See esimene pildikollaaž on ühelt meie varasemalt jalutuskäigult. Täna, kui töövestluselt koju jalutasin, kõndisin siis teispool Doni jõge, ja teate – kevad on siin täitsa käes. Krookused, võililled, lumikellukestest rääkimata. Nartsissid lähevad kohe-kohe lahti ja rohi kasvab. Iileks on kollaseid õisi täis ning tuvid kudrutavad nii mesimagusalt, et jää või pikemalt kuulama. Vaadake ja imetlege ise. Ahjaa, ühed teistmoodi kevadekuulutajad olid ka väljas: meie kodulähedases pubis olid kõlarid õue tõstetud ning väljas oli kümmekond valgetes särkides ja oranžides kiltides nooremapoolset meest. Joviaalses meeleolus. Ei, ma ei läinud neile juurde ega küsinud aluspesu kohta. Neil oli liiga palju tühje õlleklaase selleks laua peal. Ja kell oli ainult 15 läbi! Äh, vaadake parem lilli.

Esmaspäeva õhtul käisin ühel väga põneval kirjutamise koolitusel: kuidas kirjutada lugusid erinevast soost inimeste vaatenurgast. Olgem ausad, alguses ehmatas veidi ära küll, sest nii kirjus seltskonnas, kus n-ö tavalisus on maksimaalses võimalikus vähemuses, pole ma vist veel olnudki. Aga sain sealt rohkemat, kui arvata oskasin. Koolitus oli hästi praktiline, selle viis läbi tegev-näitekirjanik, Šotimaal üks hinnatuimaid, muide – Jo Clifford.

Ma kuulsin täiesti uskumatuid lugusid, mis seal ruumis olnud 18 inimese jaoks tähendas kogemust. Kaks tundi hiljem mõistsin, et tegelikkuses ei ole mingit vahet, kui vanad me oleme, kas oleme mehed, naised, kas meile meeldib punk või klassika, mis riigist me oleme või millise nahavärviga: me kõik tahame armastada, olla armastatud, kuuluda kuhugi ning et meid võetaks sellistena, nagu me oleme. Ning kui tähtis eeldus selleks kõiges on leida rahu iseendas, lõpetada endaga sõdimine. Muuta väärtuseks see, kes sa tegelikult oled. Selle koolituse jätkuna ilmub ka e-raamat, kuhu on kõigil koolitusel osalenutel võimalus kirjutada. Jah, ma kavatsen seda teha. Keskraamatukogu ise oli aga nagu ikka ajaloolised hooned Aberdeeni kesklinnas – massiivne. Laiad trepid, sees kõrged laed, sambad. Majesteetlik ja väärikas. Ja kogu tänapäevane tehnoloogia seal keskel koos klaaskuupides ajalooürikutega mõjus kombona, kus midagi pole üle ega puudu. 

Tänasest läks Kutt taas kooli, aga ma sain Empsile kurtma hakates tema käest sõbralikult noomida: “Mis ajast sa Eestis nädala ajaga terveks said? Nüüd, teises kliimas tahad nädalaga kombesse saada? Anna endale aega!”

Nojah, seda kannatlikkust pean endas arendama. Eriti nunnu oli see, kui paar tundi hiljem mu mentor Kai ka ütles: “Mis sa sõdid selle haigusega. Ütlegi, et nii, nüüd kaks või kolm päeva ma olen haige ja siis esmaspäevast annan uuesti pihta. Puhka, su keha järelikult vajab seda. Ära sõdi temaga, alistu tema soovidele, ja siis annab temas ka pingeseisund järele.” Ma olen tuhandega tänulik selle hala ära kuulamise eest. Eks ma siis puhkan. Ja siis panen täie auruga edasi. Sest praegu tundub, et hakkab saabuma see faas, kus tuleb järjest töövestluste kutseid. 

Täna käisin ühel, aga nad peavad ise mõtlema, mida nad täpselt tahavad. Tegemist ühe start-up’iga, st nad pole ametlikult ettevõttena registreeritud, seega nende heaks töötades ma maksumaksjaks ei saa, samas on neil ambitsioonid suured ning koostöö nendega võib teistpidi tulusaks osutuda. Turundusinimest on neil vaja, seda nad tunnistasid ise ka, aga jäi kokkulepe, et kui välja mõtlevad, mida nad tahavad, st mis nende eesmärgid on lähema 12 kuu jooksul, mida nad minult ootavad ning mulle pakkuda saavad, võtavad ühendust. 

Töövestlusest ägedam oli see, et sain n-ö ettekäände ülikoolilinnakusse piiluda. Tegelikult oleksin ma võinud seal juba varem jalutada, sest see on hiiglaslik ja põnevaid hooneid täis, aga täna oli otsene põhjus minna ja imetleda seda kaunist arhitektuuri lähemalt. Jah, nii see ülemine kollaaž kui ka alumine pildikogu on tehtud ülikoolilinnakus. Need kolm püstist pilti on tehtud kõik üsna ühest kohast – tänavavaated kohe pärast seda, kui tornide vahelt läbi jalutasin.

 Järgmisel kuul tähistab see ülikool 525. aastapäeva ning kui nt keemiamaja on üsna uus – betoon ja klaas, siis paljud osakonnad asusid vanades hoonetes. Eraldi oli ka kabel, mis välimuselt ikka väga uhke kiriku mõõdu välja andis. 

Kuna tänane postitus kulgeb positiivsuse lainel, siis eile leidis Kutt endale veel ühe huviala. Kohaliku mereväe heategevusorganisatsioonina tegutseb Sea Cadets ehk siis merekadettide ühendus. Käisime eile avatud uste päeval, Kuti Sõber oma emaga olid ka kaasas. Kuttidele meeldis ja me siis täitsime täna ankeedid ära. Kahel õhtul nädalas, 2 tundi merendustarkusi. On nii sõlmede õppimist ja koti pakkimist, laevamootorite õppimist/putitamist, esmaabi, laskmist, aga ka esinemisoskuse treenimist, rividrilli ning muidugi ujumist, aerutamist ja purjetamist. Võimalused on ka välislaagriteks, tegevusi toimub nii nädalavahetusel kui ka suvel. Kusjuures seda rõhutati korduvalt, et tunnistused ja baasoskused, mida nad saavad, on rahvusvahelised. Nt saadava väikelaevajuhi tunnistusega võivad nad kasvõi Kariibi mere saartele minnes rentida ja juhtida veesõidukit, mille pikkus on kuni 15 meetrit. Kogu varustus sh transport Peterheadi, kus neil aerutamis-ja purjetamisõpe toimub, on organisatsiooni poolt, lapsevanema igakuine osalus on £15 naela. Ahjaa, kaks vormi saavad ka ning emad muutusid eriti rõõmsaks, kui endine mereväelane kinnitas, et jah – õpetame neid ka kingi viksima, vormi eest hoolt kandma. Järgmisest nädalast hakkab pihta. 

P.S Homme on Kutil nimepäev. Kel number vm kontakt olemas, siis võite õnnitlused saata.