Peame pidu ja vaatame teatrit, kui lühidalt öelda. Kui lühikese jutuga oleks, siis olekski postitust tehtud, aga  – võib vist öelda õnneks – ma olen veidi pikema jutuga.

Eile õhtul vaatasime Paide Teatri suvelavastust Eesti jumalatest. Kutiga mõlemad. Kohupiima-õunakook sai ka selleks hetkeks valmis, seega oli selline mõnus teatriõhtu. Kuna me käisime Kutiga kahekesi seda vaatamas ka, siis oli hea võrrelda ja lemmik-kohti etendusest oodata. 

Mulle Paide teatri loooming meeldib. See, kuidas nad suudavad kõikide isiklike konnasilmade peale astuda viisil, et oled neile selle eest hiljem tänulik, on anne või siis ühisest mõtteviisist tekkinud sünergia. Ma pole kõiki lavastusi näinud, aga need, mida näinud olen, on kõik parimas mõtteks pahviks löönud.   See mitmekihilisus, mängulisus, nimetagem seda, kuidas tahes. Muidugi ma vaatan ka seda, kuidas midagi on tehtud, analüüsin kasutusel olevaid meetodeid jms. On see raadiorežii õpingutest kaasa saadud poolprofessionaalne kretinism või lihtsalt asjaarmastaja analüütiline mõtlemine – tont seda teab. 

Tänulik on selle võimaluse eest küll vaadata kaks tundi armsaid Vargamäe nõlvasid ja mõelda end sellesse suveõhtusse tagasi. Aitäh!

Eks Kutt hakkab vaikselt jõudma perioodi, kus emaga koos tantsida on “iuuuu” ja “kamoon”, aga kardinad olid ees, keegi ei näinud, nii et sai ikka tantsitud küll. Eriti kiirelt hakkas ta flossima siis, kui tekkis võimalus plaati võita. Võitsime ka. Jeee! Aitäh. Plaat on kenasti Hr Kahemillise juures ning eile kuulasime veidi Valget Jänest.

Järgmine reede on Suur Reede, küllap selleks õhtuks ka midagi välja mõtleme. Eelmisse pühapäeva, 22. märtsi jäi kohalik emadepäev. Vampsu aitas Kutil väikse üllatuse ka planeerida, nii et kui ma pühapäeva hommikul kööki läksin, oli vaatepilt selline.

Eilse koogiküpsetamise põhjus polnud siiski rahvusvaheline teatripäev, vaid asjaolu, et meil sai eilsega siin 3 kuud kohal oldud. Mõnikord tundub see aeg pikemgi, teinekord jälle, nagu oleks alles nädal-paar tagasi kõik ette võetud. Naabrid said ka sel puhul kooki. Jätsin lävepakule ja koputasin aknale. Kutt teatas seekord, et põhi sai liiga paks. “Liiga saiane.” Mida iganes see ka ei tähenda. Seega, söön üksi seda poolt suurt plaaditäit. Okei, panin osa sügavkülma, seega, kes esimesena külla saab tuldud, võib “kolme kuu kohupiimakooki” küsida.

Täna mängisime Kutiga jalkat. Seis jäi 13:12. Arvake ära, kes võitis? Napilt, aga siiski kindlalt. Vihjeks võin öelda, et viimased 10 pealelööki tegi ta vasaku jalaga, sest parem reielihas hakkas juba hellaks muutuma.

Püüame ikka päevas tunni-kaks õues olla. See, kuidas me oleme avastanud kodulähedastes paikades huvitavaid kohti – ikka hing otsib ju uut, kasvõi detailides – on hästi tore. Mõistus hakkab keskenduma hoopis muudele asjadele. Nagu öeldakse, et kes otsib, see leiab ning nii oleme meiegi avastanud, kuidas loodus muutub praegu iga päev. Kuidas põõsastik hakkab vaikselt heleroheliseks muutuma. Iga päev on uued värvid. Õhus on veel talve kargust – pikemalt seistes hakkab jahe, aga need värvid ja muutused looduses on väga ilusad. Ei peagi kuskile kaugemale minema.

 Põnevaid taimi, mis õitsevad, on praegu nii palju, ja nime ma neile küll ei oska anda. Taamal see kollane on forsüütia, astelhernes läheb iga päevaga üha kollasemaks. Selle astelhernega oli nii, et pärast eelmist postitust sain emalt kirja, et astelhernes on ravitaim. Uurisin välja, et õitest tehakse teed ning õied on söödavad, viljad ja kaunad mitte. Pidavat olema kookose maitse. See oleks pidanud mind juba hoiatama. Järgmine õhtu proovisin ära ja sama kiiresti, kui suhu läks, ta sealt välja tuli ka. Las ta ravib kedagi teist. Ma piirdun vaatlemisega. Aupaklikukst kaugusest.
Seda, et rododendronid siin koos pajudega võpsikus kasvavad, nende all lumikellukesed ja nartsissid õitsevad, sellest olen varemgi kirjutanud. Seega võib öelda, et kevad Šotimaal on väga värviline, on kollast, valget, punast, roosat ja muidugi rohelist.
Muidugi on päikest, rahet, vihma, tuult ja kevadist kargust. Nagu siinmail tavaks.

Esmaspäeva õhtul pidasid naabrid pulmapidu. Peretütar abiellus ja tseremoonia toimus nende koduaias. Ainult kõige lähedasemad. Peiu vanemad olid Põhja-Iirimaal ja nemad said osa otseülekande vahendusel. Järgmisel hommikul said kõik tulevased abiellujad teate, et pulmad tuleb vähemalt 3 kuud edasi lükata. Seega olid nad sõna otseses mõttes viimaste seas. Tundub, et kui siin on ka kombeks, et kui ka enne elati vanematega koos, siis pärast pulmi kolib laps kodust välja. Nii oli ka naabritüdrukuga, kelle peigmees elas koos nendega, aga pärast abielu läksid omaette korterisse.   Pulmadest saime teada nii, et naabrimees Kutile ütles, et õhtul võib olla natuke rahvast nende tagaaias ning muusikat. Pakkusime küll abi ettevalmistustel, kuid ega me neid aidata saanud. Pesunööri võtsime küll oma aiast ka alla.
Võtsin siis Hr Kahemillise toodud varudest 2 pakki Eesti kommi. Tundus, et neile see žest meeldis. Kui neljapäeva õhtul “eesliinil olijatele” tänaval plaksutasime, siis pruudi ema rääkis, et pidu oli väga tore olnud. Leppisime ka kokku, et joome mõnikord koos kohvi – tema oma aias, mina meie omas.
Tegemist on vist algklassi õpetajaga, igal juhul ta rääkis, kuidas tema “oma lastega” on ka ühenduses ning tänulik iga ülesande eest, mis saadetakse. “Kuidas need on tehtud, polegi niivõrd tähtis. Oluline on olla perega üksteisele toeks, õppekava läbimine on teisejärguline.” Nii armsasti öeldud. Siin on õpilastelt ka pinge sellega maha võetud, et lõpueksamid jäetakse ära ja aastahinded pannakse välja seniste tööde põhjal. Meil seda muret pole.
Nii palju oli küll sebimist, et tuli tehnilisi vahendeid muretseda. Ostsime Chromebooki siiski, kuna tehnikapoes selgus, et just Chromebookiga nad koolis töötavadki. Vist sai enam-vähem sarnane mudel isegi. E-kooli kui sellist neil pole, kasutavad Google Classroomi ja Drive’i.  Kõikidesse ainetesse sai ta ilusti kontod tehtud, välja arvatud keka. Kaotas lihtsalt parooli ära. Ma ikka igaks juhuks olen siin pilte ja videosid teinud, kuidas ta sörgib ja nõmmel tegi mahalangenud puudel takistusjooksu ka. Reedel võttis youtube’ist ise mingi trennivideo ja rassis elutoas ca 30 minutit. “Mis sa lobised, tee juba järgmine harjutus,” õiendas ta selle treeneriga.
Kutile kodus õppimine eriti ei istu. Ütleb, et koolis on ikka parem – õpetaja seletab ja saab päriselt suhelda. Samas – maht eriti suur ei ole. Saab paari tunni jooksul kõik tehtud. Näiteks kodundustunnis ongi teada tal viie nädala programm ja saab ise valida ülesande raskusastme järgi. Raskusastmeid oli vist ka 4-5. Et kas teeb Kahooti viktoriini, küpsetab pitsa vms. Ma kõike ei jälginudki, aga nii palju ta sai küll ise esimese nädala jooksul aru, et ta tahab õppimise ajal olla minu kõrval. “Muidu lähen youtube’i multikaid vaatama,” tunnistas ta.
Kuna ta siin on minu kõrval nillinud seda Bob Proctori materjali ka, esitanud küsimusi ja oleme nendel teemadel arutlenud, siis Kai Oja Kriipsujuku vebinar poleks saanud enam õigel ajal tullagi. Selline mõnus mõtete koondamise ja rahunemise aeg. Samuti võimalus suhelda teiste omaealistega, eesti keeles. See on midagi, millest lapsed samamoodi puudust tunnevad. Kutt seda enam, sest ta on tunnistanud, kuidas tahaks mõnikord “noorte asjadest” noortega rääkida. Mul on hea meel, et ta ikka ise ka suhtleb nendega, kellega tal Eestis kontaktid olid.

Praegu olen eesmärgiks võtnud kaks postitust nädalas. Kui enam millestki muust kirjutada ei ole, eks siis hakkan oma romaani siin järjejutuna avaldama. Praegu seda hirmu muidugi veel pole. 

Meie taga näeb, kuidas Doni jõgi Põhjamerre suubub. Veetase on väga madal praegu.

The post Kuidas reede õhtud kulgevad? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma tulin siia teadmisega, et Šotimaal kirjutan valmis oma esimese täispika romaani ning selle kirjutamisega olen samuti sel nädalal tegelenud. Esimene tagasiside testlugejatelt on olnud julgustav. Testlugejate ridades on veel vabu kohti, seega vaprad võivad endast märku anda. Üksiti – kui keegi teab edumeelset kirjastajat, kes lisaks romaanile on valmis kirjastama ka üht ägedat fotodega kakskeelset raamatut, mis sobib hästi kinkimiseks ja korduvaks lugemiseks, siis andke märku. Panen seda just kokku.

Päevad on olnud tegusad ning hetki, kus tõstad jalad diivanipatjadele ja vedeled teleka ees (võid lugeda ka: viid end kohaliku eluga kurssi) tuleb teadlikult võtta. Näiteks eile õhtul, kui Kutt oli merekadettide klubis ja mul oli poolteist tundi isiklikku aega.
Eile oli üldse üks vägev päev ning samal ajal, kui telerist vaatasin tervisesaadet, kus tavameditsiini kõrval tutvustasid arstid ka mitte-medikamentoosseid vahendeid tervise parandamiseks (värske õhu vannid metsas, liikumisele ergutamine kontoris tingimustes, kus hädaabikõnedele vastajad on sõna otseses mõttes laudade külga aheldatud, lihasmassi tähtsus 50+ meestel jne), mõtlesin tagasi samal päeval toimunud koolitusele. Tegemist oli turunduskoolitusega, kus esimene tarkusetera oli minu jaoks see, et kui Su nimi on Paul Smith, keda on maailmas umbes 17 000, siis kuidas eristuda? Kuidas suurendada võimalusi, et inimesed jõuavad Sinuni? 

Selle raamatu kaanel on vastus(ed) olemas. Mul on nüüd see raamat olemas koos autori nimelise pühendusega. Tunnistan ausalt, et ega ma suurt midagi ei teinud selle raamatu saamiseks peale selle, et end sinna koolitusele kohale vedasin. Jah, mõtlesin ka viimasel hetkel, et äkki ei läheks, aga siis tundus nõme mitte minna, kui maailmas tuntud turundusguru kodust 15 minutise jalutuskäigu kaugusel tasuta loengu annab. Ma olen väga tänulik endale, et ikka mineku kasuks otsustasin, kuigi see pärastlõunasele-õhtusele logistikale eriti eksimisruumi ei jätnud. See selleks.
Ma olen absoluutselt veendunud, et hr Paul Smith mäletab mind veel kaua, sest suutsin jätta meeldejääva esmamulje. Panin oma jope nagisse, kleepisin rinnasildi pintsakule, ja muigasin, sest meeskonnatöö jaoks loositud nimi oli POSH.  Kes ei tea, siis see on ansambli Spice Girlsi üks liige, David Beckhami abikaasa, aga tõlkes tähendab see ka šikki. Mulle sobib. Seesama Posh mulle hiljem selle raamatu ka tagas, aga sellest pärastpoole.
Võtsin topsiga vett ja ühe šokolaadibatooni. Suundusin ruumi keskele, lükkasin viimase pool batooni suhu ja mu juurde astub meesterahvas ja küsib. “Kes te olete ja miks te siia tulite?” “Sorry,” pobisesin ja näitasin näpuga suule. “Ei ole midagi, mäluge lõpuni, ma ei lähe siit järgmise kahe tunni jooksul kuskile, sest ma olen see, kes teile täna esineb.” Neelasin lõpuni närimata tükid alla, kummutasin veelonksu takka ja võtsin pakutud käe vastu. Tutvustasin, andsin lühiülevaate, lisades, et “üks osa tagasisidest, mis ma oma tööle turundusspetsialistina sain, oli see, et mu ülemus sai aru, miks on väike-ettevõtjal palgalist turundusinimest vaja ning juhuslikult tehtud agentuuri-turundus ei ole piisav.”
Hr Smith läks selle peale põlema, viis mind veel kahe meesterahva juurde ning esitas neile küsimuse: “Kas teie meelest on igal väiksel ettevõtjal palgalist turundusspetsialisti vaja?” Huuuh. Üks meestest töötas ise turundusagentuuris, teine oli ettevõtja. Aga jah, nad olid minuga nõus ning ka koolitaja kinnitas mu väite õigsust.
Saime veel veidi vestelda, ennast tutvustada, kui koolitus hakkaski peale. Põhjalikud töölehed ja ettekanne andis mulle tohutult enesekindlust juurde: sain aru, et paljud asjad, mida Venna ettevõttes töötades tegin intuitiivselt, on ka tegelikkuses olulised, kuigi sageli vaadatakse neist mööda kui vähetähtsatest. Sain aru, mis on minu tugevused ja ka nippe, kuidas veelgi paremini teha. Süsteem, mida ta tutvustas, sobib nii äriplaani kui ka turundusplaani tegemiseks.
Väga hästi mõtestas ta lahti ka juhi rolli kogu protsessis ja ettevõtte edukuse kontekstis. Olen seda ka töötajana tajunud eri asutustes, kui palju sõltub tegelikult juhi hoiakutest, kuid hästi hea oli kuulda, kuidas keegi, kes on aastakümneid valdkonnas tegev, ja kelle klientide hulka kuuluvad nt Coca-Cola, IBM jpt, sõnastab selgelt mõtted, mis on endalgi peas tiirelnud.
Koolitusel osales ca 30-40 inimest ning loengu lõpus loositi kõikide vahel välja 5 raamatut. Posh tõmmati välja neljandana, kusjuures loosimise alguses ma juba mõtlesin, et nii tahaks seda raamatut võita. Ma olin vist ka ainus, kes siiralt ja valjult rõõmustas selle üle.
Mulle sellised kindlad süsteemid, mis jätavad võimaluse ise endale sobivad vastused leida, hullult hästi sobivad. Mõtteid on peas ju palju ning jalgratast on palju lihtsam leiutada, kui vajalikud tööriistad on olemas.

Pärast koolitust oli aega veel kontaktide loomiseks ning tulin sealt ära 3 visiitkaarti kaasas. Täna hommikul olen juba nelja LinkedIni kontakti võrra rikkam. Samuti sain ühest vestlusest teada, et Aberdeenis on suisa olemas ühendus, kes minusuguseid kirjutajaid koondab, et vajadus sellise teenuse järele on tohutu, sest neid kirjutajaid pole eriti palju ning nende töö eest makstakse hästi.

Koolituselt sibasin kiiresti koju, sest Kutil oli vettehüpete trenn. Murphy otsustas, et ta tahaks ka meie elus veidi rohkem kaasa rääkida ning välisukse lukk hakkas jukerdama. No link oli lihtsalt kuidagi kinni blokeerinud end. Seitse minutit jubisime, helistasin majaomanikule ja uks jäigi lukust lahti. Jooksime bussile ja siis selgus, et pelgalt uue, kohaliku panga pangakaardi kaasa võtmine oli olnud viga. See lihtsalt ei toiminud (sest mul oli meelest läinud, et see tuleb pangaautomaadis aktiveerida), seega tuli Kutil koju joosta. Kergelt kilomeetrine sörk. Ega mul polnud ka mõnus bussijaamas mööduvaid busse vaadata. Õnneks sai ta välisukse lukku. Bussile istusime 5 minutit enne arvatava trenni algust. Ilmselgelt jääb ta hiljaks. Ca 10 minutit oli minu pakkumine ja see osutus ka täpseks, aga mis seal ikka – päev varem oli tal olnud eratund, sest kaks vahepealset trenni oli vahele jäänud ja eratunniga sai järjele. Nad teevad ikka uskumatuid asju seal. Mõned asjad on trampoliinitrenniga sarnased, aga on ka põhimõttelisi erinevusi. Kusjuures basseinis on seal vahepeal need vee-alused purskkaevud, mis aitavad lastel pinnale tulla. 30 minutit vette hüpata, pinnale tulla, välja ujuda, end välja vedida on ikka päris väsitav.

Pärast seda oli veel merekadettide huviring – eile õppisid nad auastmeid, esmaspäeval merendustermineid. Vahva on muidugi see, kuidas õppimine käib nii, et Kutt ei saa arugi. Küsisin esmaspäeval, et mis õppisite? “Mitte midagi, ainult käisime ruumides ringi.” Sõber tal siis meenutas, et õppisime ikka – termineid ja tegime endale õppekava, mispeale Kutt vastas, et “Aga laevamootoreid ei õppinud ju kokku panema.” Kui teile tundub, et mina “panen hullu”, siis ma ei saa oma lapsele ligilähedalegi.

Järgmine postitus tuleb ilmast. Ja ilmselt homme, sest laupäevaks on plaanis üks väike autotripp. Kui just Dennis enne kohale ei jõua. Aga noh, siis läheme lihtsalt sinna, kuhu Dennis ei jõua.

The post ✎Kui ma ei kirjuta, siis ma ilmselt kirjutan appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.