See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus.

Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded “õhku” jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on “täiega nõme” ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada.
Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž.
See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras  või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi.
Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab.  Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid – mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised – tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud – ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm.
Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid – kohalikud maiustused – lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et “kui sina juba midagi teed, siis on tehtud.” Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt.
Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub’ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset.
Kutile võib julgesti helistada – ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda.
Lühidalt kokku võttes, siis “arenguruum on suurim ruum maailmas”. Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitus võtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.

Black Dog Beach

Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach’ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk.
Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada.
“Mõnikord võiks veel sinna minna,” arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime.
Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust – ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured – pildil on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida – mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi “Ühe äpardi päevikud”, aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. “Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema,” teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp.

Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen

Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. Lubab käesoleva aasta soojemat ilma – isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.

Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu

Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval. 

Värviline Šotimaa kevad.

Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud.

Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis? 

Päike loojub Don jõe suudmes

Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎

Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit. 

Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata. 

Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et “tahaks teada, millest see on”. Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta. 

Originaal on siis roosal taustal. 

Kõik on sama

Mis mulle valge täna

on punane su suul.

Meil miski pole sama,

kuid leib meil üks on suus.

Kui pruuti vaatan mina,

siis sina peige otsid.

Meil miski pole sama,

kuid kallistus on tähtis.

Kui möödas aeg on minul,

siis sinu oma algab.

Meil miski pole sama,

kuid kas näeme ainult halba?

Taas segaduses mina,

sa ütled – sina ka.

Meil tunded üsna samad,

keda süüdistada saaks?

Saan öösel armastada

ja sina kiita päeval.

Tunne südames on sama:

kes mõista võtab vaevaks?

Ei enam nutta taha,

las parem sina naerda.

Meil tunded päris samad,

ööst öösse, päevast päeva.

Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi “kasulikku” ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead.

Panen siia mõned esmased tähelepanekud: 

Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni “nööbid” on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb. 

Zoom’is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse. 

Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute’inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib. 

Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi. 

Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga. 

Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik. 

Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks “loenguks”.

Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale.
Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks “päris” seminari või koosoleku ajal. 

Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud. 

USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud. 

Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva. 

Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo “õpetuseks teistele”, kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette.  

Elu on ilus.

The post 🔎Kõik puhtaks! 🔍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Peame pidu ja vaatame teatrit, kui lühidalt öelda. Kui lühikese jutuga oleks, siis olekski postitust tehtud, aga  – võib vist öelda õnneks – ma olen veidi pikema jutuga.

Eile õhtul vaatasime Paide Teatri suvelavastust Eesti jumalatest. Kutiga mõlemad. Kohupiima-õunakook sai ka selleks hetkeks valmis, seega oli selline mõnus teatriõhtu. Kuna me käisime Kutiga kahekesi seda vaatamas ka, siis oli hea võrrelda ja lemmik-kohti etendusest oodata. 

Mulle Paide teatri loooming meeldib. See, kuidas nad suudavad kõikide isiklike konnasilmade peale astuda viisil, et oled neile selle eest hiljem tänulik, on anne või siis ühisest mõtteviisist tekkinud sünergia. Ma pole kõiki lavastusi näinud, aga need, mida näinud olen, on kõik parimas mõtteks pahviks löönud.   See mitmekihilisus, mängulisus, nimetagem seda, kuidas tahes. Muidugi ma vaatan ka seda, kuidas midagi on tehtud, analüüsin kasutusel olevaid meetodeid jms. On see raadiorežii õpingutest kaasa saadud poolprofessionaalne kretinism või lihtsalt asjaarmastaja analüütiline mõtlemine – tont seda teab. 

Tänulik on selle võimaluse eest küll vaadata kaks tundi armsaid Vargamäe nõlvasid ja mõelda end sellesse suveõhtusse tagasi. Aitäh!

Eks Kutt hakkab vaikselt jõudma perioodi, kus emaga koos tantsida on “iuuuu” ja “kamoon”, aga kardinad olid ees, keegi ei näinud, nii et sai ikka tantsitud küll. Eriti kiirelt hakkas ta flossima siis, kui tekkis võimalus plaati võita. Võitsime ka. Jeee! Aitäh. Plaat on kenasti Hr Kahemillise juures ning eile kuulasime veidi Valget Jänest.

Järgmine reede on Suur Reede, küllap selleks õhtuks ka midagi välja mõtleme. Eelmisse pühapäeva, 22. märtsi jäi kohalik emadepäev. Vampsu aitas Kutil väikse üllatuse ka planeerida, nii et kui ma pühapäeva hommikul kööki läksin, oli vaatepilt selline.

Eilse koogiküpsetamise põhjus polnud siiski rahvusvaheline teatripäev, vaid asjaolu, et meil sai eilsega siin 3 kuud kohal oldud. Mõnikord tundub see aeg pikemgi, teinekord jälle, nagu oleks alles nädal-paar tagasi kõik ette võetud. Naabrid said ka sel puhul kooki. Jätsin lävepakule ja koputasin aknale. Kutt teatas seekord, et põhi sai liiga paks. “Liiga saiane.” Mida iganes see ka ei tähenda. Seega, söön üksi seda poolt suurt plaaditäit. Okei, panin osa sügavkülma, seega, kes esimesena külla saab tuldud, võib “kolme kuu kohupiimakooki” küsida.

Täna mängisime Kutiga jalkat. Seis jäi 13:12. Arvake ära, kes võitis? Napilt, aga siiski kindlalt. Vihjeks võin öelda, et viimased 10 pealelööki tegi ta vasaku jalaga, sest parem reielihas hakkas juba hellaks muutuma.

Püüame ikka päevas tunni-kaks õues olla. See, kuidas me oleme avastanud kodulähedastes paikades huvitavaid kohti – ikka hing otsib ju uut, kasvõi detailides – on hästi tore. Mõistus hakkab keskenduma hoopis muudele asjadele. Nagu öeldakse, et kes otsib, see leiab ning nii oleme meiegi avastanud, kuidas loodus muutub praegu iga päev. Kuidas põõsastik hakkab vaikselt heleroheliseks muutuma. Iga päev on uued värvid. Õhus on veel talve kargust – pikemalt seistes hakkab jahe, aga need värvid ja muutused looduses on väga ilusad. Ei peagi kuskile kaugemale minema.

 Põnevaid taimi, mis õitsevad, on praegu nii palju, ja nime ma neile küll ei oska anda. Taamal see kollane on forsüütia, astelhernes läheb iga päevaga üha kollasemaks. Selle astelhernega oli nii, et pärast eelmist postitust sain emalt kirja, et astelhernes on ravitaim. Uurisin välja, et õitest tehakse teed ning õied on söödavad, viljad ja kaunad mitte. Pidavat olema kookose maitse. See oleks pidanud mind juba hoiatama. Järgmine õhtu proovisin ära ja sama kiiresti, kui suhu läks, ta sealt välja tuli ka. Las ta ravib kedagi teist. Ma piirdun vaatlemisega. Aupaklikukst kaugusest.
Seda, et rododendronid siin koos pajudega võpsikus kasvavad, nende all lumikellukesed ja nartsissid õitsevad, sellest olen varemgi kirjutanud. Seega võib öelda, et kevad Šotimaal on väga värviline, on kollast, valget, punast, roosat ja muidugi rohelist.
Muidugi on päikest, rahet, vihma, tuult ja kevadist kargust. Nagu siinmail tavaks.

Esmaspäeva õhtul pidasid naabrid pulmapidu. Peretütar abiellus ja tseremoonia toimus nende koduaias. Ainult kõige lähedasemad. Peiu vanemad olid Põhja-Iirimaal ja nemad said osa otseülekande vahendusel. Järgmisel hommikul said kõik tulevased abiellujad teate, et pulmad tuleb vähemalt 3 kuud edasi lükata. Seega olid nad sõna otseses mõttes viimaste seas. Tundub, et kui siin on ka kombeks, et kui ka enne elati vanematega koos, siis pärast pulmi kolib laps kodust välja. Nii oli ka naabritüdrukuga, kelle peigmees elas koos nendega, aga pärast abielu läksid omaette korterisse.   Pulmadest saime teada nii, et naabrimees Kutile ütles, et õhtul võib olla natuke rahvast nende tagaaias ning muusikat. Pakkusime küll abi ettevalmistustel, kuid ega me neid aidata saanud. Pesunööri võtsime küll oma aiast ka alla.
Võtsin siis Hr Kahemillise toodud varudest 2 pakki Eesti kommi. Tundus, et neile see žest meeldis. Kui neljapäeva õhtul “eesliinil olijatele” tänaval plaksutasime, siis pruudi ema rääkis, et pidu oli väga tore olnud. Leppisime ka kokku, et joome mõnikord koos kohvi – tema oma aias, mina meie omas.
Tegemist on vist algklassi õpetajaga, igal juhul ta rääkis, kuidas tema “oma lastega” on ka ühenduses ning tänulik iga ülesande eest, mis saadetakse. “Kuidas need on tehtud, polegi niivõrd tähtis. Oluline on olla perega üksteisele toeks, õppekava läbimine on teisejärguline.” Nii armsasti öeldud. Siin on õpilastelt ka pinge sellega maha võetud, et lõpueksamid jäetakse ära ja aastahinded pannakse välja seniste tööde põhjal. Meil seda muret pole.
Nii palju oli küll sebimist, et tuli tehnilisi vahendeid muretseda. Ostsime Chromebooki siiski, kuna tehnikapoes selgus, et just Chromebookiga nad koolis töötavadki. Vist sai enam-vähem sarnane mudel isegi. E-kooli kui sellist neil pole, kasutavad Google Classroomi ja Drive’i.  Kõikidesse ainetesse sai ta ilusti kontod tehtud, välja arvatud keka. Kaotas lihtsalt parooli ära. Ma ikka igaks juhuks olen siin pilte ja videosid teinud, kuidas ta sörgib ja nõmmel tegi mahalangenud puudel takistusjooksu ka. Reedel võttis youtube’ist ise mingi trennivideo ja rassis elutoas ca 30 minutit. “Mis sa lobised, tee juba järgmine harjutus,” õiendas ta selle treeneriga.
Kutile kodus õppimine eriti ei istu. Ütleb, et koolis on ikka parem – õpetaja seletab ja saab päriselt suhelda. Samas – maht eriti suur ei ole. Saab paari tunni jooksul kõik tehtud. Näiteks kodundustunnis ongi teada tal viie nädala programm ja saab ise valida ülesande raskusastme järgi. Raskusastmeid oli vist ka 4-5. Et kas teeb Kahooti viktoriini, küpsetab pitsa vms. Ma kõike ei jälginudki, aga nii palju ta sai küll ise esimese nädala jooksul aru, et ta tahab õppimise ajal olla minu kõrval. “Muidu lähen youtube’i multikaid vaatama,” tunnistas ta.
Kuna ta siin on minu kõrval nillinud seda Bob Proctori materjali ka, esitanud küsimusi ja oleme nendel teemadel arutlenud, siis Kai Oja Kriipsujuku vebinar poleks saanud enam õigel ajal tullagi. Selline mõnus mõtete koondamise ja rahunemise aeg. Samuti võimalus suhelda teiste omaealistega, eesti keeles. See on midagi, millest lapsed samamoodi puudust tunnevad. Kutt seda enam, sest ta on tunnistanud, kuidas tahaks mõnikord “noorte asjadest” noortega rääkida. Mul on hea meel, et ta ikka ise ka suhtleb nendega, kellega tal Eestis kontaktid olid.

Praegu olen eesmärgiks võtnud kaks postitust nädalas. Kui enam millestki muust kirjutada ei ole, eks siis hakkan oma romaani siin järjejutuna avaldama. Praegu seda hirmu muidugi veel pole. 

Meie taga näeb, kuidas Doni jõgi Põhjamerre suubub. Veetase on väga madal praegu.

The post Kuidas reede õhtud kulgevad? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Tegelikult tulime just praegu ka poest, ning Empsil oli õigus – plaan oli osta Kutile kooliskäimiseks sviiter, aga sellega me ei piirdunud. Polnud kavatsustki, sest olin välja uurinud, kus asuvad kesklinnas mahekaupa, sh toiduaineid müüvad poed, sest nt maheriisi ja mahemakarone me suurtest ketipoodidest ei leidnud. Värskeid juurikaid ja nt kookosasju, jah, aga meil olid vähe spetsiifilisemad soovid.
Jätsime sinna poodi üsna mitukümmend naela, saime soovitud pastatooted, aga kõige suurem rõõm oli Kutil selle üle, et saime sealt hambapasta!
Tegelikult ka. Me pole vist mitte kunagi ühtki hambapastatuubi niiiii tilgatumaks pigistanud, kui seda, mis meil kaasas oli.
Me arutasime veel Kutiga, et ei tea, kauaks jätkub ja kuna see pakk, mille Emps meile Eestist teele pani, kohale jõuab. Kratsisime kukalt, sest lihtsalt ei kujutanud ette, et meie mõistes normaalset hambapastat siit tavapoodidest ei leia. On igasuguses variandis kolgeite ja blendameede, aga need on kõik rikkaliku fluoriidisisaldusega, mis meie pisikese pere õrna hambaemaili puhul on pigem vastunäidustatud. Olen ca kaks aastat enda hambaid pesnud hõbedat sisaldava hambapasta või siis naturaalset sütt sisaldava pastaga, mõlemas 99% looduslikud koostisained ning kui enne siiatulekut käisin oma hambaarsti juures, siis pidin üllatusest toolilt maha kukkuma, kui kuulsin, et mul pole poolteise aasta jooksul tekkinud ainsatki auku! Seevastu meestel, kes seni järjekindlalt kolgeiditasid, tuli auke lappima hakata. Eks kõik on individuaalne, aga pasta vahetasid nad igal juhul ära. Jah, hambaharjad on meil ka taastuvast materjalist – Thorma bambushambaharjad, nimed peal ja puha. Kutil on ka nimeline, lisaks pildil olevatele on kaasas 3 uut hambaharja, sh sinimustvalge, mille Kutt lähiajal kasutusse võtab.

Panin end ja Kutti perearstikeskusse ka kirja, seal oli ka vaja elukohta tõendada – näiteks mõne kommunaalarvega (mida mul veel pole) või siis üürilepinguga. Panin siis viimase valmis ja kile sisse, aga kui apteeki jõudsin (seal tuleb ka üles anda, sest väiksemate murede korral nagu tuulerõuged või täid, saab ka farmatseut ravimi välja kirjutada), avastasin, et see üürileping on kodus kindla koha peal. Küsisin siis perearstikeskuses, et “Kas teile digitaalselt ka sobib, et ma näitan seda või pean ma koju paberite järele minema?” Sobis. Nüüd saab Kutt oma tervisetõendi paberid ka kooli viia. Nendega oli ka paras jura, sest seal peab olema vähemalt 2 kontaktisikut, kellele häda korral helistada võib, lisaks üks varukontakt. Ma igaks juhuks naabreid ja majaomanikku siiski ei pannud kirja.

Kuti esimene koolinädal oli suurepärane. Tähistasime seda väljas söömas käies – tema kohaliku limpsi, mina pokaali valge veiniga.
Rääkisime sellest, millega ta ise kõige rohkem rahul oli, ja mida tahab paremini teha ning muidugi ka sellest, et sõprus ei tähenda seda, et said tuttavaks ja nüüd on asi vask. Et nagu iga suhtega, peab ka sõprusesuhet toitma ja hoidma. Kutt oli ise ikka väga rahul ja kiitsin teda ka, sest olen päriselt ka uhke tema üle. Ta veidi arutles, et kuidas oli küll nii, et Eestis oli tal raske sõpru leida, oli palju norimist, samuti tundusid teinekord 45 minutilised tunnid nii koletult pikad, aga siin on tunnid 60 minutit ja terve pika päeva peale ongi ainult 2 vahetundi. Hommikune vahetund on 20 minutit ja lõunane 50 minutit. Kahe tunni vahepeal on aega ainult nii palju, et nad saavad ühest klassist teise minna. Eks on siin ka olnud olukordi, kus ta on tundnud end häirituna, aga ta ütleb, et tuleb toime. Meenutasin talle siis eile õhtul, et nagu me rääkisime: 95% sellest, kuidas sul läheb, sõltub mõtteviisist, iseenda hoiakust. Et ta ise suhtub endasse teisiti, mõtleb endast teisiti, tema valmisolek on teine ning seega on ka käitumine muutunud. Tänaseks oli siis Sõbra juurde küllakutse ning aeg läks kiiresti. Me rääkisime Sõbra vanematega juttu ja Kutid möllasid omaette. Jah, meil oli natuke Eesti kommi ka kaasas ja need maitsesid neile.
Pärast seda kimasime koju, kiire praekartul ja vinkud ning läksimegi südalinna – vaja ikkagi sviiter kooli jaoks ära osta. Liinibussid on siin kahekordsed ja Kutile meeldib teisel korrusel esiistmel olla. Siit teile ka väike teise korruse vaade. Sild, millelt üle sõidame, on Doni jõe sild ja vasakule jääb selle suue ja Põhjameri.

Eile käisime vaatasime üle ka kohaliku “spordiküla” ehk Aberdeen Sport Village’i, sest olin Kuti kirja pannud sukeldumise/vetehüpete proovitrenni. Talle meeldis, nüüd tuleb ajad välja uurida. Oli saanud kiita oma tugevate ja kiirete jalatõugete eest. Mis seal ikka, endise batuudihüppa tunneme jalatõugetest ära, onju. Nõrganärvilistel ei soovita seda vettehüpete videot vaadata. Ja nõrganärvilised on ka kõik need, kes arvasid, et batuudihüpped on hirmsad. No tõepoolest, mõelge ise – batuuditrennis on igal pool matid ümber ja elemente harjutades on treener sul turvamatiga ootamas.

Vettehüpetes ei ole mingeid turvamatte, on 5 meetri sügavune bassein ja sinna “maandudes” (kui õigem oleks vist esialgu plärtsatades) pead ise suutma pinnale tulla ja basseini serva ujuda. Okei, pika tokiga treener on basseiniservas, kui jõud peaks raugema, siis saad sellest kinni haarata.
Nii et kui batuuditrennis käisin ma ise ka Eestis, siis vettehüpete puhul jään tribüünil plaksutajaks. Kusjuures seal basseinis ma nägin elus esimest korda, kuidas mõne minutiga saab 1,2 meetri sügavusest basseinist 5 meetri sügavune. Jap. Basseini põhi lasti allapoole. See oli väga veider vaatepilt. Pärast nende proovitrenni jälle üles tagasi.

Mille üle ma samuti väga uhke olin, oli see, et ta loobus võimalusest katsetada hüppamist kõrgemalt platvormilt, sest koolis oli ka olnud ujumine ning ta tundis, et on väsinud. “Ma teadsin, et vee alt on vaja üles ka tulla, ja ma polnud kindel, kas ma oleksin jaksanud sealt üles ujuda,” selgitas ta. Ma olen kogu aeg arvanud, et võrreldes sellega, mis mina tema vanuses tegin ja kui hulljulge ma olin, siis on tema täiesti normaalne. Alalhoiuinstinkt ja ohutunne on tal täiesti olemas.

Nagu te aru saate, siis on meil suht tihedad päevad olnud. Õppisime siin koos prantsuse keelt. Selgus, et 20 aastat on ikka liiga kaua aega tagasi, et elementaarseid asju kõiki mäletada, aga olgu taevas tänatud youtube’i ja multikate eest! Nende abiga sai Kutt üsna ruttu häälduspõhimõttele, sh see prantsuse r-täht, pihta. Sõber oli ka lubanud teda aidata, et mis nad varem õppinud on, nii et sellega on kõik hästi. Vanematelt on poistel omavahel sõbrustamiseks roheline tuli antud, ja kui vaja koolitööd teha või õues ringi tuiata, siis lasku aga käia!

Homme kirjutan sellest, mis siis juhtus, kui mina üks õhtu õues käisin.

The post Varsti ei pea üldse enam toidupoes käima! 😀 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

eks ajaks, kui seal kuubikus oled ja ülieredas valguses silmi kissitamast püüad hoiduda, on iga lokk otsustanud isepidi end sättida ning õues kõndimisest põskedele tekkinud puna on kuhugi kadunud.

Koju jalutades küsisin siis ka muljeid esimesest prantsuse keele tunnist. “Palju aru said?” “Mitte midagi!” vastas Kutt naerdes. “Nad juba õpivad kellaaegasid ütlema!” Aga Sõber olevat teda aidanud.
Tundub, et nad tõesti klapivad hästi, sest planeerivad juba üksteisele külaskäike ning Kutt lubas neil aidata telefoni tõmmata koha, kus mänge saab laadida.

Pärast eelmise postituse lõpetamist sain teada, et see tuul, mis õues lammutab, on torm nimega Brendan, mille tõttu seisis kohati rongiliiklus, sillad olid kinni, laevaliiklusest rääkimata. Siit videost saab väikse ülevaate, mis esmaspäeval Šotimaa eri paigus toimus.

Kodus, majade vahel ei saanud eriti arugi, kuigi käisime ju samal õhtul kella 17.17 paiku raamatukogus. Puhus jah ja sadas ka, aga selgitasin Kutile, et see ongi see ilm, mille kohta šotlased “dreich” ütlevad, ehk kus vihma sajab ülevalt, külgedelt, diagonaalis ja maa seest ka. Selgus, et tegelikult oli viimase kahe aasta tugevaim torm. Tuuleiilide kiiruseks mõõdeti kuni 100 miili tunnis ja olusid raskendasid tõus ning tugevad lained.
Eriti hull oligi olukord lääne-ja loode-Šotimaal, aga ka Aberdeeni kandis olevat tugevaid puhanguid olnud. Promenaadil me ei käinud, seega ei oska öelda, kas Aberdeenis ka lained niimoodi sõiduteele loksusid. Öösel ka kolistas, kuigi ilmateade väidab, et tuul üha nõrgeneb.
Kui üldiselt öeldakse, et Šotimaa pole koht, kuhu ilma pärast tullakse, sest sõltumata aastaajast võid sa 24h jooksul nelja aastaaega kogeda, siis meil on seni kõik hästi olnud. Iga päev paistab päike vähemalt 15 minutit, kuigi enamasti kauem. Tänagi on ilm olnud päikeseline, kuigi mere kohalt paistab vihmapilvi. See aga tähendab kaunist päikeseloojangut.

Kui seni olen Aberdeeni tundma õppimisel keskendunud sellele, mida siin vaadata on, siis vähem olen tähelepanu pööranud sellele, kes mu ümber on. Eile õhtul tegelesin selle vea parandamisega. Need Emmede grupid sotsiaalmeedias on ikka ühed vägevad kohad selles mõttes, et kui Emmed ka ei tea, siis ei tea vist keegi. Vähem kui 30 minutiga olid mul olemas kohalike soovitused pere-, silma-, ja hambaarsti osas (peame end kirja panema), samuti soovitati FB lehekülgi, mida jälgida ja gruppe, kuhu end sisse möllida.
Reede hommikuks tuuakse mulle koju ka talust mahepiima, õunamahla, koort ja mune. Ja seda kõike vähem kui 5 naela eest.
Lisaks kirjutasin nelja kodutänava Emmega, neist üks on Kuti Sõbra ema. Laupäeval läheb Kutt neile külla, lisaks on siin tänavas veel 2 poissi, üks samuti 11, teine 8, kes Kutiga valmis sõbrustama. Vägev. “Ülihästi. Iga päev läheb järjest paremini!” oli Kuti kokkuvõte tänase päeva kohta. Õpetajad pidid klassi tulles nii lahked olema ja geograafias oli ta käekirja eest kiita saanud. Homseks jäeti koduseid töid ka.
✎✎✎
Kel iganes peaks olema vaja ühel hetkel oma CV’d üle vaadata või nt LinkedInis oma profiili täiendada, siis võtke aega. Minul polnud see isegi mitte ühe päeva töö ning nii oma CV’d, profiile tööotsimisportaalides kui ka LinkedInis olen selle siin oldud aja jooksul vist kolm korda kindlasti täiendanud-täpsustanud-parandanud.
Saan enda kohta järjest rohkem teada, näiteks seda, et vaja on õppida veel suuremalt ja julgemalt mõtlema. Et olen oma kaaskirjas olnud liiga tagasihoidlik, kuigi kui Eestis selle välja saadaksin, siis ilmselt näiksin liiga enesekindlana.

Eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt end kontrollida ei suutnud. Näitasin talle meist veidi põhjapool asuva linna pilti, kus teed, mäed ja puud olid kõik lumekihi all. Kostus terve heliredel, sest oleks te seda elevust näinud. Ma siis näitasin seinale  – ja siis ta ehmus ära. Kutt teab hästi, et siin selle 73 lehekülje seas on üürilepingus ka punktid, et kui sa naabreid häirid, tüütad või oled ebaviisakas, siis see on piisav põhjus, et üürileping üles öelda. Aga jah, tõesti, talv on ka siiakanti jõudnud ning nädalavahetusel on ilmselt suusakeskused rahvast tulvil, sest tuul peaks vaibuma, aga lund sajab järjest juurde. Meile lähimad on Glenshee, Cairngorm ja The Lecht, kes lumeolusid vaadata tahab.

The post Õpime. Mõlemad. Ilma ja inimesi tundma. appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Suur osa Kuti kooliteest kulgeb sellisel haljasalal.

Siin tasuta koolilõunaid pole. Soe lõunasöök maksab 3-4 naela ja see raha tuleb siis lapsele kaasa anda, kus nad automaadis selle söökla-kohviku kaardile panevad. Kui mõelda, et väike paus on ka 10 paiku, ja 2 naela seal mingite snäkkide peale laiaks lüüa ei ole mingi probleem, siis pidasime Kutiga veidi aru ja hommikuse pausi ajaks võtab ta kodust üht-teist kaasa. Ma küll mõtlesin, et ta sööb tasapisi ära kõik need naabrite ja majaomaniku toodud küpsised, aga ta otsustas tervislikumate snäkkide kasuks: käiku lähevad Eestist kaasa võetud maherosinad, banaanilaastud ja gojid. Jah, sellest poest ostetud, kus ma Hr Kahemillisele pistaatsiaid, mangosid ja hapukirsse tellisin.

Muidugi tegin ka väikese tiiru ümbruskonnas, sel korral oli see ca 4 miili ehk 6 km. Käisin samas ASDA poes, kuhu majaomanik meid esimesel õhtul viis, sest see pood on Kuti kooli lähedal ning seal on automaat, kus me saame endast portreefotod teha.
Tegemist siis supermarketiga, kus ca 50% on toidule ja 50% muudele kaupadele. On raamatuid, DVDsid, CDsid, aga ka telerid, riided, jalanõud, potid-pannid jms.
Vaatasin üle, ehk leian Kutile musta sviiter-tüüpi kerge kampsiku, mis kooli eelistuste kohaselt peaks olema must, aga võib olla ka tume, kuid tema suurusele küll miskit polnud. See-eest üllatas meeste bokserite valik.
Mis silma jäi? Värvid on moes. Ei mingit 50 erinevat tooni hall-metallik-diisel-tüüpi hõlste.
Toiduosakonnas on mitu riiulitevahet pühendatud igasugustele snäkkidele. Okei, puu-ja köögiviljavalik on ka väga rikkalik, hästi palju on erinevaid valmis salateid sh toorsalateid.
Kes soodsaid oste nillib ja midagi kohe tahab ära süüa, siis iga kaubagrupi juures on ka nn söö-täna-ära lett, kus on tooted 50% või isegi rohkem alla hinnatud, eesmärgiga vähendada toidu raiskamist.
Õhtul kuulsin siis ka koolimuljeid. Õnneliku näoga laps tuli koolist ning kui ta heade soovidega kaardi avastas, siis oli kalli sama tugev, kui hommikul. Tore on teada, et mu lapsel on koolis juba vähemalt üks Sõber ning et tüdrukutele meeldivad tema juuksed, st soeng ja värv (mida on küll vähe järel) ka. Aitäh, Age! 

Siin Kutt koolis käibki. Koolil on ka oma ujula.

Nagu arvata oli, sai Kutt hakkama. Julges abi küsida ning koos Sõbraga tegid ära ka inglise keele kodutöö. Sõber on šotlane, nagu ma aru sain. Saabki kohalikku hääldust ja kombeid otsesest allikast. Ka Kutile öeldi, et ta on praegu ainus eestlane koolis. Esmaspäeviti ja reedeti on tal ujumine, mille üle on tal endal ka hea meel, prantsuse keele tunni muljeid kuulen homme. Matemaatikas õpivad nad praegu midagi, mida Kutt varem õppinud pole, aga õpikut mulle ei näidatud, ajaloo ja inglise keele kodutööd küll. Informaatikas teevad nad Google Drive’i jutukest.
“Meil on väga tore klass, seal on päris toredaid poisse, kes teevad lahedaid asju,” ütles ta veel nüüd õhtulgi. Inglise keele õpetaja meeldib talle ka, sest teeb nalja ja on meesterahvas.
Ahjaa, hommikul tõmmatud tõlke-äppidest ei olnud kasu, sest kooli WiFisse lapsed ei saa. Seega – palus ta lihtsalt õpetajatel seletada uuesti ja aeglasemalt. Ma olen nii uhke, et ta end ületada suutis! Ütlesin seda talle, aga ütlen teile ka.
Õhtul saime õppetunni, et suure tuule ja vihmaga ei tohi irvakil akent omapead jätta – see võib aknalaual olevatele paberist asjade tervisele halvasti mõjuda. Mis seal ikka, õnneks oli Eestist võimas föön kaasa võetud ning veetsin ca 15 minutit fööniga tuba küttes.
Aga nagu siinkandis on kombeks öelda – eksimine on ainus võimalus õppida. Liigselt ei tohi vigadele mõelda, vaid neid tuleb võtta kui kogemust ja minna edasi.

P.S Naabrid ja majaomanikud elavad ka meile täiega kaasa. On hästi-hästi abivalmid ja küsisid samuti Kuti koolipäeva kohta. Majaomanikud on plaanis nädalavahetusel sööma kutsuda, aga Rachelile ja tema perele võiks vist koogi küpsetada?

The post 😈Ei midagi kriminaalset: rahapesu ja verine esimene koolipäev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kõik koolis vajaminevad asjad st vihikud jms, tuleb koolist. Kutil on vaja kaasa võtta ainult harilik pliiats (seda läheb vaja matemaatikas ja loodusteaduses) ning pastakas. Teritaja ja kustukas ka. No ja koolivorm oli ka vanema osta. Sellele läks meil kohalikus MS-s üle 100 naela: 6 valget särki; 3 pika 3 lühikese varrukaga, alussärgid, 10 paari musti sokke, mustad kingad, juurde tuleb osta ka must või vähemalt tume bleiseri tüüpi kampsun. Lipsu ostsime koolist.
Vähekindlustatud peredele pakutakse ka koolivormi toetust, mis iga lapse kohta on 55-60 naela.
Kooli koridorides telefoni kasutamine ei ole lubatud, vastavad märgid on ka seintel ning õpilased hoiavad liikudes ilusti vasakusse serva.
Telefoni võib kasutada vahetundide ajal ning kui õpetaja ütleb, siis tunni ajal.
Tunde on tal nädalas 27 ning iga tund kestab 60 minutit. Tunnid algavad 8.35. E ja T lõpevad tunnid veidi enne 16, ülejäänud päevadel tund varem. 
Suuremaid pause on 2 – üks ca 10 paiku, teine kella 13 paiku. Siis saavad nad minna kooli sööklast süüa osta, aga selle jaoks on eraldi kaart, kuhu nad ise raha peale laevad. Ilma selle kaardita süüa ei saa.
Kuti inglisekeelne väljendusoskus sai kiita, et on “päris hea inglise keel”, samas eks harjumist võtab see, millise aktsendi ja kiirusega räägivad teised. Julgus abi küsida peab küll olema tagataskus, sest seda rõhutati korduvalt, et õpetajad saavad aidata siis, kui abi küsid. Ja selge on see, et kõigest kohe aru ei saa. Esmaspäeval on tal keegi kogu aeg kaasas, et ta harjuks, millisesse klassi minna ning neil on klassis ka abiõpetaja, kes vajadusel samuti appi saab tulla.

Minul tuleb ära täita patakas pabereid ja internetis ka veel mingid vormid. Paberid saan Kutiga esmaspäeval kaasa anda.

Nüüd aga läheme nautima järjekordset päikesepaistelist, kuigi karget päeva. Seekord autoga. Pole mõtet enam kaugemale edasi lükata seda autoga sõitmist – olen seda ju kahel varasemal korral juba teinud.

The post Kas tõesti ainuke?👀 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

“Noh, küll on tore, et teil seal ainult lust ja lillepidu on. Eks tööle minnes hakkab teisiti olema!”
Nii tore, et kade meel ei ole või midagi. Ma arvan, et kooli ja tööle minnes lähevad asjad veel paremaks. Sest tsiteerides klassikuid: 95% igaühe igapäevasest elust on seotud mõtteviisiga.

Eile õhtul vaatasin filmi “Unsinkable”, mis võiks julgustada igaüht, kel elus on rasked ajad. Ma ei vaadanud seda sellepärast, et meil praegu oleks raske, aga ma tean, et paljudele neile, kes Eestisse jäid, on meie äraminek olnud raske. Tõsi, film on inglise keeles, aga üks mõtetest, mis sealt korduvalt läbi käis oli see, et kõigil on aeg-ajalt raske ja/või põhjust olla õnnetu, aga mis oleks kui, teadvustaksid endale, et kõik suurepärane Sinu jaoks on juba kohal ja ootab, et Sa selle vastu võtaksid.
Selles filmis räägivad toimetulekust väga suurtes elukriisides inimesed. Näiteks üks noor naine jäi tööõnnetuse tõttu pimedaks, ja otsustas seejärel maalima hakata. Edukas kirjanik nägi oma 14.sünnipäeval, kuidas ta isa tappis ema ja seejärel enda, ja käis seejärel läbi tõelisest emotsionaalsest põrgust. Üks mees aga põrkas rattasõidu ajal kokku veokiga ja talle öeldi, et ta ei hakka kunagi käima. 12 nädalat hiljem treenis ta triatloniks.
Mul on saanud harjumuseks filme või videosid vaadates kirjutada mulle olulised mõtted üles. Sellest filmist sai korralik lehekülg paberile.

Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et minu tutvusringkonnas on hästi palju inimesi, kes meile täie südamesoojusega kaasa elavad. Meie päevadesse mahub lugematult palju rohkem, kui need paari-kolmetunnised käigud linna peal. Eile õhtul rääkisin telefonitsi ühe eestlasega, kes elab Peterheadis juba 14 aastat ja ta andis mulle nii palju kasulikku infot, mis paberimajandust veel ja millises järjekorras ette võtta. Väga-väga tänulik selle eest.

Ma olen taastanud harjumuse varakult ärgata, et Kuti ärkamise ajaks oleks õppimine ja päeva enese jaoks ettevalmistamine tehtud. Täna hommikul jõudsin ka veel Hr Kahemillisele “natuke pähkleid” tellida. Esialgu ei saanud ise ka vimkale pihta, st mõtlesin, et miks nad mulle selle sildi pildi uuesti saadavad, aga siis nägin. Naersin pisarateni. Sellised naljad mulle meeldivad.
Aitäh teile! Olge hoitud!

Hr Kahemilline peab aga ootama, kuni paki kätte saab, et teada, mis seal veel sees on.
Ilmselgelt saab ta ka veebruaris tulles mulle üht-teist tuua.

Teine hetk, kus mul täna hommikul juhe kärssama hakkas oli siis, kui blogi keskkonna lahti lõin. Uuendused. Okei, väga ilus, aga ma hakkaks nüüd kirjutama.
Statistikat näen, aga seda kuskohast postitust lisada ei näe.
Klõpsan lehekülgede vahel. No ei miskit. Muudan seadeid, täiendan profiili, muudan selle nähtavaks ja lisan isegi lühikirjelduse, lähen avalehele tagasi. Ei miskit.
Kärsakas muutub juba üsna tuntavaks, ja siis märkan. Istub teine nagu lammas all paremas nurgas.
Kui ma nutitelefonis gmaili ei kasutaks ega vist siis poleks läbi ampsanud ka, et see suur oranž plussmärk teeb “puust ja punaselt” selgeks, kuskohast saab uue postituse kirjutada.
Nad lubasid, et lähiajal on veelgi uuendusi – seega läheb veel põnevamaks.

Vahekokkuvõttena paberimajandusest, siis sain aru, et kõige tähtsamad avaldused on mul tehtud ja tulebki oodata. Ma olen väga kiire olnud arvestades, et oleme siin olnud 10 päeva, millest tööpäevi on olnud vaid pool.
Järgmiste sammudena tuleb lapsele ja endale leida pere-, silma- ja hambaarst ning laps apteeki kirja panna. Pärast töölepingu sõlmimist esitada ka kohaliku elaniku taotlus ja pärast töölesaamist saab esitada ka taotluse kohalike lasterahade saamiseks. Seoses Brexitiga on siingi reegleid karmistatud ja nt välismaalastele, kes tööl ei käi, lasterahasid ei maksta.

Täna on Kutil esimene koolipäev siin koolis. Kella 14ks läheme Akadeemiasse ja siis pärast vestlust, milline on olnud Kuti senine koolikogemus, mis talle meeldib ja milles ta on osav, aga ka see, mis vajab harjutamist, saan mina tulla koju pabereid täitma ja tema on koolipäeva lõpuni seal.
Nagu piltidelt näha, siis tema on kohaliku kliimaga juba harjunud – dressikast, mütsist ja buffist piisab. Ei mingeid kindaid juba mitu päeva. Eile tassisin tema jopet hulk aega käe otsas. Ma võtan soojematel hetkedel, kui tuul peale ei puhu ja päike peale paistab kapuutsi peast ära ja käed taskust välja.
Siin on tõesti tunne, et kevad pole kaugel, sest mingisugused kuldnokalaadsed linnud kädistasid eile pargis ja naabertänavas, roosa kibuvits õitseb ja see puu, mis meenutab kummipuud, on ka kohe-kohe õide puhkemas. Panen selle pildi hästi suureks, siis näete need kollakad nupsud ära ja mõni targem teab ehk öelda ka, kas ikka on kummipuu või panen sama “täppi” nagu selle hernega, mille kadakaks ristisin.

Kaks silda, üks jõgi, üks linn, üks pilditamise koht:  Bridge of Don ja Brig’ o Balgownie

Eile avastasime veidi Donmouthi looduskaitseala, mis asub Doni jõe suudmes keset linna. N-ö vanas Aberdeeni osas. Saime näiteks teada, et sel jõesaarel, mida eile nägime ka veetõusu ajal, võivad pesitseda hülged. Eilne neid küll ei olnud. Samuti pole haruldane näha Aberdeeni lähedal Põhjameres delfiine, aga seda rohkem kevade poole, praegu on nad vist soojemates vetes.

Homme siis täispikk koolipäev ning mina võtan ette vahepeal kogunenud tõlketööd. Otsustamist vajab meil Kutiga ka see, et mis nädalavahetusel teeme. Ma olen vägagi valmis väikseks automatkaks põhja-ja lõunapool Aberdeeni. Näiteks. Samas – ööseks saame ikka koju tulla.
Nädalavahetuseks lubab korralikku tuult ja vihma ka, seega mere ääres pritsib hästi.
Mis teie arvate, kas võiksime minna neid losse avastama, mille poolest Aberdeeni maakond kuulus on või otsida mingeid vägevaid loodusobjekte? Näiteks mingeid jugasid, koopaid vms?

Viski-ega õlletripp ei tule kõne alla, Kuti jaoks on veel vara. Autot juhtida. Ja viskit juua.

The post Juhe jooksis kokku. Kaks korda. 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.