgi ööpäevas 24 tundi ja nädalas päevi seitse, kuid ma olen teinud mõningaid korrektuure, kuidas seda aega kulutan. Eks tegemist on palju kõigil. Seda tänulikum olen neile, kes meid on meeles pidanud ja aeg-ajalt helistanud või videokõneks soovi avaldanud. 

Seekordse postituse pildid on 18. jaanuari fotosessioonist. Lugesin üle, põgusalt olen maininud eelmises postituses ka vette maandumist. Mnjah. Ma esialgu arvasin, et see poolest reiest alanud paistetus on külmapaistetus – isegi otsisin internetist infot, sest samal päeval olid mõlemad jalad kuidagi kangevõitu. Samas, järgmiseks hommikuks oli vasak jalg normaalne, aga parema jala varbad olid ikka nagu põrsad ümmargused ning põlv paks all. Õhtuks polnud asi parem. Siis hakkas endal veidi kripeldama, ja kirjutasin oma siinsele füsioterapeudile. Leppisime aja kokku, et kolmapäeva hommikul lähen näitan ette. Muidu on tal kliinik kinni, aga erakorralisi patsiente on lubatud vastu võtta. Ma kvalifitseerusin selleks. Kolmapäeva hommikul kirjutas Blair (füsioterapeut), et kliinikusse murti sisse. Pikem jutt kokku võtta, siis tema juurde sain nädal hiljem neljapäeval alles, sest kindlustusega asjaajamine võttis aega. Vahepeal olin jõudnud käia perearstikeskuses, kus diagnoositi parema puusanärvi ulatuslik põletik (jalg enam puusast üles ei tõusnud) ja parema põlve tagumiste sidemete venitus. Menisk õnneks terve, aga nagu Blair mulle ütles, kui oli mu põlve korralikult kinni teipinud, et “põhjalik pehmete kudede vigastus”, sest ka nädal hiljem tundis ta veel paistetust.  

Ilmselgelt tähendas see ka seda, et tantsida saime ainult teoorias. Kaks nädalat. Oi, see oli piin. Mul tõmbusid jalalabad krampi. Päriselt ka. Lõbus oli ka töönädala sees. Kuna istumine oli meeletu piin, aga kuu lõpuks ootas käsikirja minu elu esimene “high-ticket” klient, siis tuli midagi muud välja mõelda. Töötasin seistes. Kasutasin raamatupakke, et lauale kõrgendus teha. Valmis sain. 

Ma ei saaks just öelda, et ma rõõmsal meelel oma tööpäevi meditsiiniasutuste vahel käimisele kulutasin, kuid ju mulle oli vaja siis meenutada, kui hoitud me siin oleme. Lugesin jaanuaris kokku – kolm tööpäeva kindlasti, kui mitte rohkem, hoolitsesin oma tervise eest. Kusjuures, muigama ajab see, et iga kuu alguses annab mõtteviisi mentor Kai meile ülesande muuta üks harjumus, ja minu jaanuarikuu harjumus oli “mõtlen endast kui tervest inimesest”. Universum on ikka täiega nunnu. Mõnusalt paneb proovile. Veebruarikuu harjumus on õigel ajal magama minna st kella 21 paiku, sest jah, ma jätkuvalt ärkan äripäeviti kell 5.11. 

Jaanuaris sain veel ühe “käsikirja” kokku. Lastetoetuse. Oi, see oli vahva tegemine. Ma taotluse koos dokumentidega tegin tegelikult ju detsembris, ja siis kuskil jaanuari teises pooles sain kirja, kus oli 26-leheküljeline taotlus, mis tuli täita ja koos lisadokumentidega saata neile tagasi nii, et nemad hiljemalt 14.veebruar selle kätte saavad.  Ütlen ausalt, roppu moodi vedas, et üksikema olen. Muidu oleks see paberipakk veel paksem olnud ja 10 tunniga vist poleks seda kokku saanudki. Sellele 26 leheküljele lisaks tuli saata: 

• minu siinsed sissetulekud alates septembrikuust sh ettevõtte omad
• pangaväljavõtted kõikidest pangakontodest nii Eestis kui ka UKs, kus näitan ära toetused, mida olen saanud. 
• kõik ettevõtte väljastatud arved 
• ettevõtte laekumised ja väljaminekud (kassaväljavõte+kviitungid suurematest kuludest)
• tõestused, et olen tööle kandideerinud (eitavad vastused, kontod tööportaalides)
• tõestused oma erialase hariduse kohta ja et võin selles valdkonnas teenust osutada 
• et meil on Kutiga siin elamise õigus 
• et me tõesti saabusime UK-sse sel kuupäeval 
• minu CV (kus on ära näidatud ka, kuidas ma end täiendanud olen) 
• midagi kindlasti veel… 

Paberipaki paksus oli ca 3 cm. Kui ma kellegagi koos elaks, siis oleks ka tema pidanud samad paberid esitama. Pöidlad pihku ja näpud risti, et neile see saadetud kogus sobib. 

Kutt saab homme 13. Distantsõpe kestab tema jaoks veel vähemalt kuu aega. Osa lapsi läheb osaliselt kooli tagasi esmaspäevast. Rõhk on kõige pisematel ehk siis 4-7aastastel ning nn abituuriumil. Teised peavad samamoodi hakkama saama. Raske on olnud. Kutiga eile just rääkisime, kuidas nad teevad midagi, mida ükski põlvkond varem pole teinud. Kuna on täheldada olnud motivatsioonipuudust, siis arutlesime ka selle üle, kas ta oleks tahtnud varianti, kus praeguseks siis ca aasta poleks üldse mingit õppetööd toimunud, aga kui kooli tagasi minek, siis jätkatakse sealt, kus pooleli jäi. “Ei. Ma saaksin siis küll päevad otsa õues olla, aga lõpuks hakkaks ikkagi igav,” ütles Kutt. Ja see variant, millega abituurium silmitsi seisab, kus iga nädal tuleb nn süljetestiga proovidest teada anda, talle ka ei meeldi. “Ma siis juba parem õpin kodus. Olen juba harjunud sellega.” Korraldasin ka enda tööasjad ümber nii, et istumegi mõlemad suures toas laua taga, siis ta näeb, et ma ka töötan ning mina näen tema ekraani. Homne sünnipäev vabaks saada on tema jaoks suur motivatsioon võimalikult palju asju ette ära teha. 

Mis veel sai tehtud? Kahest kirjutamiskoolitusest sai osa võetud. Üks oli Hay House’iga (jah, see on seotud Louise Hay’ga), teine Black Card Books’iga USAs. Kaks väga erinevat koolitust, kaht väga erinevat tüüpi raamatud, mida kirjutama õpetati. Märtsi alguseks panin veel end ühele viiepäevasele ise-õppimisele kirja. Ahjaa, esmaspäeva õhtul esinesin ühel luuleprõmmi üritusel, mis kinnitas veendumust, kui oluline on ka kirjanikuks, luuletajaks olles see mõtteviis. Kas oledki enda silmis “vaene loomeinimene” või kuulud selle 10% hulka, kes teenib 70% selles valdkonnas liikuvast rahast. Kas näed ja püüadki end elatada ainult värssidest või arendad enda annet teistes suundades ka, teed koostööd jms. 

Eelmisel nädalal sain Amazoni üles ka uuendatud e-raamatu. Eelmise koleda mustvalge asemel on nüüd kaunis ja värviline, nagu paberkandjalgi. Kel on Kindle olemas, siis reedeni saate selle tasuta alla laadida. Tegin selle võimalikuks, sest sel nädalal on paljudel sünnipäevad! Eile said 40 Liisu ja Aive, täna saab vend 45, lisaks on sünnipäevad Silval ja Annikal, homme saab Eliis 25, lisaks siis Kutt. Ma igaks juhuks ei maini Kutile kavandatud üllatust – ta on paaril korral blogi lugemas käinud.  

The post Sünnipäevade nädal appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Sind ei ole näha olnud. Kas kõik on ikka korras?” küsis eile ema. Jah. Kõik on korras. Unetunde küll veidi napib, aga kõik on hästi. Eelmine nädal oli tihedat tegemist täis nii et erandkorras isegi nädalavahetusel veetsin liiga palju aega arvuti taga. Ning see nädal on samamoodi tihe, kuid võtsin aega postituse tegemiseks. 

Tegelikult on kogu novembrikuu olnud selline tihe. Ja tihe just selles mõttes, et palju on asju, mida teen kas siis oma isiklikust kaubamärgist või ettevõttest lähtuvalt. Kasvõi nt 10-minutise promovideo tegemine NESLIBi jõuluteemaliseks veebiürituseks, mis oli nüüd 14. novembril. Selle tegemine võttis ca 20 tundi, sest kuna ma polnud esimeste sisseloetud tekstidega rahul tegin uuesti. Muu hulgas sain aru, et mul olemasoleva tasuta tarkvara ning 6+ vana aastat sülearvutiga video monteerimine on nagu s-tast saia tegemine: saab küll, aga jahust saab oluliselt parema. See selleks. 

Ma ise sellel veebiüritusel osaleda ei saanudki, sest istusin samal ajal Ajujahi top100 ideede müügikõne koolitusel. Jah. Eelmisel teisipäeval selgus, et idee, mida ma oktoobri alguses unes nägin, pääses Ajujahil 100 parema hulka. Kokku oli üle 300 idee. Mäletan, et kui Järva Teatajas töötasin ja sel teemal lugu(sid) kirjutasin, oli kuklas mõte, et “kes need ajugeeniused küll on, kes selliste asjade peale tulevad.” Nüüd ma siis tean. Üks vahib mulle peeglist vastu. Alguses oli see ikka väga harjumatu ennast nendega seostada. Tiimi peamine eestvedaja on Eestis elav Reili, ma panustan rohkem kirjutamise poolelt ning mõtlen kaasa. Nädalavahetusel esitab ta nüüd selle kõne ära ja siis selguvad 30 parima hulka saajad. 

Sel nädalal ongi fookuses müügi-alaste teadmiste õppimine. Ma eelmisel nädalal mõtlesin, et kas võtan selle lisakoormuse, sest see on ca poolteist-kaks tundi iga päev, mis kasvatab igapäevase õppimise mahu kolme tunnini. Samas – justkui ei põle ka, sest nt tellimusena kirjutatavate raamatute tööjärg on praegu veebruaris… Teisalt jälle – viiepäevast tasuta koolitust ei pakuta iga päev, eriti, kui seda teeb mees, kelle aastasissetulekud on seitsmekohalised. Jah, seesama Dave Conway, kes Kutti juhendab. Otsustasin lähtuvalt sellest, et me nagunii kõik müüme iga päev. Kas siis ennast kui kaubamärki, mõnda teenust või toodet…. parem siis seda juba õppida ja teha teadlikult, tulemuslikult mitte lihtsalt vatipatja pekstes. 

Praeguseks on kaks õhtut olnud ning igal juhul on see mu aega väärt. Kogu see struktuur, loogika ning mõte nende protsesside taga. Miks mulle Dave Conway koolitused meeldivad, on see, kuidas tal on justkui iga sõna läbi mõeldud. Mitte mingit juhuslikkust. Ning, et ta võtab aega sõnade tähendusi, mõtet lahti selgitada. See aitab tohutult enesele lähemale jõudmisele kaasa. 

Müügiprotsessi mõistmine nii nagu teevad seda need, kes 30 minuti jooksul saavad kätte JAH sõna nt 15 000 dollarit maksvale seminarile, on väärtus, mida saame kasutada nii mina kui ka Kutt. Kutt praegu sellest koolitusest osa ei võta, sest tal novembri lõpuni veel see turunduskoolitus Jacqueline’iga, kuid kuna materjal jääb üles, siis saab temagi sellest detsembris osa. 

Eile tellisin endale Amazoni raamatute nn autorikoopiad. Ehk neljapäeval jõuavad. Siis saan võrrelda erinevusi kahe raamatu vahel. Eile tegin veel midagi enese heaks – käisin massaažis üle pika aja. Kaks tundi. See õnnis naeratus ronib praegugi veel näole, sest isegi sõrmeotsad ja kõrvalestad said massaaži. Kuu aja pärast lähen jälle ja siis on plaan sealt pärast ka jalgsi koju kõndida – kahe tunniga peaks ära jõudma, mööda mere äärt tulek. 

Ma küll vahepeal mainisin, et taskuhäälingute salvestamises tuleb paus, aga ei ole mingit pausi olnud. Ma praeguseks enam ei mäletagi, paljudes ma nüüd külaline olen olnud, aga kümme vist on küll koos. Esmaspäeval oli ka veel üks. Taas USAsse, seekord idarannikule. Aga nagu nende taskuhäälingutega on – need on ju üleilmsed kõik praegu. Kaks salvestust on veel sel aastal juba kirjas. Kui avaldatakse ja linki minuga jagatakse, lisan neid järgemööda ka oma kodukale. Kõlab täitsa ägedalt – “oma kodukale”. Kes veel ei ole käinud vaatamas, siis klõpsa SIIA, et vaadata. Seal on eraldi eestikeelne osa ka olemas, mis kogu jutu kokku võtab. 

Ahjaa, ühe sotsiaalse eksperimendiga alustasin ka sel nädalal, aga sellest on praegu vara rääkida. See läheb ka kategooriasse, et ‘elus esimest korda’.  Eilsest jäi mind kummitama üks tsitaat, mille mõte on selles, et kui tahad saavutada midagi, mida sul pole kunagi varem olnud, pead ka tegema midagi, mida sa kunagi varem pole teinud. Praeguses ajahetkes on sel minu jaoks suurem tähendus just isiklikus plaanis, kus püüdlen tasandile, kus ma ilmselt pole kunagi varem olnud. See aga tähendab nihet enese mõtlemises ja tegudes määral, mis on mulle täiesti uus. Põnev. Väga põnev. 

Eeloleva nädalavahetuse tahan endale ja Kutile võtta, sest novembri viimasel nädalavahetusel on mul nii kirjutamiskoolitus, lisaks on Dave’il taas see eesmärgi seadmise seminar, seesama, kus Kutt endal elu mõtte, visiooni ja eesmärgi paika sai. Pean vaatama, kuidas need ajad klapivad. Õnneks on erinevad ajavööndid, seega lootus on. Ja siis juba ongi 11 kuud siin elatud ja detsember käes. Jõuluplaanid said ka selgemaks – leiame võimaluse minna kuskile, kus on lumi. Kasvõi paariks päevaks. Teisele poole Invernessi, kus on n-ö vana Šotimaa. 

The post Töösse ja õppimisse mattunud appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Eelmisel nädalal, 5. novembril, täitus mul aasta päevast, mil hakkasin süsteemselt endast ja oma maailmast paremini aru saamisega tegelema. Õhtul, enne magamaminekut käisin veel õhtul ilutulestikku vaatamas ja mõtisklesin selle lause üle, kuidas vastab ikka tõele, et kui pühendunult tegutseda, läheb tõesti teleskoopi vaja selleks, et vaadata tagasi sellele, kes olin siis. Ilutulestikku ei lastud muidugi mitte minu auks, vaid kogu Suurbritannia tähistab luhtunud püssirohuvandenõud ehk parlamendi ja kuninga pääsemise päeva ehk Guy Fawkes’ Night, nagu nad seda nimetavad. Vikist saab rohkem lugeda. Sel puhul tehakse väike lõke, sussitatakse vahukomme ja lastakse ilutulestikku. Eks siin on ka kerge diskussioon selle üle, kas eraisikud peaksid üldse ilutulestikku laskma, sest õnnetusjuhtumeid on sellega omajagu, Glasgow kandis läks üks ridaelamu põlema, aga siinkandis, linnast väljas, sai koplis olnud hobune ilutulestiku raketiga pihta ja tõsiseid peavigastusi. Täna õhtul on juba vähem paugutamist, aga nädalavahetusel oli seda paugutamist üsna korralikult. 

Eelmine nädal sain klientidega tegeleda üsna vähe, sest peamine fookus oli oma koduleheküljel. Oma autorileheküljel, mille kohta ametliku teadaande panen sotsiaalmeediasse homme, aga kui keegi peaks veel täna õhtul blogi lugema, siis saab siit teada. Kakskeelse kodulehekülje leiab SIIT. Tööprotsessi olen kaasanud siinseid häid tuttavaid ja sõpru, kes turunduses ja brändingus kogenumad, ning nende soovitusel sai kasutatud ka mu enda tehtud looduspilte. Aitäh Markole ja Rannole, kelle mõte oli see käsitsi kirjutatud nimi ja kes selle ka füüsiliselt valmis tegid.  Kogu lehe kujundus on pälvinud palju kiidusõnu, ja eile kui detailidega töö lõpetasin, tundsin enda üle uhkust. Muide, neile, kes arvavad, justkui oleks enda üle uhke olemine põhjendamatu edevus. Jane Austen on kirjutanud, et enda üle uhke olemine lähtub enese sisemisest väärtustamisest ehk see, mida teised sinust arvavad, ei lähe üldse korda. Edevus on aga see, kui näidatakse midagi vaid seepärast, et kuulda, mida teised arvavad. Teine eelmise nädala suurprojekt oli see, et lõpuks ometi saime raamatu Amazoni müüki. Rääkisime sellest tõsisemalt oktoobri alguses. Eks ma suvel olin ise ka juba seda rohkem uurinud ja aru saanud, et see kujundusprotsess on midagi, mis võtaks mult päevi. Kui ma ikka mõistetest aru ei saa, siis on parem lasta tegutseda neil, kes saavad. Kuna Armar Paidla Rajakaare kirjastusest oli taas nõus mind aitama, siis oktoobri keskpaigas võtsime eesmärgiks, et novembri alguses on raamat Amazonis müügis. Seda me juba teadsime, et suurust tuleb muuta. Püstisena oleks küll võimalik ja mustvalgena see raamat välja anda, aga värvilise ja lapikuna mitte. Seega, tuli teha veidi väiksemaks. Lõpuks tuli muuta kogu kujundust nii, et nt Amazoni raamatul ei ole servadeni pilte, vaid kõik leheküljed on valgete servadega ja leheküljed ilusti nummerdatud. Muidu robot ei saa aru… 

Võtsime seda huumoriga – oleme suutnud luua midagi väga erilist. Kolmas kujundus oli see, mis lõpuks läbi läks ja laupäeva hommikust alates on see müügis. Kuna trükikulud on oluliselt kallimad, on Amazonis ka raamatu hind ca 5 euro võrra krõbedam.

See kõik teeb esmatrüki, mida veel Eestis veidi müügil on, kahtlemata erilisemaks. Jõulud on ukse ees – tehke ilus kingitus. Järvamaa rahvas saab raamatu A.H. Tammsaare muuseumist Vargamäelt või Paidest Järva Teataja toimetusest (kümmekond), Viljandis on Ülle Puu salongis veel vist 2 raamatut müügil, üle Eesti saab tellida Armastusest Inspireerituna epoest (Urmeti pood) ning pealinlased saavad FB’s Lahemaa Looduskooli (mu ema MTÜ) kaudu. 

Kolmanda teema juured on kuskil augusti lõpus või septembri alguses, kui laupäevasel pärastlõunal klõpsasin Instagramis juhuslikult ette kerkinud reklaamile, kus otsiti nn taustanäitlejaid.  Tundus selline põnev asi, mida teada saada – Eestist ju kogemus olemas nii ülikooli ajast kui ka hiljem. Olen mänginud reklaamides ja ka filmides tausta. Noh, ja Tõe ja Õiguse huvides olgu mainitud, et filmis laulsin režissööriga kõrvuti “Oh sa õnnista’t”. Seega -täitsin ankeedi ära ega mõelnud pikemalt. Esmaspäeva hommikul enne kella 10 heliseb telefon. Mul läks veidi aega, et kus-mis. Ja siis pani adrenaliin üle kere värisema. Ma ikka niutsusin jupp aega, ja siis tüdrukul hakkas kannatus katkema. 

“Kuulge, otsustage ära, kas tahate või ei taha. Me saame 7000 ankeeti iga nädal, me ei helista igaühele tagasi!” Tahan, ikka tahan. See oli üsna värvikas kolmveerandtunnine kõne. Nimed ja mastaabid, millest rääkisid – ma värisesin kaks tundi hiljem ka veel. Esimesena helistasin fotograafile, kelle tehtud pildid saatsin ja ütlesin, et Iska, nüüd oled küll sina süüdi. Kui ära rääkisin, siis ta ütles, et pole probleemi – võtab süü enda peale. 

See, et ma eelmisel nädalal lepingu allkirjastasin, tähendab seda, et võtsin endale kaks kuud mõtlemisaega. Nad vahepeal vist kolm korda kindlasti veel kirjutasid mulle, et kas olen ikka huvitatud. Ma leiutasin endale muudkui vabandusi mõttes, miks praegu pole “hea aeg”.  4. november tundus õige päev olema. Hakkasin seda ankeeti seal siis täitma, ja jäin ühe koha peal jänni – elulookirjelduse moodi asja tahtsid nad PDF formaadis, aga küsimustikku polnud näha. “Kas te pildid ja mõõdud panite? See elulookirjeldus pole üldse oluline, ärge selle pärast muretsege. Nii-nii, ankeet on olemas, kõik on super, ma teen selle kohe avalikuks.” Ja tegigi. Ei mingit taganemisteed. Ma võib-olla polekski seda uudist veel enne esimest ametlikku tööpakkumist jagama hakanud, kuid mu vend arvas selle uudise nii ägedaks, et tal “läks meelest” mu käest küsida, kui laialt ma seda kuulutada tahan ning riputas uudise sotsiaalmeediasse üles. Need, kes kahtlustavad, et tegemist on miski kahtlase värgiga, võivad ise internetiotsingu teha. Mul on taustauuring juba tehtud ning jah, iga päev tuleb meilile ka n-ö üldisi kandideerimisvõimalusi. Küll otsitakse juuksemodelle, küll perekondi, küll pakutakse võimalust online-pimekohtinguks (telesaade). 

Et sellised uudised siis. Kutil on praegu päris palju kontrolltöid. Prantsuse keele kaheosalises testis sai mõlemas osas 36st võimalikust punktist üle 30. Täna oli teaduses kontrolltöö. Küsis mu käest eile füüsika-teemalisi küsimusi. Raskusjõudu, hõõrdetegurit ja muid nunnusid asju. 

Tundub, et sõnaosavuse on ta minult pärinud. Õhtu lõpuks sain komplimendi: “Emme, sa oled nii nunnu, kui sa oma tööasju teed. Näed nii asjalik välja nagu naissoost Einstein.” 

Ahjaa- Kutt vaatas ka koduka üle, ja ütles, et on mu üle uhke. Nüüd võin vist rahus magama minna. 

The post Käis üks kõvem 🎇🎆 paugutamine 😎 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Täna oli täiesti super päev!” teatas Kutt koolist koju tulles. ”Meil oli see ümarlaud ja saime Alfonsoga asjad selgeks räägitud!” Ümarlaud tähendas siis seda, et poisid omavahel, lisaks üks täiskasvanu. 

Tegemist on poisiga, kel Kutil on olnud siin väikseid emotsionaalseid kokkupõrkeid. Kutt ise rõhutab kogu aeg, et tegemist on lihtsalt arusaamatusega, mil pole mitte midagi pistmist Alfonso nahavärviga. “Ta tahtis matas minuga jutustada, aga ma ütlesin, et ma ei taha tunni ajal rääkida, tema aga hakkas mind pärast seda rassistiks kutsuma,” oli Kuti kokkuvõte juhtunust, mis sai alguse juba eelmisel kooliaastal, aga nüüd, sügisel, kuidagi võimendus. “Ma ütlesin talle ka, et ma ei vali inimesi, kellega suhelda, nahavärvi järgi, vaid selle järgi, kas nad ise on sõbralikud minuga,” vahendas Kutt muljeid. Kui küsisin, et kas nad siis nüüd on sõbrad, raputas ta pead, aga suhtlevad sõbralikult. Pinge on maas. Üks sõbralik hing jälle juures. Kutt ütles õhtul hiljemgi veel, et läheb nüüd palju rõõmsama tujuga kooli. Muidu pidin ikka siin vaheaja järgselt talle meelde tuletama mantrat, et “mida sina minust arvad, pole üldse minu asi.” Tuletasime ka meelde suhtumise olulisust, et 95% sellest, kuidas tal läheb, sõltub ta enda suhtumisest. 

Ma olen seda tema peal nii hästi kõrvalt näinud, et kui ta teadlikult oma mõtteviisi ja suhtumisega tegeleb (sest kuna mina õpin seda, siis on ka tööriistad talle teada ja kasutada), loeb nt Napoleon Hilli raamatut, siis kohe läheb paremaks ka. Kui laseb end lõdvaks, siis hakkab kohe imelikke asju ligi tõmbama. Eks mul endal sama teema. 

Siinse kooli kohta saan praegu öelda seda, et see toetab väga noorte endi vastutuse tekitamist ja iseseisvat õppimist. Mulle saadetakse küll kord nädalas Google’i kaudu ülevaade, mida nad tundides on õppinud ja mis on lähenevad kodutööd ja kontrolltööd, kuid sellist e-kooli süsteemi pole ning õpilaspäevikuid ka pole. Võib märkmikku omada, aga kohustust pole – ise vastutad, et asjad tehtud. 

Hindamise osas on protsendid – mitu protsenti on omandatud. Kuna siin ei ole kombeks, et lapsevanemad aineõpetajatele kirjutavad, siis ega ma ei tea ka, kas ja kui palju vajaks ta nt kodus järele aitamist. Nii palju tean, et mingi mata vahetestid kukkus ta läbi – sai vaid 38%, aga siin kohustust uuesti teha ei ole. Seda lehte nägin küll, et millised teemad testis oli ja kui palju punkte sai, osa nendest asjadest on tõesti teemad, mida ta pole õppinud, kuid teised on, kuid mõne teema kohta vist pani lihtsalt laiska. Tuleb last ja õpetajaid usaldada, et küllap nad omavahel asjad klaariks saavad. Praegugi tabasin ta teises toas koolitöid tegemast. “See on järgmiseks nädalaks, aga ma tahan selle ära teha, siis on tehtud!” Lahe. 

Seda ma vist olen juba maininud, et Kutt on Eesti mõistes HEV-õpilane, ja siin piisas selle mainimisest, et Eestis paberid aetud, ning kogu seda kadalippu siin uuesti läbida pole olnud vaja. Nende klassis (kõik on HEVid) on kokku üle 20 õpilase (ausalt, Kutt ise ka ei tea, just küsisin), lisaks aineõpetajale on ka abiõpetaja, kes siis vahetub. Kusjuures mingites ainetes saavad nad ise omale õpetaja valida, et kas selle või teise inglise keele õpetaja juures. 

Kutt tegi endale nüüd uue nädalaplaani ka, sest kuskile on vaja ära mahutada ka Jacqueline’i turunduskoolituse töölehtede tegemine, kodused tööd, mänguaeg, mõtteviisiga ja oma ettevõttega tegelemine ja õues olemine. Lisaks n-ö kodused kohustused. Pärast seda, kui naabrimees kiitis, et “tubli, oled emale abiks ja kasulik”, siis paneb Kutt üsna heal meelel näiteks pesu õue kuivama. Oma kooliasjade puhtuse eest hoolitseb ka ise, et kui ikka kekas saavad dressid mudaseks, siis ta ise paneb need masinasse, masina tööle ja püksid kuivama ka.

Minu töölaud Aberdeenis

Kui eelmisel nädalal täitus 10 kuud siin olemisest, siis sel nädalal, täpsemalt ülehomme saab aasta sellest saatuslikust küsimusest, et “millal ma oma elu hakkan elama ja oma unistusi ellu viima” ning lõplikust otsusest ära kolida. Just lõplikust, sest eks ma seda mõtet olin nagu kuuma kartulit veeretanud 2017. aasta juunist saadik. Ma olen nüüd nendes podcastide salvestustes ka rääkinud, kuidas ma tundsin sel ajal, et ma ise polnud oma elu jaoks piisav ja mu elu polnud minu jaoks piisav. Ometi olid mul ju kõik tingimused olemas, et õnnelik olla. Näpuvibutajad veel manitsesid, et “näe, ei oska tänulik olla”. Asju oli mul tõepoolest siis rohkem, aga hirme oli ka. Ebakindlust ka. Mitte, et need omavahel seotud oleksid olnud…. pigem ikka see minu enda sisemine vajadus teha rohkemat, kui võimalusi suutsin luua. See alateadvuses kraapiv teadmine, et “ma suudan ja tahan rohkem, kui see…” Kui ühest küljest kuuled vajadust mõelda kastist välja, ja teisalt on tunne, kuidas sa lihtsalt ei mahu enam mitte ühessegi raami, mis seda kasti ümbritsevad. Siia tulles tabaski mind ju esimese kahe kuu jooksul mõte, et siin mõtlevad inimesed nagu kasti polekski… Eks siin ole muidugi oma piirangud – iseenda loodud, nagu eestlastelgi, kuid kas ma oleks saanud teha kirjandus-ja kirjutamisvaldkonnas kõike seda, mida ma olen siin praeguseks teinud – sügavalt kahtlen. 

Laupäeval oli mu esimene raadiointervjuu ka. Chat and Spin on raadiojaam, millel on ca 750 000 stabiilset kuulajat üle maailma. Neljapäeval leppisime kokku intervjuu nende laupäevaõhtusesse saatesse. Minu ca 4 minutit kuulsust on leitav SIIT, ca 35 minutit saate algusest. Kellele retrohitid meeldivad, siis juba sellepärast võite kuulata. Detsembri alguseks kutsusid nad mind tagasi, sest neile meeldis mu vaba esinemine eetris. 

Eelmisel nädalal jõudis kohale raamat ka USA luuletajale Susan Wooldrige’ile, kelle tagasiside tekitas klombi kurku. Sellest inspireerituna (ja tegelikult on väga lähedal ka 14. novembril toimuv NESLIBi jõuluüritus), panime täna kirjastajaga kokku uue formaadi, mis sobis ka Amazonile. Natuke elevile ajas ka see mõte, et oleme suutnud kokku panna midagi, mis on nii eriline, et isegi Amazoni formaatidega ei klapi. Kuna trükikulud Amazoni kaudu on suuremad kui Eestis välja andes, siis on ka Amazoni kaudu hind kõrgem. Peame nüüd pöidlaid, et Amazonile kõik sobiks, ja siis on 72h jooksul raamat avalikult üle maailma müügis.

Detsembri alguses on aga mind palutud läbi viima loovkirjutamise õpituba. Esimene siinkandis. Eestis ikka mõned tegin, aga virtuaalsena on see muidugi esimene. Tundub, et ka üks mu mõte, et mu raamat jõuab Bob Proctorini, võib veel sel aastal täide minna. Täna oli ühe tema otsese õpilasega sellest juttu ning noh – küsi, ja sulle antakse.

Ma tänan kõiki, kes minuga Eestis kaasa rõõmustavad. Õnneks on ka neid, kes oskavad mu täienenud teadmisi oma (ettevõtte) huvides ära kasutada, seega saan rõõmustada rahvusvahelise kliendi-ja fännibaasi üle. Aitäh!

The post Ilusate hingede õhtul appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See nädal, ja natuke ka järgmist, kulgeb taskuhäälingute ehk podcastide salvestamise lainel. Jätkuvalt ikka niipidi, et mina külaline, küsitletav. Kui selle postituse kirjutamise lõpetan, on kõne Keenia, Nairobiga, ja kõneleme Mercy’ga loomeinimesi takistavatest mõttelistest piirangutest ehk iseenda välja mõeldud takistustest. Mercy tegeleb justnimelt loomeinimeste mõtteviisi koolitamisega ning talle jäi minu lugu ühes FB taskuhäälingute grupis silma. 

Homme, s.o teisipäeval on kõne Lõuna-Koreaga ning räägime lähemalt Eestist, kultuurist, tavadest, eestlaste saavutustest. Kolmapäeval annan intervjuu USA taskuhäälingule, mis jagab inimeste pöördepunkti lugusid – ehk siis, mis ajendas oma elu muutma. Uue nädala esmaspäeval on igapäevase inspiratsiooni leidmine ning nädala teise poolde jääb Indias tehtav taskuhääling, kus on fookuses minu looming. Autor palus, et esitatav tänulikkuse-teemaline looming sisaldaks ka eesti keelt. 

Need on alles salvestamised. Täna hommikul avaldati taskuhääling, mille salvestasime Edinburghis tegutseva Samanthaga augusti viimasel päeval. Mõistagi on see inglise keeles ilma eestikeelsete subtiitriteta.

Seda saab kuulata klõpsates SIIA

Kui nendele lisada ka (üle)eelmises postituses mainitud Red’s Ramblingsi taskuhääling, ongi juba 7 koos. Ma väga aktiivselt seal end ei promo, pigem nii, et kui keegi silma jääb, siis kirjutan kommentaari või täidan nende kodukal andmed. Kolmveerandil juhtudel on ka asjast asja saanud. Või saab sel-järgmisel nädalal. 

Häid uudiseid on veelgi. USAs asuv organisatsioon The Spoken Word paneb kokku üleilmse kogumiku kirjanduslikust loomingust, mis on loodud 2020. aastal. Saatsin sinna nii ühe pikema jutustuse kui ka luuletuse. Tagasiside põhjal sobinuks sisuliselt mõlemad, kuid nad ei tahtnud seda proosamõtisklust lühendada, seega valisid luuletuse. Üks autorieksemplar peaks mulle ka postiga koju tulema.

Kutt on nüüd pärast kaht koolivaheaja nädalat taas koolis. Vaheajal sai ta ühtede koduõppel olevate

kaksikutega tuttavaks ja veetis iga päev 5-6 tundi õues, eks nüüd on teistpidi vaja harjuda – nädala alguses on peaaegu pime, kui ta koju tuleb koolist. Huviringide tegevust peale välitingimustes olevate pallimängude ei toimu, ja lähiajal tundub, et see värk ei taastu ka. Isegi Halloween on kahtlane – inimesed küll räägivad, et panevad õuele kommid ja helendavad pulgad, aga sellist uksele koputamist peetakse praegustes piirangutes nendest üleastumiseks. Me ei ole oma kodu küll kuidagi kaunistanud. Mõnel on aed ämblikuvõrke ja helendavat härmatist, luukeresid ja kõrvitsaid täis. Osa võtab seda väga tõsiselt, ja tavaolukorras  – kui koputamisele ust ei ava – saad maja pealt muna puhastada, aga kui maja katab graniitkillustik, siis see pole just kõige nunnum tegevus. 

Eks päevad kulgevad igaüks oma mõnusas rütmis – käime Kutiga aeg-ajalt koos, siis ma jälle üksi jalutamas. On koolitusi, on kirjutamist, paberimajandust. Vaatasin märkmikku, ja siis meenus, et ühe asjaga saime veel hakkama. Midagi, mida ma pole enne teinud. Esitasime ühe Eesti coachi, Reili Migguriga idee Ajujahi konkursile. Panin küll, et esitasime, aga olgem ausad – suurema töö on praegu tema teinud. Minu töö – kokku kirjutamine alles hakkab. Parafraseerides kunagist kursavenda Meelist, siis ma olin see tüüp, kes Reili kaljult alla lükkas, lehvitas, ja ütles – tsau – all näeme. Ma nägin nimelt 14.10.2020 öösel unes, et me teeme Reiliga kahekesi ühe programmi. Helistasin ja ütlesin talle. Ta ütles jaa, ja siis hakkasime tegutsema. Eilseks oli valmis lühivideo, ärimudel ja korralik taotlus. Peaauhind on 75 000 eurot, seega tasub võimelda.

See, koos Kalju Paldise pendliraamatuga on mul ka novembri kaks kõige suuremat projekti. Vahel on veel väiksemaid, sest eelnevalt võetud kohustused tuleb ka tähtaegselt täita. Looduses on praegu kaunis aeg – veel on puud värvilised, veel on viimaseid põldmarju, põdrakanepi õisi ja punavaid pihlakaid, aedades õitsevad hortensiad, sügiskrookused, hilised gladioolid ja saialilled. Jõeäärsed puud on siiski hakanud juba läbi paistma. 

Sel nädalal saab 10 kuud siiatulekust. Eelmisel nädalal täitus 6 kuud ettevõtte loomisest. Mul on põhjust olla tänulik, õnnelik ja enda üle uhke. Alati on. Valehäbita. Sest tsiteerides klassikuid: “See, mida teised minust mõtlevad, ei ole üldse minu asi.” 

The post Taskuhääling igasse päeva appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kas teil on ka nii, et mida lähemal on tähtaeg, seda inspireerivam mõni töö-ülesanne tundub?

Ma seadsin endale ühele suurele projektile tähtajaks oktoobri lõpu ning nüüd vaatan, et aitab – kolmandik kuust on juba läbi, aga mul kolmandik küll tehtud veel pole. Ehk siis on kaks varianti, kas olen üle planeerinud või kulutan aega millelegi, millele ei peaks.

Samas, ära ka ühtki nendest asjadest jätta ei tahaks. Mõnele ma olen üht suuremat projekti juba vihjanud, aga teistele hoiame veel põnevust. Esimest mustandit olen näinud ning esmamulje on super. Eelmisel laupäeval sai avalikuks ka üks nendest podcastidest ehk taskuhäälingutest, mida vahepeal salvestasin. Rääkisime Eestist, Šotimaale kolimisest ja paljust muust ka. Inglise keeles, mõistagi. 

Suhtlesin just Rajakaare kirjastusest Armar Paidlaga, kes on mu raamatu kujundanud/küljendanud ja palusin tema abi ka Amazonisse raamatu küljendamiseks. Ei maksa tulla mulle rääkima, et selles “ladumises” pole midagi keerulist. Luuletuste kirjutamises pole ka midagi keerulist, onju? Selge on see, et Amazoni mõõtmed tulevad teised, sest värvilisena ja lapikuna sellist formaati seal lihtsalt pole, seepärast ka vajadus uue küljenduse järele. Tahaks, et ka selle oktoobri lõpuks tehtud saaks st Amazoni müüki. 

Iga alustav ettevõtja teab, kui oluline on alguses tegeleda n-ö teadlikkuse tõstmisega. See on olnud suur osa minu tööst loome-ettevõtjana – pole ju võimalik teenuseid osta, kui keegi isegi ei tea, et sa olemas oled. Täna sain ühe ametniku käest jälle paar head vihjet, kuidas ja kus ning lükkasin mõned hoovad käima. Jee, kiita sain ka oma optimistliku suhtumise eest. “Paljud on praeguseks ikka väga heitunud!” nentis ametnik nimega Anthony mulle toru otsas, mispeale tsireerisin talle Winston Churchilli: “Ega’s head kriisi saa lasta raisku minna!” 

Samamoodi on ka Kuti ettevõttega. Esimesed kliendid on olemas, kuid turu sisse töötamine võtab aega. Kutil on mõnes mõttes isegi keerulisem, sest ma ei kujutanud ette, et see paradigma, mille kohaselt noorus välistab kvaliteedi nii tugev on. “Tubli, et oled nii ettevõtlik.” Kui sealt edasi läheb, et okei, aga mida me siis teeme, on vastuseks, et “harjuta veel, ma praegu tellin ikka päris tegijatelt.”  Seda toredam on vaadata Kuti sihi-ja meelekindlust. Rühib edasi. Tuleb olla tema vääriline. 

Õnneks on see teadlikkuse tõstmine midagi, milles igaüks saab abiks olla. Kel FB või IG olemas, siis info jagamine ei maksa teile mitte midagi, aga Kutile loeb palju. Mulle ka. Ja siis saab Kutt endale golfi täisvarustuse osta nagu ta unistab. Ärge minu käest küsige, ma isegi ei tea, mis sinna kuuluvad. Juba palle on mitut sorti. 

Nädalavahetusel jalutasin seekord siis üksi. Käisin kaks päeva mere ääres. Mõtisklesin. Tegin pilte. Kirjutasin luuletusi. Nagu ikka. Kutt sai endale kaksikutest sõbrad ja on nüüd tundide viisi õues. Mul on raske tuppa saada teda enne pimeduse saabumist. Neil ju hakkas nüüd 2 nädalat koolivaheaega. Siin kutsutakse praegust nädalat “kartulipühadeks” ja on see seotud ikka selle kartulivõtmisega. Tuleb välja, et ka siin on minuvanuste põlvkond käinud kartulipõllul raha teenimas. Vahva. 

Mu käest on viimase kahe nädala jooksul päris mitu korda küsitud ka edasiste plaanide kohta. Et kus ma ennast näen viie aasta pärast, kas ja kui palju üldse Eestiga ennast siduda veel plaanin. 

Eestile ma selga pööranud pole, heameelega jagan seda, mida õppinud olen nii oma klientidele kui ka teistele, kes huvi on tundnud. Mis saab 5 aasta pärast, näitab aeg. Visioon on paigas, kuid kui mõelda, et aasta tagasi ma polnud isegi otsustanud siia kolida, ja praeguseks on tegelikkus ületanud ootusi kordades, siis mu kujutlusvõimel on kindlasti arenguruumi.

Seekordne postitus on võib-olla liiga vihjamisi, aga ehk kompenseerib seda see väike sõnamäng! Ja vast on uuel nädalal ka juba veidi paremaid vihjeid.

The post Tähtaeg inspireerib appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kuti ettevõtlikkust olen ma varem ka maininud, aga eelmisel nädalavahetusel tekitas ta sõna otseses mõttes rahvusvahelist elevust. 

Augusti lõpus küsisin ta käest, et kas ta tahaks osaleda David Conway kahepäevasel tasuta seminaril, kus õpetatakse eesmärke ja sihte seadma. Ta oli väga huvitatud. Niisiis, panin kirja ja istusime 12. septembri pärastlõunal arvuti taha. Esimese päeva teema oligi siht, elu mõte – see miski, mis kannustab meid tegema seda, mida tahame, see miski, mis on justkui vesi meie veskile, küte me sõidukile, mis hoiab fookust ka siis, kui motivatsioon kaduma kipub. 

Ühel hetkel tekkis võimalus oma mõtteid jagada. Kuna olen Conway seminaridel varemgi osalenud, siis mul oli see kirjas varasemast. Kutil mitte, aga ta sõnastas selle üsna kiiresti ja jagas ka enda oma: Olla maailma rikkaim inimene, et aidata tõusta paremale järjele ka teistel väikestel ettevõtetel, lisaks mängida golfi.

Enne, kui muigama hakkate, mõelge, kas teil on kirjalikult sõnastatud, mis on kõikide teie tegemiste ajend, teadmine – just seda ma olengi sündinud siia ilma tegema? Kas see oli teil teada ja kirjas ka 12-aastaselt? Mina mängisin 12-aastaselt veel nukkudega ning elu mõttest, visioonist ning igapäevastest eesmärkide seadmisest või üldse eesmärkide seadmise abistavast toimest ei teadnud ma midagi. 

Igal juhul avaldas tema väljaütlemine muljet ning Dave Conway küsis täpsustavaid küsimusi sh seda, palju Kutt ühes kuus teenida tahaks. £10 000, oli vastus. Millal? Juba selle aasta lõpus. Jahmatus on vähe öeldud kirjeldamaks minu reaktsiooni. Jacqueline Conway, turunduseksperdi reaktsioon oli kohene – ma aitan Sul selle saavutada. Kokku oli seminaril ca 125 inimest üle maailma, ja see, mis vestlusaknas lahti läks, oli pöörane! Kutil võttis silma märjaks, ja see veel võimendas seda toetuste tormi. Ei läinud kaua, kui David samuti valjult välja ütles, et ta aitab Kutil selle eesmärgi saavutada. Tema senine kõige noorem juhendatav on olnud 13-aastane, kes eelmises kuus teenis 5000$. 

Kokku kestis see seminar 2 päeva, mõlemal päeval 4 tundi, meie aja järgi algas kell 17, aga David ja Jacqueline elavad Kanadas. Teisel päeval oli fookuses visiooni loomine ning eesmärkide seadmine ning seal jooksis ka Kutil sulg hästi. Tulemuseks 7 lehekülge märkmeid, mul üks lehekülg rohkem. Esmaspäeva õhtul oli siis üks-ühele kõne Davidiga ning Kutt sai konkreetsed juhised, kuidas eesmärgi poole liikuma hakata. Ainus juhendamise tingimus Kutile on see, et ta teeb täpselt nii, nagu talle öeldakse. Jacqueline aga kutsus teda oma turunduskoolitusele, kus ülejäänud on kõik täiskasvanud. See hakkab oktoobris ja toimub reede õhtuti. Jah, nad teevad seda tasuta, sest Kutt teab, mida ta tahab, ja nende hinnangul on ta eeskujuks mitte ainult omaealistele vaid ka täiskasvanutele, kes ei leia endas julgust teha neid asju, mida nad päriselt tahavad ega julge seada piisavalt kõrgeid sihte. Inimestena on nad väga soojad ja julgustavad. 

Aitasin siis Kutile Instagrami konto ka teha, sest seal pääseb visuaal paremini mõjule kui Facebookis.

Praegu keskendubki ta kolmele asjale: logodele, pisi-ja kaanepiltidele sotsiaalmeedias ning erilahendusega sotsiaalmeedia postitustele (sh liikuvad pildid). Kui esialgu kasutas ta vaid Canvat, siis nüüd on paar vabavara programmi juurde tulnud, mida ta saab kasutada ning tulemuse kokku panna. 

Kusjuures, kohati on tema digitaalsed oskused paremad kui minul, sest selle tausta tegi ta samuti ise – kuidas selliseid asju teha, mina ei teagi. 

Ettevõtte nime, mille võiks tõlkida kui “Tundmatu Kunst”, mõtles ta samuti ise välja. Mulle ja ka teistele turundusvaldkonna inimestele see meeldib, mänguline, mitmetähenduslik – kunst kui visuaalne tulem, aga ka kui oskus. Tundmatu, sest autor visuaali taga jääb tundmatuks ning tundmatu, sest ta teeb midagi, mida kliendid ei oska või millele ei soovi aega pühendada. Kel IG kontod olemas, leiab selle ettevõtte või Kuti nime järgi ta sealt üles. Kui endal vaja ei lähe, jagage infot, kommenteerige või märkige pildid meeldivaks – teile ei maksa see midagi, kuid IG ja FB näeb, et tegemist olulise lehega ning lehe nähtavus paraneb. Tema IG kontole saab ka, kui sellele esimesele, punasele pildile klõpsata. 

Minu tööalastest asjadest on viimasel kahel nädalal olnud põhifookus koduleheküljel, mille materjali

ma 11. septembril ära saatsin, samuti olen uurinud raamatu Amazoni müüki panekut ja saanud aru, et sellises formaadis seda ilmselgelt rohkem ei trükita. Seega, kõik esmatiraaži omanikud võivad end haruldase eksemplari puhul õnnitleda. Nimelt puudub Amazonis sellises suuruses lapik formaat värviliste piltidega raamatule, mis tähendab, et kogu kujundus tuleb uuesti teha. Kirjastusega olen juba rääkinud, nüüd tuleb lihtsalt tegutsema hakata. Kodulehekülje osas peaksin varsti nägema esimest varianti. Kui on valmis, siis saan esitleda. Üks osa koduleheküljest on ka lugejate/koostööpartnerite tagasiside. Seega, kui oled valmis jagama häid sõnu minu aadressil, kirjuta mulle julgesti, et saaksin need koduleheküljele teistelegi julgustuseks panna. 

Toredamatest koostööprojektidest siin tõstan esile tänukaartide kollektsiooni kohaliku kunstniku Gemma Hare‘iga. Tema maalib putukaid, ja me seostasime iga putuka elukutsega, mis on 2020 olnud suurema tähelepanu all. Mina kirjutasin temaatilised luuletused nii tervishoiutöötajate, aga ka kaupluseteenindajate, õpetajate jms kohta. 

Teine teema on olnud seotud hüpnovanemlusega. Jah, eesti keeles seda sõna, ja isegi valdkonda ei eksisteerigi veel, kuid siin on see üsna levinud. Tegemist siis hüpnoosi elemente kasutava vanemlusprogrammiga nii lapseootel vanematele kui ka neile, kel jõnglased olemas. Aitan välja töötada ja koostada üht kuuekuulist õppeprogrammi ja kirjutan töövihikut. N-ö varikirjutamise korras, seega mind autorina kuskil ei märgita. Kes aga tahab lähemalt teada, mis on hüpnovanemlus, saab inglise keeles lugeda siit. 

Loomulikult jätkan ka seniste projektidega ehk Ülle Puuga Lood ja Maalid Facebookis, teen oma IG kontol postitusi ning arendan Word Accordi, millel homme täitub 5 kuud. Eilsest saadik on vasak peopesa sügelenud, seega võtan seda vägagi kui ennet. 

Nädalavahetusel tõmbasime sõna otseses mõttes juhtme seinast välja. Ma olen ka varem maininud Peterheadis elavat Sillet, kes on meile korduvalt asendamatuks abiks olnud. Tema pühendumus, visadus ja viis, kuidas ta ennast väärtustab, on väga inspireeriv. Kuna tal oli üle pika aja vaba nädalavahetus, kutsus ta meid Kutiga külla, ja loomulikult võtsime kutse vastu, sest igasuguste numbrite valguses ei või iial kindel olla, kauaks selliseid võimalusi antakse.

Sõitsime bussiga, ja siin tuleb raudselt ja juba kaugelt bussile kätt lehvitada – muidu sõidavad nad peatusest mööda. Me lasime reede õhtul 2 bussi niimoodi mööda. Õnneks käis neid suht tihedalt. Sõitsime väga ilusal ajal – päike oli loojumas. Mul oli hea meel, et sattusime mitte sellele bussile, mis mööda kiirteed paneb, vaid n-ö Tunne Šotimaad bussile, mille sõiduaeg oli ca 20 minutit kauem, aga mis käiski väiksematest kohtadest ka läbi. Juba sinna sõites teatas Kutt, et Eestimaa on ilus küll, aga Šotimaal meeldib talle rohkem. Käisime Fraserburghi rannas, Mintlaw’s Pitfouri järve ääres, mille ma luikede järveks ristisin, sest seal oli mitu perekonda luiki, ja koos poegadega üle 30 luige kindlasti. Osa lasi meid suisa meetri kaugusele. Natuke jalutasime Peterheadi linnas ka ringi. Väga mõnus, kosutav nädalavahetus. Lisaks nägime paiku, kus polnud enne käinud ning ta tutvustas meid veel ühele eestlasele, kes siinkandis elab. Aitäh veelkord, Sille! Ja Su lastele ka. 

 Eelolev nädalavahetus kujuneb ilmselt rahulikumaks, kuigi pühapäeva õhtul on taaskord võimalus oma loomingut lugeda. Eelmistel kordadel olen seda ka eesti keeles teinud. Siin sellised avalikud luule lugemise õhtud on vägagi tavapärased ning kuna need on praeguseks veebi kolinud, siis on alati põnev kuulda, kus keegi parasjagu asub: USA, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, Iirimaa – kõik need riigid on olnud esindatud, sh olen vestelnud nendega, kelle vanemad on eestlased, kuid kes ise eesti keelt ei räägi. Eesti aja järgi hakkab see kell 21 õhtul, seega kes tahab saada kogemust, kuidas midagi sarnast ehk Eestiski teha, siis see on tasuta üritus, saan soovi korral lingi saata ning olete teretulnud kuulama/vaatama. Kokku kannab oma loomingut ette 40 inimest üle maailma. 

The post Kutt kogub kuulsust 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Minul on olnud mitu koolitust, ja olen ka ise teadmisi jaganud, seega on kooliaasta – tõsi, meile siin väikse hilinemisega – on täiega alanud. Seega on ehk mõistetav, kuidas vahepeal kindlaks kujunenud rütm, kus kirjutasin igal pühapäeval uue postituse, läks jälle veidi nihkesse. 

Eelmine pühapäev võtsin osa 7-tunnisest sotsiaalmeedia kursusest, kus oli põhjalikult vaatluse all sotsiaalmeedia tervikuna. Usina iseõppijana olid paljud asjad tuttavad, kuid minulgi sai 10 lk märkmeid, lisaks pildistasin vähemalt samapalju slaide üles. Seda muide julgustati tegema. 

1. FB ja IG omapära ehk milliseid postitusi kumbki kanal eelistab 
2. Twitteri võimalused: koguda infot, aga ka kuidas säutsumised raha teenima panna. 
3. LinkedIn ja selle uuendused/kiiksud/nipid. Muu hulgas sain teada, mis on minu LinkedIni sotsiaalne müügiindeks ja kuidas see mõjutab minu postituste ulatust. 
4. Mis peaks olema sotsiaalmeedia eesmärk turunduskanalina laiemalt? 
5. Lisaks uusi ideid sotsiaalmeedia sisuloomeks, loo jutustamiseks ja ristpostitusteks. 

Sel pühapäeval võtan osa veebis toimuvast pulmamessist, mis keskendub peigmeestele – ja õpetan kõne kirjutamist, sh vastan peigmeeste küsimustele. Tegemist on kolmandaga, mida AC Weddings&Events korraldab ning seda kantakse ka Facebookis otse üle. 

2. septembril annan aga poolteise tunnise koolituse sellest, kuidas “uue normaalsuse” tingimustes ehk virtuaalsetele ärikohtumistele/messidele koostada esitlus või promovideo, alustades sisu läbi mõtlemisest kuni teostuseni. Eesmärk on, et vabavaraga ja võimalikult lihtsate vahenditega inimene ise selle tehtud saaks. Septembrisse jääb veel kaks veebikoolitust, aga need on kinnises grupis. Samuti on ees kaks rahvusvahelist podcasti salvestust. 

Kutt on siin ka kõvasti Canvaga tutvust teinud ja need logod, kaanepildid, kollaažid jms, mis ta kokku

paneb, on päris muljetavaldavad. Mulle meeldib väga tema värvikasutus. Tal on julgust ja ka oskust neid värve omavahel sobitada. Juuresolev on üks tagasihoidlikumatest, aga seal on ta on julgelt ka neooni kombineerinud, samuti katsetab videote ja animatsioonidega. Kutil on plaan oma ettevõte luua, seega olen julgustanud harjutama ja katsetama eri võimalusi, sest näha on – kõigil ei ole aega ega viitsimist mässata sotsiaalmeedia postituste ilusa kujundamisega, samas on see ikkagi oluline, et inimesed tahaks seda jagada… 

Teisipäeval, kui õmblused ära võeti, sai laps ka üle kahe nädala taas mere äärde. Avastasin, et pilte ma tollest korrast ei teinud. Nautisime kahekesi olemise võimalust, sest tänavad ja rajad olid inimtühjad. Mina nosisin ka põldmarju (jeee, ned on lõpuks valmis), Kutt sai paar hilist vaarikat. Põldmarjad ei ole tema maitse.

Piltide kohta veel niipalju, et sättisin siinsele turule (eelkõige) mõeldes üles oma pildipanga. Igal pildil on kasutamise hind juures. Eriti ränka vaeva ja aega nende üles laadimine ei võta, ja on ütlemata tore, kui sellest sissetulekuallikas kujuneb. Selge on see, et kui ma neid arvutis hoian, siis nad seda kindlasti ei tee.

Pühapäeva õhtusse jäi veel ka üks nn avatud mikrofoni üritus, kus kirjanikud ja luuletajad tõesti üle maailma lugesid oma loomingut. Ma lugesin 3 lugu oma raamatust sh Vargamäe loo eestikeelsena, ja läks vägagi peale. Panin end juba järgmisele ka kirja, vist oli 9. septembril, kui õigesti mäletan. 

Lõpetuseks üks lõbus pilt Balmedie rannast, kus on hiiiiiglaslikud liivaluited. Nii kõrguselt, pikkuselt, pindalalt. Ma saan aru nüüd küll, miks Balmedie rand Šotimaal kuulus on ja miks Donald Trump ühe oma golfiväljakutest just sinnakanti sättis. Pildil on ka üks ilmatuma vahva naine, Zara, kelle elust ja valikutest võiks kirjutada mitu raamatut. Oluline on aga see, et vaid £50 pani ta püsti ettevõtte, omades kaubamärki Love Rara, mis on praeguseks noppinud rohkesti ettevõtlusauhindu ning mis on tuntud üle Šotimaa. 

The post Tagasi kooli! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma väga-väga tänan kõiki, kes leidsid selle 10 päeva jooksul aja, et minuga kohtuda. Ma olen südamest õnnelik ja tänulik igaühe eest, kes tuli kas õnneliku teekonna ametlikku või mitteametlikku peatuspaika või helistas, et uurida kus ja millal ma liigun. Oli neid, kes ei pidanud paljuks ise sõita ligi 100 kilomeetrit. Mul on hea meel, et ma suutsin pidada endale antud lubadust suunata oma energia neile, kes on kohal. Sest nemad tulid kohale. 

Aitäh ka kõigile neile, kes meile öömaja (ja süüa) pakkusid, kes võtsid töölt vabu päevi, et pikendada koos olemise aega. 

Kui räägin meist, siis mõnikord olime me Hr Kahemillisega kahekesi, teinekord oli Kutt ka kaasas, mõnes kohas ka Emps ning ühel ööl ka superäge Anniki! Reiliga tantsitud tantsud Kohila “kesklinnas” oli ka muidugi omaette elamus. Nendega tutvusin ma Buduaari algatatud 60päevase väljakutse raames, kus Reili käis välja mõtte tantsida iga päev vähemalt 3 minuti pikkuse loo järgi. Anniki oli kolmas, kes kampa lõi. Vahepeal oli meid suisa vist 6 või 7, aga me kolmekesi panime kõik 60 päeva jutti. Meil oli youtube’s oma nimekiri ka lauludest. Mõni laul oli päääääris huvitav, ja noh, mis siin salata, eks ma ise lisasin ka sinna nimekirja laule, mis oleks päääääris huvitavad. Nüüd on see 60 päeva möödas, ja tegelikult oli rohkem kui tore. Kohati kaootiline, aga alati nauditav. 

Nagu ka Eestis viibimine, kuhu mahtus mõnusalt vimkasid (tegin ise ja tehti mulle) ning meeldejäävaid kohtumisi. Varahommikune Vargamäe üllatas täiega. Hommik oli samasugune udune nagu raamatus pilt. Ka minu elu esimene raamatuesitlus Müüsleris. Päeval, kui olin Age juures juuksuris, marutas Müüsleris korralikult: oksi lendas, vesi lainetas. Aga õhtu…. kuldne päikeseloojang ja puude vahelt hiilivad udusiilud. 

Armsad ning omataolised olid ka kohtumised ka Paides Teatrikohvikus, Tallinnas Alar Krautmani terviseakadeemias ning Tartus Domus Dorpatensise majas, kesk maast laeni raamaturiiuleid. Kokku umbes 65 inimest. Kas ma olen rahul? Jah. Sest numbrist olulisem on see, et kõik need 65 inimest ka päriselt kuulasid. Nii palju, kui ma nägin, siis päriselt kuulati, esitati küsimus, naerdi, neelatati pisaraid. Tartus olles ma isegi mõtlesin, et Raekoja plats siinsamas, üle 200 inimese kindlalt kohal, säti end Suudlevate Tudengite juurde ja saaks öelda, et esitlusel oli 200+ inimest, aga see tunne, teadmine, et tegelikult need inimesed ju ei kuula, isegi kui nad kuulevad, see oleks hävitanud selle õhustiku. 

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis hulgimüüki esimesest tiraažist ei jätkunud, kuid raamatut on võimalik osta siiski päris mitmest kohast.

• Järvamaal on see müügil Paides, Järva Teataja toimetuses ning Järva vallas, A.H. Tammsaare
  

  muuseumis Vargamäel. 

• Müüsleri ja Köisi kandis tegutseb ka raamatuingel Pille, seega Koeru kandi rahvas saab ka tema kaudu varusid uuendada. 
• Tartus on raamat müügil Jalaka tänaval Armastusest Inspireerituna poes. Sealt saab ka pakiautomaati tellida. 
• Tallinnas siis minu armsa ema ehk Lahemaa Looduskooli kaudu. 
• Setomaa rahvas saab raamatuga lähemalt tutvuda Obinitsa galeriis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures ning seal on ka tellimisandmed kirjas. 
• Viljandis on mõned raamatud Ülle Puu kunstigaleriis. Ülle Puu on kunstnik, kellega teeme Facebookis Lood ja Maalid nimelist videomaalide projekti. 

Kuhu #õnnelikteekond praeguseks jõudnud on? Prantsusmaa, Šveits, Soome, Rootsi, USA (Colorado), Uus-Meremaa, Iirimaa, Hispaania, loomulikult Suurbritannia (nii Inglismaa kui ka Šotimaa). Võimalik, et mõni riik veel, sest ega ma tean ju vaid neid, mida mulle öeldakse.

Maakonnad, kuhu ma sel Eestis viibimise korral ei jõudnud, on Lääne-, Hiiu- ja Saareaa ning Ida-Virumaa. Teistes maakondades sai viibitud lühemat või pikemat aega. Sai käidud Pärnus Shanoni järgi tantsimas (see-eest mere äärde päikeseloojangut vaatama ei jõudnud), ja ka Setomaa metsades mesilasi päästmas ja mustikaid söömas. Jah, isegi seeni korjasin. Kahel hommikul ärkasin koos päikesega ja mitmel õhtul uinusin päikesest hiljem. 

Kui ma võtsin praegu ette selle 20 asjast koosneva nimekirja, siis 6 asja jäi järgmiseks korraks. Näiteks Elroni asemel sõitsin ikkagi bussiga, sest ma ei tea, millisest aiateibast ma esialgse rongiaja olin meelde jätnud. Järve-ega merevette ma ka end ei kastnud, sest välistemperatuur polnud minu jaoks sobiv. Ma võin käia ka 16kraadises vees ujumas, aga välja tulles peab õhk soe olema. 

See-eest sain väikest õetütart lennutada, väikestelt suureks kasvanud vennapoegadelt (ja paljudelt teistelt ka) kallistusi. Avastasin, et ristitütar on üle pea kasvanud ning sain hüüdnime “välismaakas”.   

Kalju Paldise Metsakuurortis kirjutasin tulevasel järvesaarel kännul istudes hümni sõnad, Ülle Puu salongis aga sündis järjekordne videomaal Facebooki otseülekande ajal. Saunas sain käia suisa 3 korda, neist ühel korral ka vihelda, sest Hr Kahemilline tegi spetsiaalselt kaseviha (nagu ka 3 aastat tagasi meie esimesel saunaõhtul). 

Elus esimest korda käisin ka kilesaunas. Paar “elus esimest korda” oli veel, aga need jätan enda ja asjaosalis(t)e teada. Piusa liivadel ei istunud ma õhtupäikeses, vaid pärastlõunases hoovihmas, mis oli jälle teistmoodi imeline. See kontrast kuldkollaselt märja ning roosakalt valge liiva vahel. 

Toredaid hetki on palju, ja seetõttu ka postitus tavalisest pikem. 

Mohni saarele ei jõudnud, sest tuulejumal otsustas, et raamatu esitlus peaks toimuma paadis. Nii me siis istusime, Harti paadikuuri ees, sama vanas kaluripaadis nagu ta ise. Mohni oleks muidugi vahva olnud, samas – raamatuesitlus paadis, Mohni taustaks, on ka lugu, mida rääkida. 

Kutt oli muidugi väga kurb, sest see oli esimene suvi tema mälestustes, kus ta üldse Mohni ei saanud. See pettumus oli talle raske, aga õnneks Skypark ja teaduspark leevendasid seda. Ütlesingi talle, et need olid kohad, mida oli tal võimalik külastada ainult seetõttu, et Mohni ei saanud. Graafik oli ju tihe, poleks välja mänginud. Vaatame, ehk oktoobris, kui siin on kahenädalane koolivaheaeg, õnnestub taas tulla. Samas, nagu 2020 on hästi õpetanud – pikki plaane teha ei maksa, sest poliitikutel võib midagi muud mõttes olla. Seda, et tegemist on osaliselt poliitikaga, tunnistasid ka UKs asuvate saatkondade esindajad, kui siinsed eestlased tõstatasid küsimuse, et “kuidas Hispaaniast tulles ei ole karantiinikohustust, aga Eestist, kus suhtarv madalaimate tipus, on?” ja siis vastati avalikult sotsiaalmeedias, et “lobitöö käib, et Eesti sinna nimekirja saada.” 

Hea meel oli Hartvigile üle anda merepruuliga Šoti viski, pruulikojast, mille akendest näeb merd. Old Pulteney viskit tehakse linnas nimega Wick, mis oli kunagi Euroopa heeringapealinn. Pruulikoja moto on, et nad tõusevad iga päev koos tõusuga ning meri on põimitud kõigega, mida nad teevad. Kes inglise keelt mõistab, saab siit rohkem teada. 

Šotimaa jookidest kõneldes, siis neljases seltskonnas proovisime ära veel mõned Šoti viskid (lasin ühel kliendil endale välja valida koos Hartvigile mõeldud viskiga) ja ka kaks Šoti gini (ühe ostsin siit kaasa, teist maitsesime Pärnus Vorsid ja Vahvlid nimelises söögikohas). Ütleme nii, et viskidest meeldivadki pigem need meremaitselised kui turbalõhnalised. Ning gini’l on hoopis teine mekk, kui seda lahjendada leedriõie toonikuga, mitte mingi suvalisega. Meil oli Aune sünnipäeval õnne – elu esimese gini-kogemuse segas kokku mees, kel oli nii teadmisi kui ka kogemusi. Aitäh, Paul! VoVas mekitud gin oli isegi parem kui Hr Kahemillise valitud õlle. Tema sõnad, mitte minu. 

Kui Eestisse tulles oli öö lühike, siis tagasi tulles oli päev pikem – sel moel võib iseloomustada reisimist Eesti ja Šotimaa vahel. Ühest küljest tõesti ajavahe, aga teisalt ka reisimise aeg. Oli see Eestisse tulles ju poolöine, kuigi saabumine oli Eestis mõnusal ennelõunal. Tagasi koju jõudsime veidi enne kella 19 õhtul. Lend oli sujuv, rahulik. Lugesime raamatut, tegime mõned pildid. Edinburgh tervitas meid vihmaga. Päev varem oli Šotimaal olnud sadu nii tugev, et paljudes kohtades olid taas teesulud, sest muda oli teedel ning üleujutused. Mida lähemale rong Aberdeenile jõudis, seda rohkem päikest pilvede vahelt paistis ning need 3 päeva oleme saanud nautida sooja ja päikesepaistet. Sooja pole küll 28-29 kraadi nagu Eestis ega ka 37 nagu Lõuna-Inglismaal, kuid ka see 23-24 on väga mõnus. 

Seekordne lahkumine Eestist oli teistmoodi kui 30. detsembril. Seekordne saabuminegi oli teistmoodi. Nagu ka esimesed päevad. Uuesti kohanemine. Teistmoodi virrvarr alateadvuses. Samas selgus ja kindlad soovid, tugevad tahtmised. Ning tänulikkus. 

Üks asi, millest Eestis käies aru sain, olin see muutunud mina. Märkasin olukordi, kus käitusin teisiti kui oleksin käitunud aasta tagasi. Julgus enda eest seista, enda eneseväärikust hoida, vajaduseta oma otsuseid õigustada või välja vabandada. Julgus toetada oma väljaütlemistega neid, kelle toetus on mulle hindamatu, märgata neis omadusi, mis minus endas vajavad arendamist, kuid on mulle eeskujuks. 

The post Lühike öö ja pikk päev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui olime juba peaaegu bussipeatuses, tuli meelde, et väljatrükitud pardakaardid jäid maha. Sain naha soojaks joosta, üksiti võtsin siis kaasa ka ID-kaardi ja märkmiku, kus järgmiste päevade info kirjas. Teile tegin sellise plakati. Võtke aeg, loodan väga teiega kohtuda.

Nagu näha, siis Järvamaal on suisa kolm ametlikku peatuspaika. Sest see on Eestimaa keskel ning siia on ka mujalt mõnus tulla või teha peatus pikemale sõidule.

Mitteametlikud kohtumised on ka Viljandis, Pärnus, Võru ja Värska kandis, seega – kel raamatusoov või pühendus raamatust puudu, andke märku, siis saan täpsemalt juhatada, millal ja kus põgusalt peatun.

Tulles tagasi eilsete seikluste juurde, siis bussijaamas oli veidi segadust, kuskohast see megabus väljub, aga lõpuks nägime kärtskollast sinisega silti ning igaks juhuks küsisime üle ka. Põnev oli see, et kui ma pileteid ostsin, siis näitas, et sellele bussile on vaid 5 vaba kohta. Tegelikkuses oli bussis kokku maksimaalselt 10 inimest koos juhiga.

Valged suveööd on tõesti võrratud. Kui alguses oli mõte, et magan bussis, siis päikeseloojang nende vihmapilvede vahelt oli sedavõrd hingemattev, et ei raatsinud. Need läänetaeva värvid mägede vahel, kuldsed tipud-  nagu purskavad vulkaanid. Tõeliselt kaunis. 

Olin Sillelt uurinud, et mil moel sinna lennujaama selle bussiga saab, sest lennujaama see buss otseselt ei sõida. Teatasin siis bussijuhile ka, et Edinburghi kesklinna me siiski ei tule, kuigi pileti oleme sinna ostnud. Üks peatus enne meie väljumist ütleb bussijuht meile, et ma kontrolliksin üle, et see 747 ikka sõidaks. Et olukord on ikkagi selline nagu ta on. See bussijuht päästis meid. Päriselt ka. Sest muidu me oleks sirgete jalgadega välja astunud ja ei tea kui kaua seda bussi oodanud. Ja see koht ei asunud isegi linnas, vaid ca 30 minuti kaugusel linnapiirist. Jeerum. Ei tea, kas sinna taksotki oleks saanud, kell oli ju 23 läbi. Lapsega kuskil kottpimedas.
Nii, siis bussijuht soovitas vaadata number 100 bussi. Sellega me olime enne ka Edinburghis lennujaama läinud ja õnneks see oli käigus. Aga ka vähendatud liinidega: viimane buss väljus kesklinnast 00:15 ja siis oli järgmine kell 4 hommikul. Mitte, et meil kiire oleks olnud, aga sellisel juhul oleks lihtsalt tulnud südaöösel 3,5ks tunniks miski hotell leida linnas.
Bussijuht vajutas aga veidi kõvemini gaasipedaali ning oli 15 minutit enne graafikut kesklinnas. Vahepeal jõudsime ajada mõnusalt juttu, küsis kuhu me läheme, ja kui mainisin, et pole 7 kuud perekonda ja sõpru näinud, aasis ta: “Kas teil siis neist pilte polegi?” Kiitsin teda hea nalja eest.

Kui üle 4th Bridge’i sõitsime (see on see hästi uhke sild Edinburghist põhja poole), siis rääkis ta, kuidas Šotimaa on ainus riik maailmas, kel on kõrvuti 3 silda, mis on kõik eri sajanditest. Kusjuures raudteesild on ka 150 aastat vana ning selle ehitamisel hukkus üle 90 inimese.

Teel kesklinna näitas ta meile veel uhkeid hooneid, mõned erakoolid asuvad ikka väga uhketes lossides. Samuti seletas mitu korda, kus on bussipeatus, kuhu minema peame: “Üle tänava, siis keerate paremale ja siis lähete vasakule poole teed, ja esimene peatus. Number 100. Kui buss tuleb, tõstate käe üles,” õpetas ta ikka mitu korda. Ju siis teadis, et ega eestlased lollid pole, aeglaselt ja kolm korda rääkides saavad ilusti aru. Lõpuks luges veel sõnad peale: “Ja oma perele öelge, et pilte vaadata tuleb odavam.” Ma lõõpisin siis vastu, et me oleme sellised kallistavat tüüpi, ja käime ikka seekord ära, kuigi temaga on väga tore.

Kui üle tee läksime, vilgutas meile tulesid ja lasi isegi signaali. Lehvitasime talle. Kutt oli ka õnnelik, arvas, et tegemist oli kõige toredama bussijuhiga, keda ta üldse on kohanud. See episood tõi mulle meelde põhjused, miks ma üldse Šotimaale kolimisest unistama hakkasin. See inimeste abivalmidus läks mulle hinge. See, kuidas nad annavad endast kõik, et sa turvaliselt pärale jõuaks.
Igal juhul jõudsime sujuvalt lennujaama ning nüüd ootame Ryanairi pagasileti avamist.

Teie minge otsige Facebookis üles Lood ja Maalid, sest sel nädalal sai 50 videomaali täis. Sajani läheme ikka välja, eks edasi ole näha.

The post Öised seiklused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.