Eile algas siis sügis. Meil vihma ja tormiga. Kuskil kahest pärastlõunal hakkas sadama ja vahepeal kallas korralikult. Üle pika aja. Lõpuks ometi! Metsad on ikka suhteliselt kuivad. Selle nädala alguses oli meil õhutemperatuur üle 20 kraadi jälle, septembris käisin isegi ujumas. Seega, eelmises postituses õhku visatud mõtte tegin teoks.

Tagasiside oli see, et see on vägagi sobiv, sest eriti praegusel ajal on vaja inspiratsiooni ning meeldetuletust õnnetundeks. Saastin veel digiraamatu ka, et nad saaks üle vaadata – kõik kiideti heaks. Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin üle 2 tunni raamatutesse sisse kirjutades. Ligi 10-kilone pakk läks teisipäeva hommikul Londoni poole teele, kolmapäeva lõunaks oli nende juures kohal. Kui ma nädalavahetusel neid pilte ja videosid nägin üritusest, võttis mul kõhust õõnsaks. Ausalt, kui ma oleks ette teadnud, mis kaliibriga üritus, ma vist poleks julgenud pakkudagi oma raamatut. Peaesineja oli legendaarne Grace Jones, külaliste hulgas Emma Thompson, Rod Stewart jpt kohalikud telestaarid. Tolle õhtu õhtujuht hakkas mind ka IG-s jälgima.

Laupäeva hommikul võttis aga tänupisarad silma üks hoopis teistlaadi sündmus. Kohalik, iseseisev raamatupood Ellonis võttis müüki minu raamatud. Ja laupäeva hommikul oli neil sotsiaalmeedias postitus, kus mu raamat oli vitriini keskel. Miski, millest ei osanud unistada. Salvestasin selle pildi endale, et see alatiseks meelde jääks. 

Kui ma ütleks, et ma olen need 20 päeva, mis viimasest postitusest möödas, rängalt rüganud kirjutada, siis ma valetaks. Nii et ma ei ütle seda. Kirjutanud olen muidugi, aga märkimisväärne aeg on metsas veedetud. Ja siis hiljem köögis. Septembris toimusid siin põhimõttelised muutused, mistõttu jäi ka auke. Loodus tühja kohta ei salli, ja nii sai see täidetud seenelkäikudega. Üksi käisin mõnel hommikul või õhtul ainult kodulähedases pöögimetsas. Pöögid on põnevad puud – enamasti alt oksteta nagu männid. Juba noored pöögid on vibalikud. Kõrged, siledakoorelised, jämedad. Ja nende all, samblasel, veidi kõval pinnal on kukeseened ja ametüst-rupikud – kärtslillad seened. Kirjutasin neist ka eelmises postituses. Kasvavad nad ka kõdulehtedel, ikka pöökide all. Kübar lahtisena ongi 2-4 cm ja lilla pilvikuga seda segi ajada on ikka keeruline. Minu meelest. 

Mullegi tehti nädalavahetusel metsas seenel käies üks pakkumine, täna kell 13 on töövestlus. Ei mingit CV saatmist jms, vaid mind kutsus Vivian, kreeklanna, kes meil ka tantsimas käib. Neil hambaarsti praksises abilisi hädasti vaja. Tõsi, pakkumine pole otseselt erialane, aga mul on võimalik seda erialaga siduda, kui võtan seda kui uurimisprojekti. Sellist suhtumist kaasates olen mingeid väiksemaid sutse ka siin teinud. Nt käisin asendamas kolmel korral hooldekodus töötajaid. Enne, kui te sirgelt selili end viskate, siis pange eelarvamus hooldekodust kohe kõrvale. See, kus mina käisin, on Eesti mõistes pigem “toetatud elamine”. Kokku on kohti selles viiele inimesele, üks klientidest oli haiglas, üks kolis just veidi suuremasse paika, seega oli mul kolm klienti, kellega tegeleda. Tegelemine tähendas nendega vestlemist, meelde tuletamist ja jälgimist, et nad oma ravimid võtaks, ja võimalusel nende kaasamist igapäevasesse tegevusse. Muu hulgas tähendas nendega tegelemine, et vaatasime kõik koos ühel õhtul Star Warsi esimest osa telekast. Tegemist on vaimse tervise probleemidega klientidega. Kõik oma diagnoosidega, mistõttu omaette elamine oleks neil keeruline, aga toetatud vorm loob neile selle turvatunde, mida nad vajavad. Hooldekodu köögi seinalt leidsin näiteks nende 8 eesmärki 2021. aastaks. Muu hulgas annavad nad välja oma ajakirja ja tahavad aasta lõpuks luua oma laulu. Neil on oma teleskoop, millega aias saavad taevakehi vaadata ja pildistada ning mänguderuum piljardi ja noolemänguga. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, sest see kogemus muutis minu arusaama hooldekodudest kohe kindlasti. Muidugi pole kõik sellised, pigem näitab see, et selline süsteem on võimalik ja toimiv. 

Kuna mustsõstrapõõsad kasvavad siin metsikult (koduaedades ikka vähe), siis on mustsõstralehti keeruline leida. Kasutasin siis vereva sõstra lehti, mis mudides lõhnavad samamoodi nagu musta sõstra omad. Eestikeelses kirjanduses on kohati kirjeldatud kui seda külmaõrna taimena. Noh, ma ei oska seda kommenteerida. Võib-olla pikalt kahtkümmet külmakraadi tõesti vastu ei pea, aga siin kasvab ta üsna metsikuna – kui pole just hekitaim, siis ei lõika ega kata teda keegi. Panen õitsvast taimest pildi ka. Marjad proovisin ka ära – üsna musta sõstra moodi. Pidigi olema mustale sõstrale kõige lähem. 

Inglisekeelne netiotsing küll ühtki retsepti ei andnud, kus oleks vereva sõstra lehti soovitatud kasutada, samas ei näinud kuskil ka infot, et need kuidagimoodi mürgised oleks. Kurkide marineerimisel mustsõstra või kirsilehtede kasutamine on vist Eesti omapära. Poolast või ka venekeelsete siltidega kurgipurkides poes ei ole neid lehti. Ega Eestis ka tööstuslikult tehtud kurkidel pole. Ehk see ongi miski, mis eristab kodus tehtut? Kutt kiitis igal juhul kodused kurgid heaks. Seeni ta ei söö. Kunagi kukeseeni sõi, vahepeal sõi siin isegi neid poe-omi, aga praegu ei taha jälle. Õnneks on mul sõpru, kes selle kukeseenepiruka aitavad ära süüa.

Nii, nüüd vist said olulisemad asjad kirja. Nädalavahetusel oli Aberdeenis viskifestival, aga sain sellest alles eile teada. Me käisime laupäeva hommikul siinse Meeste Kuuri (Men’s Shed) korraldatud taluturul. Lootused tellida neilt pudrunui ja puidust sõõr (et saaks ise hapukapsast teha) või et Kutt saaks koos nendega puutööd teha, läksid luhta, kuid see-eest saime aru, et talu ei tähenda ainult köögivilja või loomakasvatust, vaid mõned talud toodavad ka maiustusi, küpsetavad leiba jne. Meeste Kuuris kaasa löömiseks pead aga olema vähemalt 18, sest alaealiste juhendamiseks peaks olema neil eraldi kindlustus ning riiklik tõend, et nad võivad lastega töötada (PVG). 

Eile nägin ka pealkirju, et sel aastal on lootust, et jõuluküla südalinnas tuleb taas. Eelmisel aastal jäi see piirangute tõttu ära. Praegu on võetud nii Šotimaal kui ka UKs tervikuna suund, et uusi piiranguid ei kaaluta, küll aga kehtib jätkuvalt nõue katta ühistranspordis ja siseruumides nina ja suu (näokate või mask). 4. oktoobrist lõdvenevad ka reisipiiranguid. Tundub, et riigis on suuremaid muresid praegu, kui see viirus – paljud energiafirmad on läinud pankrotti või saneerimisele, puudus on tervishoiutöötajatest, veokijuhtidest jpm. Näiteks kiirabiteenuse osutamiseks on Invernessi kandis abi palutud juba sõjaväelt. See gaasikriis tundub veidi kummaline, sest need platvormid on ju n-ö siinsamas, aga kuna ma pole uurinud, miks nad riigilt rahatuge vajavad, siis parem ei kommenteeri seda pikemalt. Panen siia lõppu hoopis ühe pildi jalutuskäigult Doni jõe ääres. Pildilt paistavad kaks saart jões, ja see pilt on tehtud Seaton parki viivalt teelt, Tillydrone’i poolsest küljest. Bridge of Don on n-ö otse ees, puude taga. 

The post Sööme sõnu… ja seeni. Ilusat alanud sügist! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kellele tundub see lause naise muutliku meele tüüpilise väljendusena, siis õnnitlused pinnapealsuse puhul.   Ma olen eluaeg selline pehmo olnud, et lasen end liiga kergesti ümber rääkida ja siis ikkagi ütlen jah asjadele, mis nii väga ei meeldi. Viimased kuud olen palju osavam olnud, aga nagu ikka on aeg-ajalt veidi suuremaid proovikive ja eelmine nädal (tegelikult veidi rohkemgi), on tulnud treenida endale kindlaks jäämist. Tegeleda teadlikult selle mõttega, et kui ütlen EI asjadele/tegevustele, mis mulle väga ei istu ehk moodsas keeles ei kõneta, siis teen rohkem ruumi ja võimaldan endal öelda JAH asjadele, mis mulle väga meeltmööda on. 

Kusjuures selliseid võimalusi enda kindlameelsust proovile panna oli eelmisel nädalal ikka omajagu. Kasvõi laupäeval. Olime ju mõttes valmistunud Findhorni minekuks koos Susiga. Mul oli isegi kartulisalat juba valmis! Reede pärastlõunaks oli selge, et esialgne tugev vihm ja “tavaline sügisilm” on seekord midagi karmimat ja sõit tuleb edasi lükata. See midagi karmimat oli siis Prantsusmaalt nime saanud torm Alex. Reedehommikused oranžid üleujutushoiatused Aberdeeni ja siinse piirkonna kohta olid pärastlõunaks muutunud punaseks. Vihma tõenäosus 100% ning võimalikud liiklusseisakud üleujutuste tõttu st ka jõgedel oli oht üle kallaste tõusta, kuna lisaks vihmale on ju ka 2x ööpäevas tõusuvesi. See aga tähendab veetasemes mõnigi kord ca 3m erinevust. 

Kusjuures reede õhtul oli eriliselt kuldne päikeseloojang. Ööl vastu reedet sadas samuti kõvasti, nii et kui hommikul 10 paiku Seaton parki läksin hooaja viimasele taluturule, siis puud kõik tilkusid alles, kuigi päike juba paistis. Ostsin kohalikke õunu ja tomateid. Seda taluaia õuna süües mõmisesin kuuldavalt. Südamik suhkrustunud, külmast kergelt karge, pisut hapukas õun. Sordist pole õrna aimugi. Ostsin veidi koju kaasa ka ja tegin pärast kaneeliga moosiks. Eestis elades oli mul ju endal korralik õunaaed ja kodused õunad olid head küll, samas ei kujutanud ma päris hästi ette, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et “appi, kui hea on süüa kodust õuna.”  On küll. Päriselt. 

Kuna nädalavahetused on meil n-ö pikkade jalutuskäikude päralt, aga Findhorn lükkus koolivaheaega, siis hakkas mul vaikselt lõunaks tekkima motoorne rahutus. Olin endale pähe võtnud, et pean nädalavahetusel õue saama. Ilmateade ja nutirakendus küll lubasid, et 12-14 vahel on vihma tõenäosus vaid 80% saja asemel, aga aknast välja vaadates oli ikka suht 100% kogu aeg. Vahepeal tuli isegi kahesajaga. Lahe! See on see ilm, mida mulle Šotimaale kolides lubati. Mõned üksikud korrad olen ikka saanud nautida ka seda. Kella 14ks oli mu rahutus sellisel tasemel, et ma enam ei suutnud. Oh, kui hea värske vihm, oli esimene mõte õue saades. Jõgi oli pruun. Mitte hall ega sinine, vaid pruun. See video on pühapäevast, kui vee tase oli veel kõrgem ja see oli täis puuronte ja sodi. Sel hetkel ma ei kujutanud ette, kui kõrgel see vesi võis mujal olla. Alles hiljem sotsiaalmeediast nägin. 

Laupäeval panin siis esimest korda jälle talvejope selga. Kutt vahetas nokamütsi puuvillase mütsi vastu. Laupäeval Kutt mere äärde kaasa ei tulnud, käis omal onni juures. Ma käisin üksi. Vaatasin lainete möllu ja mõtlesin endamisi. Elust ja inimestest. Nautisin soolaseid piisku näol ja aeg-ajalt sadavat hoovihma. Mõnus oli vaadata, kuidas linna kohal oli kõik tumehall, aga mere ääres oli kuidagi heledam. 

Ära hakkasin tulema siis, kui näpud olid nii kanged, et enam ei saanud kõrvaklappe kõrva pandud. Koju jõudes olin muidugi läbi ligunenud. Koos vaatasime pilte ja kustutasin pool nendest kohe ära. Täna kustutasin veel pool, ja ilmselt võiks rohkemgi kustutada, sest udused on. Selliseid ägedaid asju pildistades tajun ikka ja jälle, et oleks vähe tuusamat kaamerat vaja, kui selle Samsung 40 oma. Ja arvestades, kuidas mulle mere ääres meeldib, siis ta võiks veidi rohkem kui 10 piiska merevett kannatada. See ülemine pilt on laupäevast, üks esimestest. Alumine on pühapäevast. Pühapäeval olid lained veel võimsamad ja ikka mõnusad paugud käisid, kui see vastu seda kaldarajatist lajatas. 

Eks me saime vihma ja saime ka veidi lainetuse pritsmetega pihta, sest see laine pritsis ikka promenaadiäärsele asfaldile välja. Ma osa pilte tegin muidugi altpoolt. Hirmus ei olnud, põnev oli. Kuidagi natuke ajuvaba oli ka vaadata, kuidas sa seisad veepiirist 2 meetri kõrgusel ja laine ülemine ots sulle kohe-kohe pähe lärtsatab. Vastu kintsu ka. 

Kutile ka meeldis. Alguses võttis teda veidi kõhedaks, aga pärast kõndis ise ka selle kivise osa ülemises servas. “Lahe oli!” ütles ta, kui koju tulime. Minu arvates ka. 

Pühapäeval enne mere äärde minekut oli veel ka väike videokõne Londonis elavate eestlastega, endised kooli-ja kursavennad. Ajame koos üht ühist projekti, aga sellest siis, kui juba miskit kindlamat paigas. Marko ja Ranno film UK eestlaste koorist laulupeol pääses ka Haagi rahvusvahelisele filmifestivalile, seega on põhjust nende tegemiste üle ka rõõmu tunda. 

Oktoobri töistest asjadest võtab suure osa ühe raamatu kirjutamine. Kuna me praegu pole töö tellijaga kokku leppinud, kas ta soovib seda n-ö varikirjutamisena või mitte, siis täpsemalt ei saa rääkida, kuid üsna mahuka teosega on tegemist. Töö võtsin Eestis käies pulga peal kaasa, seega tegemist eestikeelse raamatuga. Kohe pärast seda on järge ootamas teine raamat – samuti praegu veel kokku leppimata, kas varikirjutamise ehk ghostwritingu korras või kajastub mu nimi seal ka. Varikirjutamine ehk ghostwriting tähendab seda, et raamatu autor ei ole see, kes selle tegelikult kirja on pannud. 

Ilusat õpetajate päeva teile sinna Eestisse! Siin seda meile teadaolevalt sel moel ei tähistata. Küll aga saame reedel tähistada kahenädalase koolivaheaja algust. Siis saavad käed pidevast desinfitseerimisest ja kõrvatagused maskist puhkust. 

The post Öeldes ei ütlen jah appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.