“Sind ei ole näha olnud. Kas kõik on ikka korras?” küsis eile ema. Jah. Kõik on korras. Unetunde küll veidi napib, aga kõik on hästi. Eelmine nädal oli tihedat tegemist täis nii et erandkorras isegi nädalavahetusel veetsin liiga palju aega arvuti taga. Ning see nädal on samamoodi tihe, kuid võtsin aega postituse tegemiseks. 

Tegelikult on kogu novembrikuu olnud selline tihe. Ja tihe just selles mõttes, et palju on asju, mida teen kas siis oma isiklikust kaubamärgist või ettevõttest lähtuvalt. Kasvõi nt 10-minutise promovideo tegemine NESLIBi jõuluteemaliseks veebiürituseks, mis oli nüüd 14. novembril. Selle tegemine võttis ca 20 tundi, sest kuna ma polnud esimeste sisseloetud tekstidega rahul tegin uuesti. Muu hulgas sain aru, et mul olemasoleva tasuta tarkvara ning 6+ vana aastat sülearvutiga video monteerimine on nagu s-tast saia tegemine: saab küll, aga jahust saab oluliselt parema. See selleks. 

Ma ise sellel veebiüritusel osaleda ei saanudki, sest istusin samal ajal Ajujahi top100 ideede müügikõne koolitusel. Jah. Eelmisel teisipäeval selgus, et idee, mida ma oktoobri alguses unes nägin, pääses Ajujahil 100 parema hulka. Kokku oli üle 300 idee. Mäletan, et kui Järva Teatajas töötasin ja sel teemal lugu(sid) kirjutasin, oli kuklas mõte, et “kes need ajugeeniused küll on, kes selliste asjade peale tulevad.” Nüüd ma siis tean. Üks vahib mulle peeglist vastu. Alguses oli see ikka väga harjumatu ennast nendega seostada. Tiimi peamine eestvedaja on Eestis elav Reili, ma panustan rohkem kirjutamise poolelt ning mõtlen kaasa. Nädalavahetusel esitab ta nüüd selle kõne ära ja siis selguvad 30 parima hulka saajad. 

Sel nädalal ongi fookuses müügi-alaste teadmiste õppimine. Ma eelmisel nädalal mõtlesin, et kas võtan selle lisakoormuse, sest see on ca poolteist-kaks tundi iga päev, mis kasvatab igapäevase õppimise mahu kolme tunnini. Samas – justkui ei põle ka, sest nt tellimusena kirjutatavate raamatute tööjärg on praegu veebruaris… Teisalt jälle – viiepäevast tasuta koolitust ei pakuta iga päev, eriti, kui seda teeb mees, kelle aastasissetulekud on seitsmekohalised. Jah, seesama Dave Conway, kes Kutti juhendab. Otsustasin lähtuvalt sellest, et me nagunii kõik müüme iga päev. Kas siis ennast kui kaubamärki, mõnda teenust või toodet…. parem siis seda juba õppida ja teha teadlikult, tulemuslikult mitte lihtsalt vatipatja pekstes. 

Praeguseks on kaks õhtut olnud ning igal juhul on see mu aega väärt. Kogu see struktuur, loogika ning mõte nende protsesside taga. Miks mulle Dave Conway koolitused meeldivad, on see, kuidas tal on justkui iga sõna läbi mõeldud. Mitte mingit juhuslikkust. Ning, et ta võtab aega sõnade tähendusi, mõtet lahti selgitada. See aitab tohutult enesele lähemale jõudmisele kaasa. 

Müügiprotsessi mõistmine nii nagu teevad seda need, kes 30 minuti jooksul saavad kätte JAH sõna nt 15 000 dollarit maksvale seminarile, on väärtus, mida saame kasutada nii mina kui ka Kutt. Kutt praegu sellest koolitusest osa ei võta, sest tal novembri lõpuni veel see turunduskoolitus Jacqueline’iga, kuid kuna materjal jääb üles, siis saab temagi sellest detsembris osa. 

Eile tellisin endale Amazoni raamatute nn autorikoopiad. Ehk neljapäeval jõuavad. Siis saan võrrelda erinevusi kahe raamatu vahel. Eile tegin veel midagi enese heaks – käisin massaažis üle pika aja. Kaks tundi. See õnnis naeratus ronib praegugi veel näole, sest isegi sõrmeotsad ja kõrvalestad said massaaži. Kuu aja pärast lähen jälle ja siis on plaan sealt pärast ka jalgsi koju kõndida – kahe tunniga peaks ära jõudma, mööda mere äärt tulek. 

Ma küll vahepeal mainisin, et taskuhäälingute salvestamises tuleb paus, aga ei ole mingit pausi olnud. Ma praeguseks enam ei mäletagi, paljudes ma nüüd külaline olen olnud, aga kümme vist on küll koos. Esmaspäeval oli ka veel üks. Taas USAsse, seekord idarannikule. Aga nagu nende taskuhäälingutega on – need on ju üleilmsed kõik praegu. Kaks salvestust on veel sel aastal juba kirjas. Kui avaldatakse ja linki minuga jagatakse, lisan neid järgemööda ka oma kodukale. Kõlab täitsa ägedalt – “oma kodukale”. Kes veel ei ole käinud vaatamas, siis klõpsa SIIA, et vaadata. Seal on eraldi eestikeelne osa ka olemas, mis kogu jutu kokku võtab. 

Ahjaa, ühe sotsiaalse eksperimendiga alustasin ka sel nädalal, aga sellest on praegu vara rääkida. See läheb ka kategooriasse, et ‘elus esimest korda’.  Eilsest jäi mind kummitama üks tsitaat, mille mõte on selles, et kui tahad saavutada midagi, mida sul pole kunagi varem olnud, pead ka tegema midagi, mida sa kunagi varem pole teinud. Praeguses ajahetkes on sel minu jaoks suurem tähendus just isiklikus plaanis, kus püüdlen tasandile, kus ma ilmselt pole kunagi varem olnud. See aga tähendab nihet enese mõtlemises ja tegudes määral, mis on mulle täiesti uus. Põnev. Väga põnev. 

Eeloleva nädalavahetuse tahan endale ja Kutile võtta, sest novembri viimasel nädalavahetusel on mul nii kirjutamiskoolitus, lisaks on Dave’il taas see eesmärgi seadmise seminar, seesama, kus Kutt endal elu mõtte, visiooni ja eesmärgi paika sai. Pean vaatama, kuidas need ajad klapivad. Õnneks on erinevad ajavööndid, seega lootus on. Ja siis juba ongi 11 kuud siin elatud ja detsember käes. Jõuluplaanid said ka selgemaks – leiame võimaluse minna kuskile, kus on lumi. Kasvõi paariks päevaks. Teisele poole Invernessi, kus on n-ö vana Šotimaa. 

The post Töösse ja õppimisse mattunud appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See nädal, ja natuke ka järgmist, kulgeb taskuhäälingute ehk podcastide salvestamise lainel. Jätkuvalt ikka niipidi, et mina külaline, küsitletav. Kui selle postituse kirjutamise lõpetan, on kõne Keenia, Nairobiga, ja kõneleme Mercy’ga loomeinimesi takistavatest mõttelistest piirangutest ehk iseenda välja mõeldud takistustest. Mercy tegeleb justnimelt loomeinimeste mõtteviisi koolitamisega ning talle jäi minu lugu ühes FB taskuhäälingute grupis silma. 

Homme, s.o teisipäeval on kõne Lõuna-Koreaga ning räägime lähemalt Eestist, kultuurist, tavadest, eestlaste saavutustest. Kolmapäeval annan intervjuu USA taskuhäälingule, mis jagab inimeste pöördepunkti lugusid – ehk siis, mis ajendas oma elu muutma. Uue nädala esmaspäeval on igapäevase inspiratsiooni leidmine ning nädala teise poolde jääb Indias tehtav taskuhääling, kus on fookuses minu looming. Autor palus, et esitatav tänulikkuse-teemaline looming sisaldaks ka eesti keelt. 

Need on alles salvestamised. Täna hommikul avaldati taskuhääling, mille salvestasime Edinburghis tegutseva Samanthaga augusti viimasel päeval. Mõistagi on see inglise keeles ilma eestikeelsete subtiitriteta.

Seda saab kuulata klõpsates SIIA

Kui nendele lisada ka (üle)eelmises postituses mainitud Red’s Ramblingsi taskuhääling, ongi juba 7 koos. Ma väga aktiivselt seal end ei promo, pigem nii, et kui keegi silma jääb, siis kirjutan kommentaari või täidan nende kodukal andmed. Kolmveerandil juhtudel on ka asjast asja saanud. Või saab sel-järgmisel nädalal. 

Häid uudiseid on veelgi. USAs asuv organisatsioon The Spoken Word paneb kokku üleilmse kogumiku kirjanduslikust loomingust, mis on loodud 2020. aastal. Saatsin sinna nii ühe pikema jutustuse kui ka luuletuse. Tagasiside põhjal sobinuks sisuliselt mõlemad, kuid nad ei tahtnud seda proosamõtisklust lühendada, seega valisid luuletuse. Üks autorieksemplar peaks mulle ka postiga koju tulema.

Kutt on nüüd pärast kaht koolivaheaja nädalat taas koolis. Vaheajal sai ta ühtede koduõppel olevate

kaksikutega tuttavaks ja veetis iga päev 5-6 tundi õues, eks nüüd on teistpidi vaja harjuda – nädala alguses on peaaegu pime, kui ta koju tuleb koolist. Huviringide tegevust peale välitingimustes olevate pallimängude ei toimu, ja lähiajal tundub, et see värk ei taastu ka. Isegi Halloween on kahtlane – inimesed küll räägivad, et panevad õuele kommid ja helendavad pulgad, aga sellist uksele koputamist peetakse praegustes piirangutes nendest üleastumiseks. Me ei ole oma kodu küll kuidagi kaunistanud. Mõnel on aed ämblikuvõrke ja helendavat härmatist, luukeresid ja kõrvitsaid täis. Osa võtab seda väga tõsiselt, ja tavaolukorras  – kui koputamisele ust ei ava – saad maja pealt muna puhastada, aga kui maja katab graniitkillustik, siis see pole just kõige nunnum tegevus. 

Eks päevad kulgevad igaüks oma mõnusas rütmis – käime Kutiga aeg-ajalt koos, siis ma jälle üksi jalutamas. On koolitusi, on kirjutamist, paberimajandust. Vaatasin märkmikku, ja siis meenus, et ühe asjaga saime veel hakkama. Midagi, mida ma pole enne teinud. Esitasime ühe Eesti coachi, Reili Migguriga idee Ajujahi konkursile. Panin küll, et esitasime, aga olgem ausad – suurema töö on praegu tema teinud. Minu töö – kokku kirjutamine alles hakkab. Parafraseerides kunagist kursavenda Meelist, siis ma olin see tüüp, kes Reili kaljult alla lükkas, lehvitas, ja ütles – tsau – all näeme. Ma nägin nimelt 14.10.2020 öösel unes, et me teeme Reiliga kahekesi ühe programmi. Helistasin ja ütlesin talle. Ta ütles jaa, ja siis hakkasime tegutsema. Eilseks oli valmis lühivideo, ärimudel ja korralik taotlus. Peaauhind on 75 000 eurot, seega tasub võimelda.

See, koos Kalju Paldise pendliraamatuga on mul ka novembri kaks kõige suuremat projekti. Vahel on veel väiksemaid, sest eelnevalt võetud kohustused tuleb ka tähtaegselt täita. Looduses on praegu kaunis aeg – veel on puud värvilised, veel on viimaseid põldmarju, põdrakanepi õisi ja punavaid pihlakaid, aedades õitsevad hortensiad, sügiskrookused, hilised gladioolid ja saialilled. Jõeäärsed puud on siiski hakanud juba läbi paistma. 

Sel nädalal saab 10 kuud siiatulekust. Eelmisel nädalal täitus 6 kuud ettevõtte loomisest. Mul on põhjust olla tänulik, õnnelik ja enda üle uhke. Alati on. Valehäbita. Sest tsiteerides klassikuid: “See, mida teised minust mõtlevad, ei ole üldse minu asi.” 

The post Taskuhääling igasse päeva appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.