Lõppev nädal läheb meie kahe jaoks küll ajalukku. Meil on kahepeale kokku kolm asja, mida oleme kaua oodanud, kusjuures vaid üks neist kolmest on ühine.
Alustan Kutist.
Tema lõppeva nädala tähtsündmused on seotud jalgratta remondiga. Ikka sellesamaga, mille majaomanik talle sebis, aga kus käikudel mingi jubin oli katki nii, et see mitmekäiguline tuli ümber teha ühekäiguliseks, aga selleks polnud tööriistu ei temal, ammugi meil, aga ka mitte nn üleukse naabritel.
Nädala sees leidis ta aga ühise keele teispoolt üleaedsetega, kel olid kuuris vajalikud tööriistad olemas ja nii nad siis teisipäeval ja kolmapäeval putitasid seal kahekesi. Kutt oli nii õnnelik mulle oma küünarnukkideni õliseid käsi näidates. Ei, ma ei tea, miks ja kuidas need nii õliseks said, aga mulle tundub, et ta aitas sellele ise kõvasti kaasa. Üks õhtu olid igal juhul põsed ja nina ka hallitriibulised. “Emme, ma kallistaks sind, aga see vist ei meeldiks sulle!” ütles ta mulle ukselt, endal nägu õitsemas.
Praegugi oli ta naabrimehe juures ja miskit keti pingutit on vaja, see jubin maksab ca 8 naela. Naabrimees tellib ära, ju ma siis pärast arveldan. Kutt küpsetas ise koogi ka. Minu osa piirdus sellega, et ostsin koogipulbri, juhendit luges ja ajas näpuga järge ise, ma aitasin veenduda, et on ka seest ära küpsenud.

Ühine kauaoodatud asi on see, et me ikkagi otsustasime Eestisse külla tulla. Kodu on siin, ja koju tuleme tagasi, aga üha tiheneva graafikuga 9 päeva saame Eestis veeta. Otsustasime tulla vaatamata sellele, et praeguse seisuga peaksime tagasi tulles 14 päeva kodus istuma. Ja siis peab kodus istuma. Ei poodi, ei kodu-ümbrusele jalutuskäigule. Trahvid on liiga suured selleks, et riskida. Loodame, et see poliitiline olukord leebub lähema 2-3 nädalaga ja Kutt saab ikka õigel ajal kooli minna. Ta 13.08 peab minema paariks tunniks, kus siis uusi olusid selgitatakse, aga kooliaasta hakkab 17ndast augustist. Kui ei, eks siis õpib veel paar päeva kodus.

Iska Birnie Photography

Jah, nende päevade sisse mahuvad ka raamatuesitlused ja kohtumised lugejatega. Kui kuupäevad ja kohad kindlad, siis annan teada. Paide kuupäev selgub pärast 22. juulit, teised peaks oluliselt varem paika saama. Esitlustel jagan kindlasti ka Šotimaa muljeid ja vastan sellekohastele küsimustele, ja jagan ära kõik lubatud autogrammid raamatutesse. Kel veel pole, siis oleme ca 150 raamatut hoidnud ka justnimelt nende kohtumiste tarvis.
Ütlen kohe ära, et saartele seekord ei jõua oma tuuriga, sest tarvis on ka lihtsalt varbad vees ligunemise või saunalaval vestutamise aega võtta. Ideaalis võiks olla mõni suveüritus või lemmikartistide kontsert ka kuskil.

Kolmas kauaoodatud asi oli siis see, et sel nädalal avaldati ajakirja Scottish PEN uus number. Nagu ma varem maininud olen, on tegemist rahvusvahelise ajakirjaga, milles avaldatakse välismaal elavate šotlaste ja Šotimaal elavate välismaalaste töid. Ajakiri ilmub 2x aastas ning sel korral oli teema “Kannatlikkus”. Eks ma ju teadsin, et mu lugu ilmub seal, aga näha oma kirjatööd neljal leheküljel sh 2 lk eestikeelset teksti rahvusvahelises ajakirjas, see on midagi, milleks ma isegi ei osanud valmis olla. Ehk siis lugu ilmus nii eesti kui ka inglise keeles. Lugeda saab siit: lk 22-23 on eestikeelne ja 24-25 inglisekeelne versioon. Mul pole õrna aimugi, kas ja kui palju nad inglisekeelset versiooni toimetasid. Pole jõudnud näpuga järge ajada. Ega ma otsest kinnitust ei saanud, kas nad enne mõne eestlase töid avaldanud on, samas suurt vahet ei ole ka – mulle endale tundub see väga suure saavutusena, et eestikeelne lugu avaldatakse rahvusvahelises ajakirjas.

Päikesetõusu ajal Doni jõesuudmes. 12.07.2020

Boonusena saab kirjutada lõppevasse nädalasse ka selle, et meile siin hästi palju abiks ja toeks olnud Sille käis meil külas (jaa, lõpuks ometi on lubatud, ka siseruumidesse külla minna) ning eile kohtusin Lee’ga, kes on mu raamatu siinne toimetaja-korrektor. Tuli välja, et kuigi ta on aastaid toimetaja ja korrektoritööd teinud, on see esimene raamat, kus ka tema nimi sees. Istusime siis kaks tundi mere ääres, ajasime naistejutte ja vaatasime, kuidas poisid omavahel veepiiril müttavad. Tema poeg on Kutist aasta noorem, klappisid küll.

Paar esinemist broneerisin ka endale juba augusti ja septembrisse ära. Raamatu nn kõne on ka valmis kirjutatud ja Jamie Jauncey kiitis selle täiuslikuks, seega…

Ahjaa, selle kollaste marjade mõistatuse lahendasime ka ära. Selle eestikeelne nimetus on kaunis vaarikas. Maitseb pigem nagu valge sõstar, väliselt on ta muraka moodi läikiv, aga noppides nagu vaarikas. Kohalikud teevad likööri ja marmelaadi. Plaanis on korjama minna. Maitsesin ära. Olen elus. Kutt maitses ka. On ka elus. Inglise keeles on see salmonberry, ja nime sai selle järgi, et söödi kunagi koos lõhega. Ei ole kohalik taim, vaid Põhja-Ameerikast sisse toodud, laiemalt levinud just Šotimaa põhjaosas ja saartel. Põldmarju on siin ka mee-lee-tult. Seega – ilmselgelt saan oma isu neist täis süüa.

Lõpetuseks on üks peegelduse-pilt tänasest hommikust. Meil läks mõlemal Kutiga öösel poole nelja paiku uni ära ja siis ma küsisin, et “kuule, kas läheme päikesetõusu vaatama”, ja ta oli nõus. Õige otsus, sest ma mõtlesin, et sellised hetked nagu täna on ainult imalates filmides või kirjanduslikud liialdused raamatutes. Me tõepoolest nägime vähemalt 10pealist delfiinide parve peegelsiledal Põhjamerel päikesetõusu poole sulpsamas. Neid oli palja silmaga ilusti näha, aga mu Samsungi kaamera oli nende jaoks liiga lahja. Järgmine suurem investeering on korraliku objektiiviga kaamera. Kuna oli ka tõusuaeg, siis tavaliselt Doni jõekaldal peesitavad hülged olid vees mängimas ning see etteaste, mida nad korraldasid, oli super. Ujusid neljakesi ringi, sulpsasid ja sulistasid vees. Kutiga oleme korduvalt mõtisklenud, et üks asi on lugeda tõusude, mõõnade, hüljeste ja delfiinide kohta, aga see, et meil on võimalus neid oma silmaga näha, see on imeline.

The post Kolm kauaoodatud asja appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mis tuletab mulle meelde, et kui me siin paar nädalat tagasi Musta Koera randa jalutasime, siis ta otsustas seal Põhjamerd maitsa. Puristas tükk aega. Olla soolane olnud.

Sattusime mere äärde just siis, kui tõus hakkas. Päris põnev oli jälgida, kuidas vesi järjekindlalt lähemalt liikus ning lained omavahel kokku rullusid. Tol päeval me ei teinudki pikemat kõndimist. Lihtsalt istusime, nautisime ja olime. Rahus.

Ca nädala jagu tagasi aga otsustasime minna Tillydrone’i linnaosas asuvasse Poola poodi. Tundus lähemal kui need kesklinna omad ning ikka juhtub ju, et tahaks teinekord mannavahtu teha. Mannat siin n-ö tavapoodides ei müüda, sest kohalikud seda ei tarvita. Seega ainus variant ongi kas Kesk-ja Ida-Euroopa poed või hea juhuse korral leiab suurte supermarketite rahvusvaheliste toitude riiulitelt ka. Meil nii hästi pole läinud. Ilmselt pole osanud õigest kohast otsida.  Kui me alguses lootsime, et saame enda karumsivarusid täiendada, siis see pood oli ainult Poola kaupadele. Kutile ei meeldinud seal üldse. Nägin kohe, kuidas nägu läks pilve. Peale vee ei tahtnud ta sealt poest midagi. Veidi erksamaks läks siis, kui pelmeenide peale näitasin, aga nagu pärast välja tuli, siis need polnudki pelmeenid, vaid vareenikud. Söö ise, kui tahad. Ega rohkem pole sinna plaanis minna tõesti, sest poola keelt ma ei oska ja vene keel lonkab ka kaht jalga korraga.
Pigem siis juba kesklinna George’i tänavale, kus on mitu sarnast poodi, kuigi mannat ja üht-teist veel me sealt siiski ostsime. Jah, mannavahu tegime ära. Sügavkülmast vaarikaid mahla asemel. Tuli selline mõnus vaarikane. Kutt jahutas ja vahustas. Tuli mõnus kreemine. Sain kah kausikese, aga üldiselt oli tegemist lühikese realiseerimisajaga tootega. Vähem kui 24h läks suur kausitäis.

Ega me muidugi kahetse, et selle käigu ette võtsime. Saime vähemalt teada, millega tegemist ning nägime seda osa Aberdeenist, mida enne näinud pole. Ning veendusime taas tänulikkusega, kui hästi me otsustasime, et just selle maja valisime, mitte mõnd teist paika Aberdeenis. Meil on nii palju ilusaid parke ja rohelisi alasid vaid 15 minuti kaugusel kodust. Palju on avarust ning isegi kortermajad sulanduvad eramajade vahele hästi.
Kuidagi hea, kerge ja helge on olla. See nartsissiväljadega pilt on tehtud Seaton pargis, mis meie linnaosa ja Tillydrone’i ühendab või lahutab, võtke, kuidas soovite.
Seaton pargis nägime juba, kuidas politseinikud kannavad õues lühikeste käistega mundrit. Brrr. Mul oli tol õhtul veel talvejope seljas ja ei ütleks, et liiga palju riideid oleks seljas olnud.
Need nartsissiväljad on siin tõesti imelised. Nii palju erinevaid sorte – küll 10 sentimeetri kõrgustest mininartsissidest kuni suurte ja tugevate õitega, hästi lõhnavate isenditeni.
Ahjaa, kodulähedases Westfield pargis nägime päris kadakat kah! Ei olnud astelhernes, vaid täitsa kadakas.

Tillydrone’ist läbi jalutades ütles Kutt, et “kuidagi sünge, siin küll ei tahaks elada,” ning võttis käest kinni. Oli jah süngevõitu. Eks ma olin varem ka kuulnud, et kunagi oli see paik üsna metsik olnud, kuid nüüd nagu vähem. Iseenesest ei olnud ju linnaosale midagi ette heita – kortermajad ilusad korras, oli ka vanu maja. Osa kortermaju näisid suisa uued. Poed, haljasalad, laiad tänavad, aga ometi… Šotlasi olen õppinud juba n-ö näo järgi ära tundma ning seal linnaosas paistis neid võrdlemisi vähe olevat. Küll aga oli rohkelt keskeurooplasi.
Jah, prügi oli kah rohkesti. Treppidel ja ka haljasaladel. See vast kah suurendas seda süngust. Ühe koha peal jõe kõrgemal kaldal lendles suisa äädikakärbseid parvedena. Ma ei olegi veel pihta saanud, miks peaks siin prügi loodusesse viskama, sest prügivedu on selle linnamaksu sees. Nagu ka vesi ja kanalisatsioon, linna rendipindadel isegi haljastustööd sh muru niitmine suvel.

Hüljes Sammy, nagu teda nüüd kutsutakse.

Ma arvan, et tolle õhtu kõige nunnum hetk oli taaskohtumine hülgega. Sellesamaga, kes ca kuu aega tagasi puu otsas oli. Ikka Doni jõgi.
Me vaatasime teda tükk aega, tema meid. Olime seekord teisel kaldal ja üksteisele üsna lähedal. Mõnusalt sügas ennast vahepeal, jälgis, mis meie teeme.

Noored omavahel.

Kutt muidugi muretses ja pabistas, et äkki peaks loomakaitsjad kutsuma, kuid tõenäoliselt on spetsialistid juba olukorraga kursis, kuna kohalikest sotsiaalmeedia gruppidest ilmnes, et tegemist on Aberdeeni kõige enam pildistatud hülgega sel kevadel. Tundus üsna sedamoodi, et kui ta natuke end veeretaks, oleks plärtsuga vees. See, kuidas ta sellisele kõrgusele saab ronitud, on muidugi iseküsimus. Ma pole küll kindel, et mina kuivaks jääksin, kui nii kitsast tüve pidi nii pikka maad peaks ronima ainult end kätega edasi tõmmates. Hmm, mõtlesin just, kuidas loivamine sai praegu just uue tähenduse.
Ma arvan, et oma paarkümmend minutit küll jälgisime seda vaatemängu. Loomaaed just päris koju kätte ei tule, aga ega palju jalutada pole vaja, et hülgeid vaadata.
Üks hommik, kui Kutiga käisime päikesetõusu vaatamas, nägime kodule lähemal korraga nelja hüljest ujumas. Nad ikka seal Doni jõe suudmes asuval saarel peesitavad ja tegid hommikust suplust. Seega, hülgeid oleme sel aastal näinud. Nüüd peaks võtma jalutuskäigu ette paika, kus saab delfiinid ka ära vaadata. Seni oleme näinud üht ja üsna kaugelt, aga kuuldavasti on nad just praegu Aberdeenile üsna lähedal.
Ehk laupäeval võtame käigu ette. Väga sooja ilma tolleks päevaks just ei luba, esialgu vaid 8 kraadi, aga no näeme.

Mul on tegelikult veel üks põhjus, miks pole leidnud mahti blogi kirjutada. Hahaa, tahaks öelda, et pole nõudlust olnud, aga tegelikult on peagi üks üllatus ilmsiks saamas. Esialgu hoian veel põnevust. Need, kes teavad, need teavad. Teised saavad ilmselt uuel nädalal teada.
Kui teil oma ajaga midagi paremat teha pole, siis hoidke pöidlaid pihus, et mai lõpuks lennuliiklus taastunud on. Siis saame ette-ja tagantjärele ära süüa kõik sünnipäevatordid (mul on Paides oma tordivõlur) ja verivorstid kartulisalatiga (selle teen ise). Kutt tahab pelmeene, mul käivad neelud tädi Lea marineeritud kurkide järele.
Ja neid sünnipäevi, mida ette-ja tagantjärele pidada õnneks on. Proovisin siin kokku lugeda: kümne juures loobusin. Ühe laua plaanin ise ka katta, kus ja millal, sellest juba siis, kui asjad kindlamad.

The post Nagu niuhti! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jäigi selgusetuks, kas see on üksik hüljes või on neid seal kuskil rohkem. Kutt kartis, et äkki on hüljes sinna kinni jäänud, aga kui ta ennast seal nii-ja naapidi sättis, siis rahunes ta ka maha. Sai aru küll, et kui see hüljes seal ennast veidi keeraks, oleks ta mõnusa plärtsatusega vees.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Doni jõe suudmest mitte väga kaugel, meile üsna kodu lähedal oleval saarel oli ka hülgeid. Neid nägin reede varahommikul, kui võtsin osa päikesetõusu matkast, mille käigus tutvustaski matkajuht meile linde ja loomi, kes Donmouthi looduskaitsealal elavad. Hülged, saarmad, mitmesugused linnud, jah, ja delfiinid ka. Delfiine ei näinud, aga imelist päikesetõusu küll.

Olgem ausad, tegemist oli valdavalt vaatlemisega, kilometraaž oli üsna napp, usutavasti ei ületanud läbitavate miilide hulk isegi kaht miili. Võimalik, et kodust mineku ja tulekuga sain kolm kokku, sest läksin hommikul ringiga. Hommik oli karge – autod olid jääs, mere ääres oli liiv ja kivid härmas ning öise tõusuvesi kivide vahel kirmetunud.
Muidugi olin end soojalt riide pannud, aga koju jõudes kahetsesin ikkagi, et n-ö lumepükse ei pannud ja pelgalt teksadega olin. Näitas küll vaid paari miinuskraadi, aga see, et me oluliselt ei liikunud ja oli päikesetõusu eelne aeg, suurendas tajutavat külma.
Kuigi matkajuht Simon avaldas kahetsust, et on pilvine ning päikesetõus polnud selge, arvan ma, et kõik oli väga kaunis – peaaegu tuuletu Põhjameri ning kiiresti vahelduvad värvid. Kella kuuesest öösinisest 40 minuti hiljem sellise roosani, siis hallikassiniseks ja siis sinakashalliks. Kui päike pilvedest kõrgemale tõusis, värvis see pilved kuldseks. Päike tõusis tol hommikul 6.47 ja see roosa pilt on tehtud mõned minutid enne seda.

Memm, kellelt palju ilmanähtuste kohta õppisin, ütles, et kui päikesel selline “küünlaleek” hommikul peal, siis läheb sajule ja tuuliseks. Talvel tähendab see tuisku.

Kokku olin väljas reede hommikul ca 3 tundi, sellest aktiivset liikumist oli ehk ca 35 minutit. Minu jaoks aktiivne liikumine tähendab muidugi tempot, mille kohta Hr Kahemilline ütleb, et need on maamõõtja sammud. Minu jaoks tähendab see lihtsalt normaalse kiirusega kõndi ehk ca 6km/h. No näiteks kodu juurest 3,5km kaugusel olevasse seminarisaali läksin ca 40 minutiga. Lonkides hakkab mul lihtsalt külm. Jalutades, vaadeldes ja pildistades hakkas samuti jahe, kuigi lõpuks keha harjus jahedusega. See aga tähendas, et koju jõudes kimasin kohe duši alla, aga isegi seal ei saanud sooja.
Tegin siis sooja kohvi, ja panin radikad 26 kraadi peale ning istusin selle “kaisus”. Küll kintsud vastu radikat, küll tagumikuga toetades. Tunnikese istusin kindlalt selle ääres. Nii kui eemaldusin, hakkas jahe. Varbad ei külmetanud, just parka alt väljas olnud jalgade osa ja parem labakäsi, sest see oli rohkem kindast väljas kui kindas. Siiski panin villased sokid jalga, ja mitte ühed vaid, kahed. Tänks Empsile, kes on kudunud mulle kahes erinevas suuruses villud.
Empsi kootud sõrmikuid ma juba presenteerisin, kes vanu postitusi vaatab, siis need ägedad oranžid. Seda, et need on ägedad, näitab juba seegi, et Kutt kannab ka neid heameelega.
Ühed Memme kootud villud on ka kaasas, aga neid kannan ainult väga üksikutel öödel. See oli tema viimaseks jäänud sokipaar, seega on tegemist omamoodi reliikviaga.  Käpikuid on kaks paari kaasas, neid olen ikka kandnud rohkem, eriti siis, kui Kutt sõrmikud kätte paneb. Ühed käpikud on sinimustvalged.

Reede varahommiku juurde tagasi minnes, siis pildistamise mõttes oli täiesti super hommik. Kaunid värvid, imeline valgus ja võimsad peegeldused. Muidugi sain ka palju teada kohaliku looduse kohta.
Näiteks seda, et Doni jõe suue on viimastel aastatel tihti kuju muutnud ning liikunud pigem põhja poole.
 Sain teada, et uus tõus algab kell 9 hommikul. Teine on ca 14-15 paiku pärastlõunal. Võimalik, et algab varem, aga sel ajal olen näinud jõe veetaset kõrgemana.
Looduskaitseala ise on juba ligi 30 aastat vana. Seal on oma väike linnuvaatlusvarje ka.

Ma olen varem ka maininud, kuidas ma naudin Šotimaa puhul seda pikka varakevadet. Seda, et kevadised lilled õitsevad nii kaua. Lumikellukeste hooaeg kestab juba vähemalt kuu aega, neid on praegu parkides peaaegu igal pool ja otsetõlkes on nende lillede nimi “lumepiisad”. Lumeroosid, rododendronid, mandlipuu ja midagi, mis meenutab kirssi vm luuviljalist. Ausalt, kõikidele õitsvatele taimedele ei oskagi nime anda, veel vähem neile igihaljastele lehtpuudele, mida siin parkides ja metsades tohutult kasvab. Luuderohu ja iileksi tunnen ära, aga teiste puhul oleks põnev mõne teadjamaga ringi käia.

Eilsel jalutuskäigul kogesime taas tänulikkust, et elame just selles piirkonnas, kus praegu elame. Hubane eramajade piirkond, ümber palju rohelust ja valdavalt siiski puhas. Kuigi siin käivad ka suured koristustalgud, st korjatakse loodusest prügi, on ülikoolilinnaks olemisel oma puudused. Jõkke ja puu otsa (jah, olen ka seal neid näinud) lennutatud ostukärud ja -korvid võivad olla muidugi ka teismeliste tembud.

 Võimalik, et on ka rahvuslikke eripärasid ning osa sisserännanuid ei ole kursis siinse hästi korraldatud prügimajandusega (iga nädal viiakse ära ja prügivedu on linnateenuste maksu sees). Kohutavalt kahju oli vaadata eilegi, kuidas kottide kaupa oli lihtsalt visatud metsa alla rämpsu. Kuuled kaunist ilupõõsast valju linnulaulu ja selle alune on täis sinna kogunenud pakendeid. Päriselt oli ka klomp kurgus. Teeme Ära! tulge appi! Koristamine koristamiseks, aga see mõtteviis…. Kohalikud on sellest ka väga häiritud. Aeg-ajalt ikka näeb sotsiaalmeedias gruppides mägedes korraldatud “prügimatku” või rannas toimunud “prügijookse”.

Aberdeen oma loomuomaselt mõtteviisilt on roheline. Võimalik, et just oma seotuse tõttu gaasi-ja naftatööstusega (mis kahaneb) väärtustatakse palju loodushoidu. Kas siis kompenseerimaks tehtavat kahju või lihtsalt soovist ühiskonnale tagasi anda. Näiteks võib linna saabudes siltidelt lugeda, et tegemist on õiglase kaubanduse linnaga. Ka poodides toitu ostes on pakendil enamasti õiglase kaubanduse märk. Sellel pildil on Kutt Šotimaa esimese linnas asuva kogukonnale kuuluva hüdroelektrijaama juures. 2016 sai see valmis ning varustab energiaga kõrval asuvat elamurajooni. 

Naistepäeva tähistatakse siin ka, aga sellist kommet, et naised üksteisele soovivad, siin muidugi pole. Palju kõneldakse naistest, kes lisaks emaks olemisele on ka ühiskondlikult või ametialaselt aktiivsed. Nt H&M saatis mulle täna uudiskirja, et nende ettevõttes on naisjuhtide osakaal seitse kümnest. Teine selle nädala äge uudiskiri oli ASDA’lt. Nad jagasid tõsielulisi lugusid sellest, kuidas nende töötajad on päästnud klientide elusid neile õigel ajal esmaabi andes või üks toidukuller läks appi ja tõi põlevast majast välja lapse. Kindlasti on selliseid igapäevaelu kangelasi ka Eesti ettevõtete töötajate seas. Minu jaoks on tegemist igal juhul töötajate väärtustamise ja tunnustamise viisiga. 

Muidugi ma sain lilli ka. Kutt ja Hr Kahemilline tegid koostööd. Ma siis tegin omalt poolt parima, et oleks magus naistepäev – koogi tegemine oli pildi tegemise ajal pooleli ja juuksedki kammimata.

Kahe nädala pärast tähistatakse siin emadepäeva. Hr Kahemilline on siis meiega ja Kutt lubas siis teene sisse kasseerida. Aga mina? Ma lihtsalt naudin oma imelist elu ja armastust enda ümber.  Tehke teie ka nii. Sest 95% sellest, kuidas meil tegelikult elus läheb, sõltub meie enda mõtteviisist. Edukate inimeste elulood räägivad enda eest. Kui neid loete, märkate, kuidas muutused inimeste elus said alguse hetkel, kui nad otsustasid enda mõtlemist muuta.

Ma lähen nüüd järgmise nädala tegevuskava paika joonistama. Tegevusi on palju ja need tuleb ära mahutada. Jah, mul on jälle põnevaid uudiseid tulemas, seega püsige kanalil!

P.S Eile, 7. märts, oli kokkuvõttes teine päev Šotimaal elades, kus me üldse päikest ei näinud.

The post Mis või kes ajas hülge puu otsa? 😕 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Miks see on oluline? Sest see pakub meile võimalust areneda, aju töös hoida ja sellega igasuguseid taandarenguid ajus ja ka mujal organismis edasi lükata. Lühidalt öeldes – hoiab meis elutahet.

Aitäh kõigile õnnitlejatele. Kutt on väga õnnelik ja rahulolev. Kõik kingitused ja saadetised olid väga toredad. Nende kohaletooja oli veel eriti tore.
Eks mul oli enne Hr Kahemillise saabumist väike ärevus ka sees. Seda, et ta minu vaimustust Šotimaa osas jagab, ma mitte ei mõelnudki, aga uskusin väga, et talle võiks siin meeldida. Nii läks ka. Ta ütles, et jäi rahule ja tundis end hästi. Ning tuleb tagasi. Vähem kui kuu aja pärast.
Saabumishetkest pilti ei teinud, vaid pakkusime selle asemel korralikku tervitust: perekalli ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Kes teab, see teab. Kes ei tea, siis otsige endas seda tunnet, et oled kedagi kaua oodanud ning kohtumise hetkel polegi muu maailm tähtis. Pole tähtis, kui kaua on kaua. Mõnikord on ka kaks minutit liiga pikk aeg.
Saabumisel jäi lennuk kümmekond minutit hiljaks, ja Eestis tuli kohvri lisakilode eest ka maksta, aga kokkuvõttes oli sel moel odavam, kui osa asju postiga saata.
See kohver oli armastusest ja heast paremast pungil, sest kui hr Kahemillise talvejope välja arvata, siis ülejäänud sisu oli kõik meile.
Kusjuures kolm väga head raamatut, Aune leivad ja mõned asjad veel olid Hr Kahemillise seljakotis. Võime nüüd öelda, et mõneks ajaks oleme Eesti kommidega hästi varustatud. Šokolaadiga ka. Ning köögikapp on Armastusest pungil.
Köögikappidel on minul Napoleon Hilli “Mõtlemist muutes rikkaks”  – aitäh Kai - ning Maxwell Maltzi psühhoküberneetika raamat. Kutt sai lugemiseks Marek Sadama “Grifoon Leenu”. “Ahah, Marek Sadam kirjutab siin oma tunnetest.” oli tema esimene reaktsioon.
Vannituppa lisandus 3 uut Thorma bambushambaharja ning Signe Seepide mündi-meresoolaseepe. Mõlema ettevõtte klienditeenindus on üle prahi. Kusjuures ei ole makstud postitus. Kasutan neid asju, sest need meeldivad, sobivad ja on head. Kirjutan neist, sest tunnustavaid sõnu ei ole kunagi maailmas liiga palju. Kuidas see lause kõlaski, et kui Sul midagi ilusat öelda ei ole, siis parem ära ütle midagi. Siin üks ilus kollaaž teile tõestuseks, et Hr Kahemilline tõesti käis külas, sest pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

Naah, ega te sõnadest ka ei pääse.
Jõudsime lühikese ajaga üsna mitu kohta läbi käia, arvestades, et Edinburghist Aberdeeni ainuüksi puhast autosõidu aega on 2,5h. Vasakpoolsemal pildil oleme taas Lechtis, kus 24h hiljem oli lund 20 sentimeetrit rohkem. Keskel siis Dunkeldi lähedal Hermitage’i matkarajal ning parempoolne pilt on Slains’i lossi juures, jah seesama nn Dracula loss Bram Stokeri raamatust. Selle lossi juures nägime ka delfiine meres ujumas. Päris pikalt näitasid end. Enne olime veel käinud hülgeid vaatamas Newburghi rannas. Sel korral ujus osa hülgeid kaldast tõesti mõne meetri kaugusel. 

Pühapäeva õhtul soojendasime EV102 kohaliku viski ja snäkivaagnaga, kus aukohal on Eestist toodud suitsuvorst ja tädi Lea marineeritud kurgid. Ma tean vähemalt 30 inimest, kes nende kurkide kohta on minuga ühel nõul: parimaid lihtsalt ei ole. 

Mis viskisse puutub, siis poes oligi müügil selline maitsmise komplekt. Meie mõlema senine varasem kokkupuude viskiga oli selline, millest Šotimaal kõva häälega rääkida ei maksa. Vähemasti mitte viski-kontekstis. Sest igasugused redlabelid jms segatud kraam võrdub siin autokütuse, mitte joogikraamiga. Korralik viski on ühelinnaseviski ning küsisin taksojuhi käest üle ning ta kinnitas, et pubist või poest viskit ostes tuleb kirjeldada meeleolu või olustikku, mida sa naudid. Ning siis antakse sulle õige. Noh, nendel pisikestel pudelitel ei olnud meeleolu kohta suurt midagi kirjas.

Hr Kahemilline proovis ära ka neli kohalikku õlut. Jäi rahule. Kohalik, Aberdeeni külje all tehtav Brew Dog jääb järgmiseks korraks. Või ülejärgmiseks.

Reede õhtul enne Hr Kahemillise saabumist hotelli jõudes ja check-ini tehes sain jälle veidi targemaks. Kui hotell on tehtud ajaloolisse hoonesse, siis ei ole sugugi ka peretoa puhul enesestmõistetav, et tualett ja vannituba on igas toas olemas. Ei. Neid oli koridoris kaks tükki. Kui ikka toa kirjelduses pole eraldi välja toodud, et WC ja vannituba on toas olemas, siis võivad need vabalt ka kolmetärnises hotellis koridoris asuda.
See info on kasulik neile, kes Šotimaale tuleku osas jutust kaugemale kavatsevad jõuda. Lubajaid on olnud rohkem, kui meil kahepeale sõrmi, aga mulle teadaolevalt pileti ostnuid veel pole.

Loomaaeda pandasid vaatama me ei saanudki, sest loomaaed teatas reedel, et ilmaolud on sellised, mis loomade ega inimeste turvalisusele mõeldes väravaid lahti teha ei luba. Tuulisevõitu oli tõesti ning laupäeva hommikul hotellis hommikusööki süües nägime ka midagi lörtsilaadset. Hiljem sõidu ajal sadas ka, aga üldiselt oli nii nagu ikka – ilmataat hoidis meid ja lasi tähtsamad asjad ära vaadata ilma, et oleksime pangetäite kaupa mingit jama krae vahele saanud.
Sellel pildil on Birnami tamm, mida mainib Shakespeare oma “Leedi Macbethis”. 900 aastat vana ning viimane Birnami tammesalust. Sildilt tamme juures võis lugeda, kuidas see tamm on koduks sadadel putukaliikidele. Lähemalt uurima minna ei saanud, sest tamme taga paistab Tay jõgi, mis ajas korralikult üle kallaste. Teisel pool Tay jõge on Dunkeldi linn ning alles kaht linna ühendava/eraldava silla peal seistes sain aru, et see on seesama linn, kus Kutiga 2017 aasta suvel peatusime. Lihtsalt eelmisel korral sõitsimegi autoga üle jõe. Tahtsime ka siis seda tamme vaadata, aga ei osanud otsida.
Igal juhul oli mul jõe kaldal selle silla peal tõeline déja vu tunne. Nagu oleks olnud siin. Ja siis vaatasin lähemalt mõlemale poole silda ning sain aru, et olemegi ju….. Kutt väitis, et ei mäletanud ning isegi siis, kui talle Instagramist pilti näitasin, ei meenunud talle.

Vasakul pool seda silda on igavesti vägev katedraal ning puuks pügatud rododendronid, erinevat värvi. Paremal pool aga parkla ning piknikuala. Me jalutasime toona mõlemal pool silda, seekord sõitsime autoga üle silla ning paremale, mäenõlva pidi üles.
Sealsamas lähedal on ka The Hermitage, mõnus poolteisekilomeetrine matkarada kose, väikese majakese, koopa ning väidetavalt Šotimaa kõige kõrgemate kuuskedega. Pikad ja jämedad olid need puud küll, mitte ainult kuused vaid männid ka. See, et vett oli palju, tähendas ka kose juures imelist vetemängu. Mis veel muutis selle metsaraja põnevaks ja salapäraseks, olid rohelised samblikud ja sõnajalad puudel. Oli natuke müstiline, kuidas peenikesed raagus oksad, aga üleni rohelised, vee kohale kummarduvad. Üks väike kollaaž nendest okstest, sest see, kuidas valgus neile langes tekitas tõesti tunde, nagu oleks kuskile muinasjuttu sattunud.

Kosk ise oli ka muidugi võimas. Ja need suurte puude ladvad pea kohal õõtsumas. Metsa all nägime ka mitut kändu, kuhu oli münte sisse pandud. Selle kombe kohta internetist infot otsides sain teada, et need on õnnemündid. Münte pannakse ainult kändudesse puu hingehaldjatele, et need aitaksid soove täita.
Komme on sajandeid vana, nagu ka mündid, mis nendest mahakukkunud puudest leitud on.
Mis ehk Šotimaal ringi reisides veel oluline teada – ka sellistes kohtades nagu The Hermitage, hoidke mündid endal taskus. Kui loodus ise on vaatamiseks tasuta, siis parkimise eest on viisakas maksta. Ilmselt turismi kõrghooajal on ka järelvalve suurem ja parklad/piknikukohad rohkem täis. Samas, tualett ja infokiosk oli seal ka täitsa olemas, rada ilusti tähistatud ja hooldatud.
Ka enamik losse tehakse lahti alates 2. aprillist ehk siis suviseks hooajaks. Lossi aedades saab praegugi ringi jalutada, ja seda võimalust kasutasime me ka nt Perthi juures asuva Scone palee juures. See on olnud aastasadade jooksul Šoti kuningate/kuningannade kroonimispalee. Praegu, kui Šotimaal on oma parlament ja ministrid, annavad nemad seal ametivande.

Nagu ülaltpoolt vihjamisi lugeda võis, siis pühapäeval nägime hülgeid, delfiine ja lund. Tegime sellise korraliku tiiru ja mägedes saime isegi natuke lumesõda mängida. Lechtis, kus Kutiga suusatamas käisime, tegime peatuse ja käisime söömas.
Mulle väga meeldib Šotimaa mägede avarus. Cairngormis on see veel eriti hästi tajutav. Lääne-ja Põhja-Šotimaal pole lihtsalt veel käinud, ainult piltidelt näinud. Õhk liigub ja valgus mängib, pilvede liikumist on maapinnalt näha. Praegu on kanarbik pruun, aga kui see ühel hetkel õitseb, siis on mäeküljed imeilusad ja kutsuvad. Samas, nagu raamatutest lugenud olen, siis peab olema ettevaatlik, sest kanarbik, mustikad jms Eestis tuntud rabataimed annavad märku pehmest, soisest pinnasest ning meeles on ka see, kui Aunega esimest korda Šotimaal olime, kuidas põlvist saati märjaks sain, kui üritasime aia taga mägiveiseid paitada.

Sain mitu korda muiata, kui Hr Kahemilline liiklusest rääkis. Ta on üsna kogenud ja tasakaalukas autojuht, sõitis Mallorcal nagu Miška mägiteedel ja kiirteedel, aga Šotimaal teatas, et unustagu ma ära tema rooli panek. Ringristmikud olid talle eriti arusaamatud, kuigi minu arvates ristmikel parempööre on veel hullem. Ringristmikel valepidi sõita oleks veider, sest kaar läheb ju teistpidi….
Ehh, ma arvan, et aprillis, kui ta nädalaks tuleb, on ta juba üsna harjunud ning julgeb rooli taha istuda küll.
Esmaspäeva hommikul sõime kiluleiba (aitäh Aune nii kilude kui ka maitsva leiva eest). Sadas. See oli seni ka ainus päev, kus üldse mingitki päikesekiirt ei näinud. Seevastu sain Hr Kahemillist Edinburghi transportides sõita paksus lumepudrus, tihedas vihmasajus ning ütlesin talle ka, et Šotimaa nutab tema lahkumise pärast. Tagasi tulek oli nukker, kuigi teeolud olid paremad. Aga kõik on nii, nagu talle ütlesin: mul on kahju, et ta läheb, aga ma olen õnnelik ja tänulik, et ta tuli, oli ja ta nautis, et ta tundis ennast meie juures hästi ning siinne loodus meeldis talle. Uute seiklusteni!

The post Millal kogesid viimati midagi elus esimest korda? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Mõnikord on ta ikka täiega nunnu – ma tean, ükski lugupidav ema ei tohiks teismelise poja kohta enam avalikult nunnu öelda, aga hetkedel, kui laps loeb hoolega ema kirjutatud kaarti, oskab hinnata kodus valmistatud kohupiimatorti (esiplaanil) paremaks poekraamist (kuigi see on uhkem ja värvilisem) ning on absoluutselt rahul sellega, et tema sünnipäevakingitus on sõit lumistesse mägedesse, tunnen ma, et ma emana olen üsna hästi hakkama saanud. Jah, mul on olnud abilisi, sest päris üksi vägevat meest ei kasvata ja suuri asju korda ei saada. Aitäh teile kõigile.

Kuna Kutt on talvine laps, siis ta on leebelt väljendudes lumelemb. Nii sai antud lubadus, et sünnipäeval saab ta lumes hullata. Vaatasin välja, et Lecht 2090 suusakeskuses on tuubitamise võimalus ka. Sinna me teisipäeva hommikul suundusime, enne panime veel 2 sünnipäeva kaarti posti. Väljasõit küll hilines ca tunnikese minust sõltuvatel asjaoludel ning Šotimaa mägiteedel sõidan ma ka enam kui 30 minutit aeglasemalt kui GPS alguses välja pakkus, seega oli sõiduaeg 2 tundi, algse 1.20 asemel. Aga vaatepilt oli võimas. Kui veel 20 miili enne pärale jõudmist ei uskunud Kutt, et üldse võiks lund olla, siis viimased 7 miili, kus tee kulges üsna selgelt tõusvas joones, olid lumised mäetipud meie päralt.

 Kutt oli üliõnnelik. Järts varustuse laenutamiseks oli korralik – oma 40 minutit seisime. Esialgu oli Kutt veendunud, et tema üldse mäesuuska ei proovi, sest aega nii vähe ja keskendub tuubitamisele, aga suutsin ta ikka ära rääkida. Pärast selgus, et tuubirada on üldse ainult kuni 8-aastastele.
Oeh, pikemalt kirjeldamata, aga saime mõlemad õppetunni, kuidas mõtteviis on see 95%, millest sõltub, kas tegevusel on tulemus või tagajärg. Lõpp hea – kõik hea, see tähendab, et pärast kolmandat laskumist oli tal enesekindlust juba määral, et tahtis võidu teha ja vähe järsema nõlva võtta. Kokku käis ta käna kolm korda, aga kuna sai ka 3 võitu, siis oli ülirahul. Ma panin ka korraks kannid maha, aga alles siis, kui oli aeg suusad alt ära võtta.
Minu jaoks tähendas see mäesuusatamine muu hulgas ka järjekordset täidetud eesmärki aastal 2020.

Kuti arvates võiks sinna veel minna, talle hakkas ka see suuskadega mäest alla sõitmine ja liftiga üles minemine meeldima. Sai nipi kätte. Samas – poolteist tundi esimeseks korraks oli täitsa paras. Äge oli veel see, et just siis, kui lift suleti, hakkas täiega tihedat lund sadama ning 10 minutit hiljem oli auto ca 2 cm paksuse lumega kaetud. Sõit tagasi oli ka imeline. Valguse mäng oli lihtsalt võrratu ning ikka mitmel korral peatusime pildi tegemiseks. Auto GPS juhatas meid ka kiirteid vältides, aga ses mõttes oligi kõik hästi, et sain samal ajal Kai vebinari kuulata ja isegi kaasa mõelda. ❆

Eile oli Kutil Sõber külas. Käisid koos kinos, pärast käisime söömas, siis oli aeg juba trenni minna ja õhtul merekadettidesse. Kuskil selle vahepeal käisid naabrid ukse taga ning tõid ka väikse ümbriku  ning maiustusi.
Millalgi trenni ja merekadettide vahel tuli meelde, et Kutil on prantsuse keele kodutöö tegemata. See, et minu prantsuse keelest pole enam suurt midagi alles, selgus juba kuu aega tagasi. Seega, mina oskan teda aidata ainult Google translate’i abiga, aga see ei ole vist kõige parem. Sõber oli aga valmis aitama ning nii sai veel pärast merekadette ka veel meil oldud. Me Sõbra Emaga jõime teed ja avastasime, et meil on ikka suht palju sarnast elus, isegi sünnipäevadel on vaid nädal vahet. Eile sai Kutt merekadettides oma vormiriietuse ka kätte. Selle nn tavavormi, mitte paraadvormi. Täna pesin ära, aga alles hiljem selgus, et seda baretti ei oleks tohtinud vette pannagi, ainult keemilisse. Tõmbas veits kokku. Eks näis, mida imet 2 pooleliitrist veepudelit ja vitamiinitopsikud teha suudavad. Ehk ikka saab õigesse peamõõtu ja kuju tagasi. Igal juhul on ta seal huviringis ka silma jäänud kui tohutu huvilisena mootorite ja tehnika valdkonnas. Inseneeria. Ilmselgelt on tal mehelikke eeskujusid.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin tormidest, siis see Dennis oli tõesti paras nuhtlus. Eriti Inglismaa ja Walesi jaoks. Laupäeval said paljud piirkonnad, sh Šotimaa korraliku vihma, aga pühapäeva hommikuks oli Šotimaa jaoks suurem sajuala möödumas, saareriigi lõunaosa ootas aga halvim ees. Selline oli vaatepilt teisipäeva hommikuks Inglismaal ja Walesis. Ega ma päris täpselt ei teagi, mitu inimest selle tormi tõttu hukkus, viimane number, mis ma nägin, oli kolm. Neist ühe viis tuul naftaplatvormilt minema, üks kukkus sillalt jõkke, kolmanda puhul ei mäleta asjaolusid.

Praeguseks on osa madalamaid piirkondi jätkuvalt vee all ning ega seal Inglismaa poolel asi paremaks ei lähe ka, sest kuigi torm, mida Elleniks peeti, on Šotimaa mõistes lihtsalt talvega kaasnev sadu ja veidi tuulisem ilm, siis piirkondadele, mis on veel vee all, ei meeldi see “lihtsalt sadu” ilmselgelt mitte.
Ma väga loodan, et saame laupäeval siiski pandad ja pingviinid paraadil ära vaadata ning loomaaeda ei panda kinni. Täna tuligi kiri, et “avame hiljem, hoiame teid kursis”. Tormi mõõtmed pidi ilm taas esmaspäeval võtma. See juhtub kindlasti pärast seda, kui Hr Kahemilline on ära lennanud, eks? Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et ta kauemaks siia jääb, aga parem oleks, kui ta oleks siin vabatahtlikult, mitte seepärast, et ilm ei lase ära.

Dundee kesklinn, kunstigalerii ja muuseum.

Laupäeval selle suure sajuga käisime Dundees, sest mul oli üks töövestlus kokku lepitud. Kuidas kaks linna ikka nii erinevad on! Mis mulle kohe silma jäi, oli ühesuunaliste tänavate rohkus ja hästi palju jalakäijate alasid kesklinnas. Kui keegi võrdles ükskord Aberdeeni Tartuga, siis ma pigem ütleks, et Dundee on nagu Tartu. Oma loogikalt.
Aberdeen…..ma ei oskagi öelda. See üliõpilaslinnak – see ongi nagu eraldi linnaosa. Rannapromenaad, mis on kilomeetreid pikk. Bridge of Doni linnaosa meenutab pigem Lagedit vms Tallinna lähedal asuvat ajaloolist asumit, seevastu Dee jõe äärne on rohkem ära planeeritud: kõrged kortermajad otse jõe kaldal, neljarealise tee ääres. Kuidagi oli nii, et sattusime laupäeval Dundeest tagasi tulles Aberdeenis Dee jõe äärt pidi kodu poole sõitma ja taaskord veendusime, kui hea valiku olime teinud, et just selles piirkonnas maja valisime.
Dundee töövestlus oli edukas- avaldasin muljet. Nüüd on mul igapäevaselt 2-3 tundi vabatahtlikku tööd, aga kuna vabatahtlik töökogemus on siin võrdsustatud palgalise töökogemusega, siis see on väärtus. Lisaks on Dundee projektil kõvasti potentsiaali kasvada millekski, kus ka reaalselt raha tuleb – saan jagada oma teadmisi-kogemusi ajakirjanikuna.

Glamis loss

Tagasiteel põikasime läbi ka Glamis lossi juurest. Seal elas lapsepõlves praeguse kuninganna Elizabeth II ema. Välja ei läinud, sest ämbriga loobiti auto pihta igast küljest vett. Aga faasanid jalutasid nii seal lossiaias vabalt ringi. Lambakari oli siiski aias. Veised ka. Mägedes tuiab neid faasaneid ka – päästsin teisipäeval ühe lollaka elu sellega, et pidurdasin ja lasin tal kolme kiire hüppega kuluheina kaduda. Laupäeva õhtuks hakkas kiirteedel ka vaikselt Dennise põhjustatud sadu tagajärgi näitama – vesi ei voolanud madalamatelt kohtadelt ära ning pühapäeval kuulsime, kuidas osa kiirteid oli üldse kinni pandud. Dundees korraks nägime päikest, aga üldiselt oli selline mõnus hallus. Ma tean, et teile kõlab see seal veidralt, aga kui ikka päikeselised ilmad on ülekaalus, siis on aeg-ajalt hea silmi puhata.

Pühapäeval oli plaanis õue minna, aga nautisime hoopis majaomanikuga mõnusat vestlust. Ta näitas mulle veel üht-teist maja juures, kus miskit on. Seega lükkuski hüljeste vaatlus edasi, aga kuna tuul oli tõesti väga tugev, siis ei olnud ka väga kahju sellest. Pesu kuivas ka nööridel kiiresti ära.

Esmaspäeval tähistasime alanud koolivaheaega hüljeste vaatamisega Newburghi rannas, saime kokku ühe Šotimaal 14 aastat elanud eestlasega ning nautisime päikeselist ilma (ei midagi uut, ainult päike ).  Pärast käisime veel Ellonis, vaatasime sealse lossi üle ja saime teada, et nartsissid on siin võilille staatuses. Väga äge pärastlõuna oli – aitäh!
Hülged olid muidugi omaette elamus. Pole neid kunagi nii lähedalt näinud, veel vähem sellises koguses. Kutt viskas vahepeal lutsu ja siis osa hülgeid ujus päris lähedale ka – ca 10 meetri kaugusele. See heli, mida nad seal karjakesi kuuldavale toovad on segu ulgumisest, krudinast ning kurguhäälsest kurisemisest. Natuke meenutab vaalade hääli, aga mitte päris. Selliseid kolooniaid nagu pildil, oli seal mitu. Ja see on meie kodust vaid ca 20 minuti kaugusel.
Lumikellukesed aga õitsevad metsa all sellise vaibana nagu Eestis sinililled. Vat sinililledega on küll nii, et mul pole õrna aimu ka, kas neid siin kasvab, aga võite absoluutselt kindlad olla, et uurin välja. Lemmikud ikkagi.

Hülged Newburghi rannas

Veebruari keskpaik on üldse minu tutvusringkonnas hästi sünnipäevalaste rohke. Tundub, et maikuu soojad õhtud on paljudele inspireerivalt mõjunud. Hea meel on, et kõik 10 päeva tagasi posti pandud õnnitluskaardid jõudsid kohale. Mida ma teada sain, oli see, et inimesed küll vaatavad oma e-postkasti – mõni ilmselt mitu korda päevas, aga tavalisse postkasti üldjuhul ei vaadata. Ja siis imestame, et tigupost on kadumas…. Muidugi on, kui keegi isegi ei oota enam kirja…. Palju õnne kõigile sünnipäevalastele siitkaudu ka veel. Empsi saadetud pakk jõudiski täpselt Kuti sünnal kohale, aga kuna me sel päeval jõudsime enne kullerit kodust ära minna, siis käis Kutt (jah üksi) jaotuskeskuses järel. See on meil kodust vähem kui 5 minuti kaugusel ja kui talle kaardil näitasin, siis ta küsis kohe, et “Kas seal, kus Royal Maili autod maja ees on.” Uskumatu ikka, kui palju ta märkab mingeid detaile.

Kusjuures eile õhtul oli esimene kord, kus Kutt väljendas mingilgi kujul igatsust tegevuste järgi, mida Eestis tegi. Ta tahaks traktorit remontida ja Hr Kahemillisega sõõrikuid teha koos tema Audiga. Seni on ikka öelnud, et tahaks et talle ka keegi helistaks, et tavaliselt helistab tema inimestele Eestisse. No nüüd paar päeva oodake, sest praegune nutikas otsustas lendamise kasuks, aga unustas ära, et tal pole turvapatju. Seega jõuab Hr Kahemillisega uus telefon (ei, ei oleks olnud odavam siit osta) ja seadistamisega läheb ka aega, aga noh, 24ndal Eesti aja järgi pärast 18 (siis on tal kool läbi) võite juba helistada talle ka jälle. Aga kui küsin, kas ta tagasi ei igatse, siis saan kindla EI. Ta pigem ikka räägib sellest, mida siin õppida tahab ning et hiljemalt 16. eluaastaks hakkab golfi mängima. Ta usub, et käib Eestis külas, kuid elukohana näeb siiski Šotimaad. Samas loeb ta mulle sõnu peale, et ma temaga suheldes ikka eesti keelt kasutaks – muidu ununevad eestikeelsed sõnad ära ja seda ei tohi.

Ilusat saabuvat Eesti sünnipäeva kõigile ja sööge siis meie eest ka vastlakukleid, sest meie laseme teie eest liugu. Võimalik, et katsetan ise ka siin midagi teha, sest vahukoor on täitsa olemas ning nagu esimeselt pildilt näha, siis isegi kohupiima-küpsisetorti saab teha – tooraine poes saada. Kutt arvas, et seda torti võiks veel teha, aga seda Marks and Spencerist ostetud vikerkaaretorti rohkem ei osta. Liiiiiiiga magus. Isegi tema jaoks. Ma katsetasin seda suhkruta kohvi kõrvale. Ikka oli liiga magus. Just see pealmine kreemi osa. Värvilised sisemised kihid olid täitsa OK.
Ahjaa, ma saan Eesti sünnipäeval süüa Eesti kodus küpsenud musta koduleiba suitsuvorstiga. Üht-teist tuleb veel, aga sellest juba uuel nädalal.

The post Lume(piltide) uputus: ❆❆❆Kaks päeva pidu ja nädalavahetus levist väljas ❆❆❆ appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.