“Sind ei ole näha olnud. Kas kõik on ikka korras?” küsis eile ema. Jah. Kõik on korras. Unetunde küll veidi napib, aga kõik on hästi. Eelmine nädal oli tihedat tegemist täis nii et erandkorras isegi nädalavahetusel veetsin liiga palju aega arvuti taga. Ning see nädal on samamoodi tihe, kuid võtsin aega postituse tegemiseks. 

Tegelikult on kogu novembrikuu olnud selline tihe. Ja tihe just selles mõttes, et palju on asju, mida teen kas siis oma isiklikust kaubamärgist või ettevõttest lähtuvalt. Kasvõi nt 10-minutise promovideo tegemine NESLIBi jõuluteemaliseks veebiürituseks, mis oli nüüd 14. novembril. Selle tegemine võttis ca 20 tundi, sest kuna ma polnud esimeste sisseloetud tekstidega rahul tegin uuesti. Muu hulgas sain aru, et mul olemasoleva tasuta tarkvara ning 6+ vana aastat sülearvutiga video monteerimine on nagu s-tast saia tegemine: saab küll, aga jahust saab oluliselt parema. See selleks. 

Ma ise sellel veebiüritusel osaleda ei saanudki, sest istusin samal ajal Ajujahi top100 ideede müügikõne koolitusel. Jah. Eelmisel teisipäeval selgus, et idee, mida ma oktoobri alguses unes nägin, pääses Ajujahil 100 parema hulka. Kokku oli üle 300 idee. Mäletan, et kui Järva Teatajas töötasin ja sel teemal lugu(sid) kirjutasin, oli kuklas mõte, et “kes need ajugeeniused küll on, kes selliste asjade peale tulevad.” Nüüd ma siis tean. Üks vahib mulle peeglist vastu. Alguses oli see ikka väga harjumatu ennast nendega seostada. Tiimi peamine eestvedaja on Eestis elav Reili, ma panustan rohkem kirjutamise poolelt ning mõtlen kaasa. Nädalavahetusel esitab ta nüüd selle kõne ära ja siis selguvad 30 parima hulka saajad. 

Sel nädalal ongi fookuses müügi-alaste teadmiste õppimine. Ma eelmisel nädalal mõtlesin, et kas võtan selle lisakoormuse, sest see on ca poolteist-kaks tundi iga päev, mis kasvatab igapäevase õppimise mahu kolme tunnini. Samas – justkui ei põle ka, sest nt tellimusena kirjutatavate raamatute tööjärg on praegu veebruaris… Teisalt jälle – viiepäevast tasuta koolitust ei pakuta iga päev, eriti, kui seda teeb mees, kelle aastasissetulekud on seitsmekohalised. Jah, seesama Dave Conway, kes Kutti juhendab. Otsustasin lähtuvalt sellest, et me nagunii kõik müüme iga päev. Kas siis ennast kui kaubamärki, mõnda teenust või toodet…. parem siis seda juba õppida ja teha teadlikult, tulemuslikult mitte lihtsalt vatipatja pekstes. 

Praeguseks on kaks õhtut olnud ning igal juhul on see mu aega väärt. Kogu see struktuur, loogika ning mõte nende protsesside taga. Miks mulle Dave Conway koolitused meeldivad, on see, kuidas tal on justkui iga sõna läbi mõeldud. Mitte mingit juhuslikkust. Ning, et ta võtab aega sõnade tähendusi, mõtet lahti selgitada. See aitab tohutult enesele lähemale jõudmisele kaasa. 

Müügiprotsessi mõistmine nii nagu teevad seda need, kes 30 minuti jooksul saavad kätte JAH sõna nt 15 000 dollarit maksvale seminarile, on väärtus, mida saame kasutada nii mina kui ka Kutt. Kutt praegu sellest koolitusest osa ei võta, sest tal novembri lõpuni veel see turunduskoolitus Jacqueline’iga, kuid kuna materjal jääb üles, siis saab temagi sellest detsembris osa. 

Eile tellisin endale Amazoni raamatute nn autorikoopiad. Ehk neljapäeval jõuavad. Siis saan võrrelda erinevusi kahe raamatu vahel. Eile tegin veel midagi enese heaks – käisin massaažis üle pika aja. Kaks tundi. See õnnis naeratus ronib praegugi veel näole, sest isegi sõrmeotsad ja kõrvalestad said massaaži. Kuu aja pärast lähen jälle ja siis on plaan sealt pärast ka jalgsi koju kõndida – kahe tunniga peaks ära jõudma, mööda mere äärt tulek. 

Ma küll vahepeal mainisin, et taskuhäälingute salvestamises tuleb paus, aga ei ole mingit pausi olnud. Ma praeguseks enam ei mäletagi, paljudes ma nüüd külaline olen olnud, aga kümme vist on küll koos. Esmaspäeval oli ka veel üks. Taas USAsse, seekord idarannikule. Aga nagu nende taskuhäälingutega on – need on ju üleilmsed kõik praegu. Kaks salvestust on veel sel aastal juba kirjas. Kui avaldatakse ja linki minuga jagatakse, lisan neid järgemööda ka oma kodukale. Kõlab täitsa ägedalt – “oma kodukale”. Kes veel ei ole käinud vaatamas, siis klõpsa SIIA, et vaadata. Seal on eraldi eestikeelne osa ka olemas, mis kogu jutu kokku võtab. 

Ahjaa, ühe sotsiaalse eksperimendiga alustasin ka sel nädalal, aga sellest on praegu vara rääkida. See läheb ka kategooriasse, et ‘elus esimest korda’.  Eilsest jäi mind kummitama üks tsitaat, mille mõte on selles, et kui tahad saavutada midagi, mida sul pole kunagi varem olnud, pead ka tegema midagi, mida sa kunagi varem pole teinud. Praeguses ajahetkes on sel minu jaoks suurem tähendus just isiklikus plaanis, kus püüdlen tasandile, kus ma ilmselt pole kunagi varem olnud. See aga tähendab nihet enese mõtlemises ja tegudes määral, mis on mulle täiesti uus. Põnev. Väga põnev. 

Eeloleva nädalavahetuse tahan endale ja Kutile võtta, sest novembri viimasel nädalavahetusel on mul nii kirjutamiskoolitus, lisaks on Dave’il taas see eesmärgi seadmise seminar, seesama, kus Kutt endal elu mõtte, visiooni ja eesmärgi paika sai. Pean vaatama, kuidas need ajad klapivad. Õnneks on erinevad ajavööndid, seega lootus on. Ja siis juba ongi 11 kuud siin elatud ja detsember käes. Jõuluplaanid said ka selgemaks – leiame võimaluse minna kuskile, kus on lumi. Kasvõi paariks päevaks. Teisele poole Invernessi, kus on n-ö vana Šotimaa. 

The post Töösse ja õppimisse mattunud appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See nädal, ja natuke ka järgmist, kulgeb taskuhäälingute ehk podcastide salvestamise lainel. Jätkuvalt ikka niipidi, et mina külaline, küsitletav. Kui selle postituse kirjutamise lõpetan, on kõne Keenia, Nairobiga, ja kõneleme Mercy’ga loomeinimesi takistavatest mõttelistest piirangutest ehk iseenda välja mõeldud takistustest. Mercy tegeleb justnimelt loomeinimeste mõtteviisi koolitamisega ning talle jäi minu lugu ühes FB taskuhäälingute grupis silma. 

Homme, s.o teisipäeval on kõne Lõuna-Koreaga ning räägime lähemalt Eestist, kultuurist, tavadest, eestlaste saavutustest. Kolmapäeval annan intervjuu USA taskuhäälingule, mis jagab inimeste pöördepunkti lugusid – ehk siis, mis ajendas oma elu muutma. Uue nädala esmaspäeval on igapäevase inspiratsiooni leidmine ning nädala teise poolde jääb Indias tehtav taskuhääling, kus on fookuses minu looming. Autor palus, et esitatav tänulikkuse-teemaline looming sisaldaks ka eesti keelt. 

Need on alles salvestamised. Täna hommikul avaldati taskuhääling, mille salvestasime Edinburghis tegutseva Samanthaga augusti viimasel päeval. Mõistagi on see inglise keeles ilma eestikeelsete subtiitriteta.

Seda saab kuulata klõpsates SIIA

Kui nendele lisada ka (üle)eelmises postituses mainitud Red’s Ramblingsi taskuhääling, ongi juba 7 koos. Ma väga aktiivselt seal end ei promo, pigem nii, et kui keegi silma jääb, siis kirjutan kommentaari või täidan nende kodukal andmed. Kolmveerandil juhtudel on ka asjast asja saanud. Või saab sel-järgmisel nädalal. 

Häid uudiseid on veelgi. USAs asuv organisatsioon The Spoken Word paneb kokku üleilmse kogumiku kirjanduslikust loomingust, mis on loodud 2020. aastal. Saatsin sinna nii ühe pikema jutustuse kui ka luuletuse. Tagasiside põhjal sobinuks sisuliselt mõlemad, kuid nad ei tahtnud seda proosamõtisklust lühendada, seega valisid luuletuse. Üks autorieksemplar peaks mulle ka postiga koju tulema.

Kutt on nüüd pärast kaht koolivaheaja nädalat taas koolis. Vaheajal sai ta ühtede koduõppel olevate

kaksikutega tuttavaks ja veetis iga päev 5-6 tundi õues, eks nüüd on teistpidi vaja harjuda – nädala alguses on peaaegu pime, kui ta koju tuleb koolist. Huviringide tegevust peale välitingimustes olevate pallimängude ei toimu, ja lähiajal tundub, et see värk ei taastu ka. Isegi Halloween on kahtlane – inimesed küll räägivad, et panevad õuele kommid ja helendavad pulgad, aga sellist uksele koputamist peetakse praegustes piirangutes nendest üleastumiseks. Me ei ole oma kodu küll kuidagi kaunistanud. Mõnel on aed ämblikuvõrke ja helendavat härmatist, luukeresid ja kõrvitsaid täis. Osa võtab seda väga tõsiselt, ja tavaolukorras  – kui koputamisele ust ei ava – saad maja pealt muna puhastada, aga kui maja katab graniitkillustik, siis see pole just kõige nunnum tegevus. 

Eks päevad kulgevad igaüks oma mõnusas rütmis – käime Kutiga aeg-ajalt koos, siis ma jälle üksi jalutamas. On koolitusi, on kirjutamist, paberimajandust. Vaatasin märkmikku, ja siis meenus, et ühe asjaga saime veel hakkama. Midagi, mida ma pole enne teinud. Esitasime ühe Eesti coachi, Reili Migguriga idee Ajujahi konkursile. Panin küll, et esitasime, aga olgem ausad – suurema töö on praegu tema teinud. Minu töö – kokku kirjutamine alles hakkab. Parafraseerides kunagist kursavenda Meelist, siis ma olin see tüüp, kes Reili kaljult alla lükkas, lehvitas, ja ütles – tsau – all näeme. Ma nägin nimelt 14.10.2020 öösel unes, et me teeme Reiliga kahekesi ühe programmi. Helistasin ja ütlesin talle. Ta ütles jaa, ja siis hakkasime tegutsema. Eilseks oli valmis lühivideo, ärimudel ja korralik taotlus. Peaauhind on 75 000 eurot, seega tasub võimelda.

See, koos Kalju Paldise pendliraamatuga on mul ka novembri kaks kõige suuremat projekti. Vahel on veel väiksemaid, sest eelnevalt võetud kohustused tuleb ka tähtaegselt täita. Looduses on praegu kaunis aeg – veel on puud värvilised, veel on viimaseid põldmarju, põdrakanepi õisi ja punavaid pihlakaid, aedades õitsevad hortensiad, sügiskrookused, hilised gladioolid ja saialilled. Jõeäärsed puud on siiski hakanud juba läbi paistma. 

Sel nädalal saab 10 kuud siiatulekust. Eelmisel nädalal täitus 6 kuud ettevõtte loomisest. Mul on põhjust olla tänulik, õnnelik ja enda üle uhke. Alati on. Valehäbita. Sest tsiteerides klassikuid: “See, mida teised minust mõtlevad, ei ole üldse minu asi.” 

The post Taskuhääling igasse päeva appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mida teie teeksite, kui laupäeva hommikul ärgates on telefonis sõnumite hulgas ka küsimus, et kas ma midagi Eestist Šotimaale tahaks ka… et meie ühised tuttavad on peaaegu Aberdeeni tulemas ning on valmis üht-teist kaasa võtma. Ainult et see tulek on vähem kui 24h pärast. Mina ütlesin jaa, ja pakkusin Aunele (sest tema see küsimuse esitaja oli), et ega ühte asja nüüd ränkraske ära arvata ei ole, mida ma tahaks (leiba), aga üks asi on veel. Raamat. Jaa. Ma muidugi võin alateadvuse jõust lugeda ka inglise keeles, aga kuna alateadvus töötab aeg-ajalt mul siiski veel eesti keeles, oleks tore sel moel ka aru saada. 

Nimelt Berit ja Paul, kellega sain tuttavaks suvel Eestis olles Aune sünnipäeval, olid siiakanti tulemas ning leppisime kokku, et saame kokku Ballateris – sinna saan ka ühistranspordiga. Nii palju on sehkendamist, et kodu juurest sõidame kesklinna, aga sealt saame juba kaugliinibussiga otse Ballateri. Piletid meile kahele maksid edasi-tagasi vähem kui £30. 

Kui minna nt kaks täiskasvanut ja kaks last, siis ilmselt on mugavam rentida auto, samas, soodsam ilmselt mitte. Eriti, kui pole kohalikke lube. See on üks põhjustest, miks kaalun Eesti lubade kohalike vastu vahetamist – autorent on soodsam. Praegu kohe sellega tegelema ei hakka, sest juhilubadel on peal ka kodune aadress, ja iga kord kui vahetad elukohta, tuleb vahetada ka juhiload. 

Pilt bussiaknast.

 Tegelikult saab ka otse Balmorali lossi juurde, lisaks jäävad marsruudile Drumi lossi varemed ja teekonna lõpus on Crathes’i loss, kuid need jäid järgmiseks korraks. Ballateris olime lühiajaliselt ka 2017. aasta suvel, kui kahekesi Kutiga Šotimaad avastasime, kuid toona jäi meil selle väikese koha võlu küll avastamata. Ega me seegi kord igale poole jõudnud. Näiteks mäe otsas jäi käimata. See olla ca 2-3 tunnine väike jalutuskäik (kõigest 2 miili), aga pole õrna aimu ka, kui püstloodis see olla võiks. Selleks peab muide valmis olema, sest siin nimetatakse mägedes “jalutamiseks” ka seda, kui sa neljakäpukil järsust nõlvast üles ronid. Mägironimine on ikkagi korralik – karabiinide jms. See selleks. Me olime pühapäevajalutajad. Sõna otseses mõttes. 

Reis algas väikse seiklusega, sest me polnud veel Aberdeenist väljagi saanud, kui selgus, et bussi
jahutussüsteem on täiega tuksis. Õnneks oli uus buss vähem kui 10 minutiga kohal. Uus buss meeldiski meile rohkem – oli kahekordne ja kohad eesakna juures hõivasime meie! 

Peaaegu Ballateris. Pilt bussiaknast.

Bussisõidu kohta ei oska ma muud kommenteerida kui, et täitsa lõpp, kus naisbussijuhid annavad ketsi. Sellised ralliässad, et anna olla. See mees, kes alguses sõitis, oli palju rahulikuma tempoga. Jah, et algaja, aga ka tagasi tulles oli naisterahvas roolis. Ilmselgelt on nad nende teedega harjunud. Vaated olid muidugi õhku ahmima panevad. “Elu parim otsus Šotimaale kolida,” teatasin Kutile, kui olime umbes tund aega bussiga sõitnud ja Cairngormi rahvusparki jõudnud. “Jaa, aitäh emme,” teatas Kutt rõõmsalt vastu. 

Mulle Šotimaa mäed ikka täiega meeldivad. Just need kanarbikulised, mis augustis on lilla ja kuldse segu. Praegu olid jälle puud kaunilt värvilised. Ma ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma ükskord Invernessist põhja poole liigun, ja seal on mäed ja meri koos. Ja murrak, millest on raske aru saada. 

Ballater on sõna otseses mõttes kuninglik külake. Seal mõne kuningapere liikmega kohtuda pole sugugi ebatavaline, aga mina vist ei tunneks kuningannat siis ka ära, kui ma talle mõne ukse lahti teeksin, et teda välja lasta. Ma lihtsalt ei vaata tänaval, poes jm võõraid inimesi. “Ei vahi teisi,” ütles ülikoolis kehatehnika õppejõud Tiina Kukli ja ma kuulan sõna. Kontekst on küll teine, aga dresseering on kõva. 

Kõndisime üle kuningliku silla (silla avas kuninganna Victoria isiklikult) metsa alla, silt näitas Muicki silla juurde ühe miili jagu maad. Otsustasime, et võimalusel teeme seal pikniku. Dee jõe kaldad olid aga selles kohas nii kinni kasvanud, et piknikust ei tulnud midagi välja. Vaatasime hoopis üle sõjahaudade surnuaia Kutt väga tahtis minna, luges hauakivide pealt hukkunuid sellal, kui mina lumemarja pildistasin. Meenutan, et Aberdeen asub kahe suure jõe – Don ja Dee keskel ja kallastel. Dee on neist lõunapoolsem. Tegelikult on Briti saartel suisa 5 jõge, millel nimeks Dee, ja ilmselt seetõttu on selle konkreetse jõe hellitusnimi “kuninglik Dee”. 

Vaade Ballateri Royal Bridge’i pealt

Alguse saab see maailma üks tuntumatest lõhepüügijõgedest Cairngormi rahvuspargis asuva Braeriachi platool olevast allikast. Kutt oleks väga tahtnud sellel ülemisel pildil olevale kivisele alale minna, aga kuna aiad olid ees, siis tagasihoidlik eestlane minus keeldus üle aedade ronimast. Pean natuke kohalike käest maad kuulama, kuidas sellega on, kas ja millal tohib üle heinamaa jõe äärde jalutada. 

Bridge Muick

Tegime väikese fotosessiooni ka värviliste lehtedega, sest rajad olid tõesti imelised. Varsti kuulsime mõlemad torupillimängu. See oli müstiline. Mägede vahel, metsade vaikuses kuulda midagi, mis on Šotimaale nii-nii omane, kohalike vereringes sees. Üks eesmärkidest, mis ma 2020. aasta kohta kirjutasin, oli ära õppida torupillimäng, aga selle plaaniga on veidi kehvasti, sest praeguse seisuga tahavad nad ka koolid uuesti kinni panna. Mingit puhkpilliõpet kui sellist lihtsalt ei toimi. Isegi laste huvitegevus pole veel taastunud – merekadetki on virtuaalõppe peal alles. Ainult jalka-jms õuetrennid toimuvad. 

Nii, jõudsime torupillimängule muudkui lähemale, ja ühel hetkel saime aru, et see kostus selle memoriaali juurest, kus olime matkama asudes olnud. Panime künkanõlvast püstloodis üles. Sõnajalad olid üle pea, kõdunenud puutüved. Ja siis jäi pillimäng vait. “Mängi veel palun!” laususin tasa. Ja ta mängis. Me olime ausalt nagu soos virvatulede jahil, see pillimäng oli nõiduslik. Üksik kilti kandev mees oleks olnud ikka üle võlli unistuse täitumine , kuid isa-poja duett oli väga vahva. Pere-ema lubas pilti ka teha, ja selgus, et nad on sellestsamast suguvõsast, kelle memoriaalil nad mängisid. 

Raudselt selle päeva üks kõrghetkedest. Me ikka jupp aega kuulasime neid, ja nad nentisid, et kuna torupill on nii vali pill, siis on publik paratamatu. Mõne aja pärast liikusime edasi, aga ma lõin ikka veidi eemal metsa all tantsu lahti. Kutile ma eriti muljet ei avaldanud, olla piinlik olnud.

Pikniku pidasime jõe teisel kaldal, nautides Dee jõe vulinat ja sügisesi värve. 

Vaade piknikupaigast

Keha kinnitatud, avastasime, et olime oma piknikuteki üsna hästi “parkinud” koristamata jäänud koera väljaheitele. Kutt sai tosse rohus sahistada, mina viskasin jope maha ning läksin jõe äärde pleedi pesema. Arhailisel kombel. Vesi oli jäine. Ausalt. Aga puhtaks sain. Vahepeal oli Kutt avastanud, et ega ta nii pingviin ikka polegi ning 3 kraadi on pelgalt dressika ja õhukese tuulekaga käimiseks veidi talvine. “Ega mina ei tea, mis see 3 kraadi tähendab.” “See tähendab, et on talv.” Mitte, et ma poleks kodus maininud, et äkki paned ikka veidi paksema jope. “Emme, sina oled meil kanaarilind,” vastas ta õrnalt. Noh, igal juhul oli pingviinipojal jahe, aga kanaarilind tundis end talvejopes üsna hästi, kuigi pikalt ühel kohal istudes kippus niiskus kontidesse. 

Koht, kus peetakse Ballateris Mägismaa mänge.

Jalutasime keskväljakule, vaatasime üle kohalikud matkarajad, kiriku, uudistasime vana raudteejaama, mis on muuseum-raamatukogu ning otsisime üles väljaku, kus toimuvad iga aasta maikuus Mägismaa mängud ehk Highland Games. See on üks neist üritustest, mida ka kuninganna kohalolekuga austavat.

Kutt tegi veidi seal välijõusaalis trenni, proovis ka kiiged ära ja siis sättisime end keskväljaku poole tagasi, sest Beriti ja Pauliga pidime kella 17 paiku kokku saama. Olime juba mõelnud, et pärast seda läheme kuskile kohvikusse ja teeme aega parajaks, sest buss väljub 5 enne 19. Veelkord suur tänu Aunele selle suurepärase koduse leiva ja raamatu organiseerimise eest. Berit-Paul – teid oli väga tore uuesti näha! Loodan, et te puhkus on kosutav. Kuna uute valitsuse regulatsioonide tõttu tuleb kõik siseruumides asuvad toidu-ja joogikohad kell 18 kinni panna, (kaasa võib toitu müüa ja õues istuvatele klientidele ka tohib müüa), siis ega meil väga palju variante polnud. Üks kolmest oli end õlleaiaks nimetav toidukoht, aga aknal olev menüü oli Kutile suupärane ja mulle ka.  Sisehoovis olid väiksed lõkked üles tehtud, ja oli täitsa hubane istuda. Ma proovisin kohalikku suppi, Kutt veiselihast burgerit. “Väga hea sibul oli,” kiitis ta klienditeenindajale.  

Õhtul bussi oodates.

Buss tuli enam-vähem täpselt ning tagasisõit kulges viperusteta. Kesklinnas selgus, et meid koju toova bussini on 25 minutit ja kuna Kutil oli külm, otsustasime jala liikuma hakata. Võtsime ka kotist selle pestud pleedi ja nii ta siis kõndis nagu Star Warsi sõdur mu kõrval. Kell oli ca 21.30, kui koju jõudsime ja Kutt kustus üsna ruttu. 

Tänane päev on mõlemale üsna tegus olnud. Hommikul, kui paduvihma sadas, tegi ta uued postitused/logod ning tegeleb Jacquelini koolituselt saadud töölehtede täitmisega. Üks ülesannetest on uurida välja oma supervõimed ehk teha kindaks 4-5 tugevust. Seega – aidake Kutti – ta saatis paljudele Facebookis sõnumitesse. See on oluline, et ta saaks oma kodused ülesanded tehtud. 

Kui ta teile ei saatnud, aga soovite aidata, siis kirjutage mulle kas siia vastu või kui ta on teil kuskil sõbralistis – andke talle märku! 

Mina vaatasin ka oma ghostwritingu graafiku üle, ja selgub, et 2020 aastal ma suuri projekte rohkem võtta ei saa. Seega, kui keegi on mõelnud raamatu kirjutamisele vms suuremahulisele kirjatööle, siis jaanuar 2021 on esimene vaba kuu. Väiksemaid töid mahub sinna vahele ikka. Need on head virgutused suuremate projektide keskel, aga praeguse seisuga on aasta lõpuks kokku vaja panna 2 raamatu käsikirjad, lisaks koostöö kolme mõtteviisi juhendajaga ehk coach’iga.  Ääretult põnev. Aitäh teile kaasa elamast! 

 

The post Väikeste seikluste lainel appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.