Eks Brexitist räägiti palju juba eelmisel aastal, sest see kuupäev on nii mitu korda edasi lükkunud, kuid üks julgustav aspekt oli Šotimaa enda sõnum, mida nad välja saatsid – Šotimaa on avatud. Üks esimesi videosid, mida nägin novembris, kui langetasin lõpliku otsuse tulla (enne ikka pendeldasin otsustamatuse tuules “tulen-ei tule, millal tulen-äkki ikka ei tule”), oli seesama, mis täna hommikul taas üles pandi. Nüüd vaatan neid liivaluiteid hoopis teise pilguga, kuigi 100% kindel pole, et need just Aberdeeni rannad on.

Pildike poe eest, 30.01.2020

Hommikul andsin väikse intervjuu ka Eestisse StarFMile, et kuidas Brexit mind mõjutab. See oli selline “Tere hommikust, Birgit, kas sa oleksid nõus?” “Jah, olen küll, aga mu hääl on nagu on.” Ja siis vähem kui 3 minutit hiljem olin ma juba eetris, jõudsin veidi vett juua ja nina korralikult tühjaks nuusata. Kedagi hoiatada küll ei jõudnud, isegi mitte Hr Kahemillist, kellest ka juttu oli.
Aga näe, ära kuuldi. Õde kirjutas pärast, et olen Staartõbine. Ei kujutanud tõesti ette, et see aklimatiseerumine sellisel moel just toimub. Eriti tingimustes, kus tõesti iga päev päike paistab. Eile ka – hommikul tuli sahmakas, siis klaaris taeva ära ja õhtul niisutas veel veidi. Praegu, kui meil on kell 14 pärastlõunal, on jälle juba mitu tundi päikeseline. Kohe, kui Amazoni kuller mulle need 3 asja ära toob, lähen õue. Ootan teda siin nagu lapsed jõuluvana või surijad hinge õnnistust.
Kutt paraneb, aga visalt. Palavikku pole, söögiisu vaikselt tekib, aga põhiline mure on see, et “emme, iiiiigav on”. Ma olen siis mõnikord öelnud, et väga hea, kui on igav. Ajuteadlased on ammu kindlaks teinud, et kui lapsel on vähemalt 30 minuti päevas igav, siis just see on aeg, kus tema aju areneb, tekib võimalus loovuseks. Jah, lollusteks ka muidugi, aga see on meie, kui täiskasvanute arusaam asjast, onju. Nende endi arvates oli neil lõbus. Või noh, vähemalt mitte igav.

Täna sain oma national insurance numbri kätte. Esialgu lubati, et hiljemalt 3. märtsiks, aga tuli juba vähem kui kuu ajaga. Ma ei oskagi võrdlust Eestiga tuua, sest see pole isikukood, aga see pole ka haigekassa number (mida Eestis ka enam kasutusel pole). Aga seda numbrit on vaja siis, kui tööle lähen, see tuleb esitada tööandjale ning siis lähevad riigimaksud selle pealt. Jah, see annab ka õiguse hüvitisteks, aga nagu ma teada olen saanud, siis nt lastetoetustega ongi nii, et neid saad täpselt selle aja, kui oled tööl. Ehk siis osa hüvitisi laieneb välismaalastele ainult siis, kui käid tööl. Mis on ka õige, kui meenutan juhtumit, kui käisin ise seda taotlemas ning 25-aastase naisega, kel oli väike (ehk silma järgi 8-10 kuud) laps vankris, oli kaasas tema ema – saabunud riiki päev varem, nagu tütar intervjuu käigus mainis. Seda numbrit on vaja juhul, kui soovid

• riigis töötada, 
• oma ettevõtte asutada, 
• UK’st mingeid maksusoodustusi vms saada, 
• oled sellise inimese elukaaslane või 
• soovid taotleda õppelaenu. 

Välistada muidugi ei saa, aga küsimusi tekitas küll, kui naine, kes ei saanud ka väga lihtsatest küsimustest aru, mida intervjueerija küsis (tütar tõlkis), teatas täie veendumusega, et tuli siia riiki tööle. Samas, võib-olla juba töötabki, ja see töökoht oli tal juba enne olemas, sest kohalik abi tütre näol olemas. Päris tegevuseta ma muidugi ei istu, sest järgmiselgi nädalal on üks ühepäevane koolitus, mille saan pärast CV-sse lisada ning kaks veebipõhist koolitusprogrammi on praegu pooleli.

Samal ajal mõteln, et kui palju vastab tõele see soovitus, et CV-s peaks ülikoolihariduse juures välja tooma ka n-ö lisaeriala ja teised olulisemad ained ning tavalise dokumendiformaadi asemel peaks kasutama fäänsimat blanketti (olemas n-ö tasuta näidised veebis) ning selle siis pdfi panema, et oleks ka visuaalselt haarav. Mõned personaliotsingu ettevõtted väidavad, et CV vaatamise aeg on vaid 7 sekundit, osa väidab, et isegi vaid 2 sekundit. Jap. Se-kun-dit. See tähendab, et teise leheküljeni ei jõua mitte kummalgi juhul.
Teisalt on jälle soovitused ka üsna vastukäivad: osa ütleb, et haridus peaks olema esimene, teised jälle, et tegelikud oskused ja saavutused on olulisemad. Ühed rõhutavad, et kasutada tuleb kindlaid sõnu, sest personalijuhid lasevad CV läbi n-ö spetsiaalsest programmist, kuhu nad on kirjutanud märksõnad ja siis see programm teeb esimese valiku ja kui sa ei kasuta õiget keelt, pannaksegi CV kõrvale, kuigi võid oskustelt olla kahe parima seas. Teised jälle, et loomingulistel töökohtadel on väga oluline eristuda ning trafaretseid väljendeid tuleks vältida.
Selle info sees on üsna lihtne pea kaotada ja paanikasse sattuda, aga ma olen praegu otsustanud, et kõige tähtsam on selle aklimatiseerumise ning nende kõrvalnähtudega ühele poole saada ning taastada 100% aju ja organismi hapnikuga varustatus. Praegu on see tagatud vaid kolmandiku osas, ehk suur osa hingamisest käib naha kaudu. Minu lähedasteks sõpradeks on saanud ingver, kaneel, mesi, nelk, vanilje ja kirsid. Ja mineraalvesi. Ja inhalaatori-aparaat. Minu voodikaaslaseks aga salvrätikupakk.
Nunnu on muidugi see, et ma olen oma praeguse keskmisest madalama tämbri eest saanud ka paar komplimenti. Kutt arvas, et mul on praegu palju ilusam hääl ning paar inimest (jätame nimed enda teada praegu) arvas, et see hääl on seksikas.
Mulle väga meeldib poes käies lihtsalt vaadata, mis asju üldse müüakse. Õpin kohalikku kaubandust tundma- seda võib ju ka nii võtta, onju. Siin on teile väike valik asjadest, mis võiksid vabalt olla ka nn valentinipäevakingitused. Kusjuures osa neist ongi sealt väljapanekust. Kas saate ikka aru, mis piltidel on?

The post Staartõbise viimane postitus Euroopa Liidust 😂 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Samas on ka siin on juba nädal aega kohalikud poed ehitud sinivalgete lipukestega ning isegi äsja sisserännanutel vist pole võimalik niimoodi poes käia, et aru ei saaks, mida just Burnsi õhtusöögil sööma peaks: haggis, kartulid, kaalikad ja kohalik naps. Kes nii traditsioonides kinni pole, võib proovida haggise pitsat, jäätist või vrappe.

Kui näete/kuulete sõnapaari “wee dram”, siis see ongi “väike naps”. Mida täpselt see dram sisaldab, pole ma veel jõudnud järele uurida. Kuna ma pole ei viski-ega õllesõber (olnud), siis on need mõlemad ka veel siin proovimata. Kunagine kokkupuude Red Labeliga jättis tunniks ajaks kurku põletava tunde, aga sellised joogid pole kohalike jaoks üldse viskid. Leebemal juhul saavad need nimetuse “toiduviski” ehk siis kasutatakse marinaadi/kastme tegemisel, halvemal juhul võrreldakse neid mitmest sordist kokku segatud viskisid bensiiniga, ja lisatakse aasivalt, et “kas ikka koolat ka lisasite”.  Viskisorte on siin sadu ning “õige” olevat ikka see ühelinnase viski. Veelkord – isiklik kokkupuude maitse osas puudub, info pärineb kohalikelt. Ahjaa, kui iirlased ja ameeriklased kirjutavad whiskey, siis šotlastel on whisky.

Viski jaoks on Kutil veel vara ja kuna toidu osas on ta üsna valiv, siis ma haigena ei hakka teda küll uute maitsetega harjutama. Seega  ei maksa homme mingit haggise-testimise ülevaadet oodata. Jah, ma olen lugenud selle kohta. Jah, ma tean, mis seal sees on ja kuidas seda tehakse. Jah, ma olen mõelnud sellele, et parem oleks mitte teada. Jah, ma olen ise verivorsti teinud ja ikka veel söön seda. Okei, kui esimest korda tegin, siis mõnda aega ei söönud. Nii umbes 7 päeva.

Mis Kuti tervisesse puutub, siis näib, et tal on parem kui eile samal ajal, mil ma poest viina ostsin – juhuks, kui palavik peaks kõrgemale tõusma. Viina hinnaga ei hakka teid traumeerima, aga 10 paratsetamooli tabletti on umbes 8 korda odavam.
Kui apteegist kraadiklaasi ostsin, siis sain ka teada, et neid inhalaatoreid, millega Eestis paljud endale ja oma lastele soolveega auru teevad köha ja nohu lahtistamiseks, ja mis Eestis on apteegis müügil, siis siin neid apteegist osta ei saa. Kui arsti arvates on Sul või lapsel seda vaja, siis ta kirjutab selle välja, ja siis saad selle kas osta või mõnel juhul ka tasuta. Kui Sa ise arvad, et oleks vaja, siis telli netist. Seda ma tegin ka. Hind soodsamgi kui Eestis.
Aga vedelikku ehk seda soolalahust ikkagi apteegis ei müüda. Selle pean vist ise kokku segama.

Täna veel ei ole Kutil palavikku näidanud. Ingver, nelk, mesi, kirsid jms looduslikud abivahendid koos tõhusa koguse mineraalvee ja C-vitamiiniga hakkavad ilmselt mõjuma, sest vähem kui 48 tunniga on ootamatult kiiresti otsa saanud kõik salvrätikud sh 10 pakist koosnev kombo, lisaks veel need elegantselt pakist ükshaaval eemaldatavad.

Kui tavaliselt on Kutt liikumises, siis täna on ta terve päeva valdavalt energiat säästnud, nagu ta ise ütleb. Seega oli mõeldamatu, et ma ta hommikul pargisõprade riisumise talgutele kaasa oleks võtnud. Reha sai laenutada läheduses asuvast spordikeskusest. Pildil olev plats on riisutud. Selle ettevõtmise eesmärk on saada taas muru sisse õitsema lilled. Need, mis peaks seal looduslikult kasvama. Praegu on probleem selles, et muru on liiga tihe ja tugev ning seda tuleks justkui “nõrgestada”. Nad olevat kuskile eelmisel sügisel külvanud/istutanud ka mingeid kollaseid lilli, mis muru justkui välja söövad veidi. Ei, võilill ei olnud, aga kui see õitsema läheb, ju ma ehk oskan öelda, mis see on. 🎕
Kui nad paar-kolm aastat tagasi alustasid, siis oli tee peenrast vaid meetri jagu niidetud ala. Ülejäänu oli kõik meie mõistes heinamaa.

Linnavalitsusega on kokkulepe, et LV niidab 3-4 korda aastas, aga pargisõprade selts riisub heina kokku. Täna oli kohal 10 täiskasvanut, üks laps ja üks koer. Jah, siin on tavapärane, et kevadised heakorratööd tehakse jaanuaris-veebruaris, sest kui ikka õhk on lindude sädinast paks ja võõrasemad mühisevad õitseda, rododendronid ajavad samuti õiepungi, siis ilmselgelt hakkab varsti rohi täie hooga kasvama. Lähedalasuvas Scottstown Mooris olid ka täna miskid talgud, aga kaks tundi jõulist, märja murupudru kraapimist väsitas ära ning nii jäigi nägemata, kas nad tõesti seal lõket ka tegid, nagu lubasid.

Tulles tagasi tänase õhtu juurde, siis Robert Burns on šotlastele väga tähtis ja seda mitmel moel. Tema kirjutatud “Ayld Lang Syne” on laul, mida kohalikud laulavad uue aasta saabudes ning see on kolme enim lauldud inglisekeelse laulu seas.
Lisaks oli üks tema lauludest vahepeal mitteametlik šoti hümn. Kes tahab Burnsi luuletusi lugeda, siis neid leiab näiteks siit.  Olemas on isegi eestikeelne CD-plaat Burnsi lauludega.
Seda kõike lugedes võiks ju kujutleda tänast õhtut kui midagi pühalikku, aga ei  – Burnsi õhtusöök on väga luuletaja moodi: seal on enamasti palju head toitu, napsu, luuletuste lugemist, laulmist ja ka tantsimist. Jah, Eestis öeldakse tema kohta, et oli nalja-, naiste-ja napsimees. Mõningatel andmetel oli tal oma lühikese elu jooksul 14 last 4 erineva naisega, neist viimane sündis päeval, mil Burns maeti.

Mulle väga meeldib, mismoodi šotlased oskavad enda ja oma traditsioonide üle nalja visata, neid nüüdisaega kohandada, samas jäädes truuks algsele. Nad on samas vägagi uhked oma pärandi üle – ei mingit võlts-ega valehäbi. See on päriselt ka äge, kui tunned ja tead oma pärandit, oskad jutustada lugusid. Imetlesin juba 2011.aastal, kuidas nad oma kirjandust eksponeerivad. See, et Robert Burns on üle ilma tuntud, see on ikkagi suures osas seetõttu, et šotlased ise arvavad, et see mees oli äge, et tema looming on vaimukas. Mõned tema tsitaadid, mis on eesti keelde tõlgitud, on leitavad nt siit. Mulle meeldib see “Eksimine on inimlik. Nurrumine on kassilik.”

Täna nägin artiklit, kus toodi välja 10 põnevat fakti Robert Burnsi kohta.

• Näiteks USA laulja Bob Dylan on tunnistanud, et Burnsi looming oli talle peamine inspiratsiooni allikas. 
• Burnsi loomingut leiab nt filmidest “It’s a Wonderful Life”, “Kui Harry kohtas Sallyt” ning “Seks ja Linn”.
• Burnsile on pühendatud üle maailma enam kui 50 ausammast, millega on ta nn usuvälistest isikutest Christopher Kolumbuse ja kuninganna Victoria järel kolmandal kohal. 
• USA moelooja Tommy Hilfiger on väidetavalt Robert Burnsi otsene järeltulija. 

Mis ma Burnsi loomingu kohta infot otsides veel teada sain, on see, et juba üle 10 aasta on olemas ka täiesti ametlik Eesti tartan. Ülivägev.  Mul hakkas küll mõte jooksma juba. Tartaniga seoses on ka minu käest küsitud, et miks šoti mehed seelikut kannavad ning öeldud, et ega sel seelikul ja kildil suurt vahet pole. Kilt on üks paljudest viikingite mõjutusel šoti keelde tulnud sõnadest ja tavadest. Kilt tähendab (hõlma) vahele toppimist ning selle värvid näitasid ära, kes millisesse klanni kuulub. Vahepeal oli tegemist suisa keelatud rõivaesemega.
Šotlaste ja Šotimaa kultuuri kohta liigub üldse igasuguseid küsimusi ja müüte. Kilt on kahtlemata üks neist ning ühes artiklis nägin sellist vastust (päriselt ka): “Meie mehelikkus ei mahu lihtsalt pükstesse ära. Tore, et see nüüd lõpuks teile selgeks sai.”
Kildi ja seeliku kandmise erinevuse selgitamiseks sobib hästi mu arvates üks anekdoot, mida ka šotlased ise levitavad: Inglane ja šotlane istuvad kõrvuti baarileti taga. Tellivad õlut. Joovad õlut. Inglane vaatab šotlasele otsa ja küsib irooniaga: “Kui suur see erinevus seeliku ja kildi vahel siis tegelikult on?” Šotlane joob klaasi lõpuni, pöörab inglase poole ja vastab väga rahulikult. “See sõltub sellest, palju sa tahad, et sul hambaid suhu jääb.”
Nagu kirjutasin, siis oskavad nad hästi ka enda kommete üle nalja teha. Naersin pisarateni, kui vaatasin selle koomiku tõlgendust kohalikust möllust. Aktsent on täiesti OK, aga muidugi inglisekeelne.

Mulle siinne sageli eneseirooniline huumorimeel sobib. Näiteks ütles mulle üks šotlane, et tean nende kultuuri kohta rohkem kui tema ise, kui küsisin, kuidas ta laupäeva õhtut veeta kavatseb. Pakkusin siis välja, et võin ju tema kultuurinõunik olla, sest aastaid tagasi, kui ma esimest korda Šotimaal käisin ning me Aunega tema ja ta sõbra Edinburghi kirjanduslikule pubituurile kutsusime, siis ta ka tunnistas hiljem, et alahindas vägagi seda, mis seal tegelikult pakuti.
See pubituur, kus meie käisime, tähendas seda, et ca paari-kolme tunni jooksul viisid 2 näitlejat meid umbes 6-7 pubisse Edinburgi vanalinnas, mis on olnud kirjanike lemmikpaigad, mis neid on inspireerinud või kus on detaile kirjanike kaasajast. Kuulsime rohkem nii Walter Scotti, Robert Burnsi kui ka paljude teiste Šotimaa kuulsate kirjanike kohta. Jah, ka J.K Rowling leidis ära mainimist. Need näitlejad lugesid kirjanike loomingut, etendasid stseene nende elust ja/või juhtisid tähelepanu omanäolisele selles pubis. Joogi ostmine pubist kohustuslik ei olnud. Paus ja vahepealne jalutuskäik oli piisav, et purju meie neljasest seltskonnast küll keegi ei jäänud.

The post Suurima šotlase sünnipäev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Vaevalt 15 minutit pärast teise kulleri lahkumist kostus uus koputus. Misasja?  Veel üks kuller. Kutt ei saanud kohe aru, aga kui nägin ümbrikul me mõlema nimesid, teadsin, et see on Eestist saabunud pakk. Nädalaga tuli kohale. Kutt oli ikka üliõnnelik. Aitäh, emps!
See pilt on tehtud vahetult pärast paki avamist. Oli koomikseid, oli Minu Maailma ajakiri ja šokolaadimedaleid jagus isegi mulle.
Nüüd, kui seda postitust kirjutan, meenus mulle küll, et eile lendas kolm erinevat nuga ja korra ka kahvel maha ja ma veel mõtlesin, et ei tea küll, et mehi oleks külla oodata. Naisterahva osas mõtlesin, et ehk naaber…. Aga toole toonud brigaadis oli üks naiste-ja üks meesterahvas. Nii et tegelikult käidi kolmel korral, aga neli kullerit.

Väga tore, et need kullerid nüüd kõik ära on käinud, mõtlesin sööki soojendades. Nüüd jõuan ära käia ka kesklinnas Douglase hotellis kohaliku raadiojaama korraldataval töömessil, kus piirkonna suurimad tööandjad kohal. Sisetunne küll ütles, et nad otsivad nn lihttöölisi, aga eelkõige läksin kasulike nõuannete pärast. Täpselt nii muideks oli ka.
Lihtsal tööl pole mitte midagi viga, kuid olgem ausad, kui mu CV koosneb viimase 20 aasta jooksul kõigest muust, kui laos või leti taga seismisest, ja esimese asjana näeb tööanda mu Baka-kraadi, siis on ikka väga vähe tõenäoline, et kaaskiri sellest, kuidas laotöötaja amet on just see karjäärimuutus, millest olen eluaeg unistanud, ei mõju mitte millegi muuna kui halva ilukirjandusena. Piinlik oleks raisata teiste inimeste aega, ausalt.
Aga päris raisatud käik ei olnud, sest nagu mainisin, sain veel paar infokildu, kuidas end paremini esitleda. Sain ka kinnituse, et olen oma mõtetega õigel teel. Seega, mõned muudatused vormistuses, ning peagi jõuab just see töö minuni, mida olengi mõeldud siin tegema.
Postkontorisse tahtsin nagunii minna, sest tavalise kaubanduskeskuse letis müüakse ainult siseriiklikuks saatmiseks sobilikke marke. Eestisse postkaardi saatmiseks peab postkontorist marke ostma. Veebruaris on üsna mitu inimest, kes võiksid oma postkasti vaadata.
Lisaks postkontorile hüppasin läbi Co-opi poest ja kuna ka meie nn kodupood on sama, siis tegin endale kohaliku “säästukaardi” ära. Mis võrreldes Eesti säästukaardiga erineb, on see, et 1 penn igalt kulutatud 5 naela pealt läheb kohalikku heategevusse ja millisesse, selle saan ise valida nende kodukalt. Annetamine on siin üldse hästi lihtsaks tehtud. Paaris (toidu)kohas makstes on minu käest ka küsitud, et kas tohime 25 penni vms lisada teie arvele, et see läheb heategevuseks.
Toidukaupa otseselt vaja ei olnudki, küll aga paratsetamooli. Jah, see kutsumata külaline on haigus. Kutt ärkas hommikul piiksuva tooniga. Juba poole kuue paiku kostis ülevalt kahtlaseid hääli ja käskisin tal magama tagasi minna, et kooli minekust ärgu mõelgugi. Saatsin kooli kirja ka. Pärastlõunaks hakkasid põsenukid reetlikult roosaks tõmbama.  Siis sain aru, et igaks juhuks peab paki koju varuma. Esialgu joob muidugi sooja jooki, igas variandis. Küll kirssidega, küll kaneeli ja vaniljega, siis ökopiparmündi, siis ingveri-mee. Saab ise sellega hakkama küll.
Ma olin küll kaasa võtnud pipraplaastrit, ingveripulbrit, nelki, Eesti mett jms hingamisteid lõõgastavaid asju, aga paratsetamooli puhul ilmselt mõtlesin, et seda saab poest ka. Saabki. Tavalisest toidupoest. On seda siin igasuguses variandis, aga ma võtsin kõige lihtsama. Kusjuures vanuselised erinevused doseerimise osas on palju täpsemad, kui Eestis. Lisaks ostsin selle viienaelase tiigribalsami. Ülemisel pildil Kutt tõmbas oma jalatallad, ninaaluse ja rinnaku kokku, villud otsa (villased sokid) ning ei läinudki kaua mööda, kui kostuv köha oli lahtisem. Homme jätan ka koju, sest näha on, et ega terve pole.

Jah, sel ajal, kui ma kesklinnas käisin, oli Kutt kodus. Pikutas ja luges koomikseid, ja Vampsu oli saatnud veel midagi talle. Ega ma kõike ei näinudki. Ahjaaa, tema lemmikhambapastad ka. Selle hambapastaga oli ikka tõesti keeruline vahepeal. Lõpuks ökopoest leidsime selle, millega tema oli ka nõus pesema, aga üks pasta, mille poest ostsin, oli korralik sooda. Mul ei tekkinud isegi Kutti oodates hambaid pestes okserefleksi, aga vat selle pastaga oli küll nii, et ikka väga kiiresti tahtsin selle suust ära saada.
Teine, mille siit ostsin, oli söega Colgate. Seal oli ka seda fluoriidi vähem sees (siin on kõikidel pakenditel peal, kui palju seda on), ja sellega oli Kutt ka pika hambaga nõus pesema, aga ma ütlen, et ka seda ei ole mõtet alla neelata. Mul oli juhus, kus olime külla minemas, ja ootasin kõnet. Nagu ikka, tuli see siis, kui mul oli suu vahutavat hambapastat täis. Sülitasin osa kraanikaussi, aga ikka oli kõne ajal hetk, kus mõtlesin, et “vaja veel sülitada, aga see vist kostab.” Neelasin siis alla selle segu. Ärge teie seda tehke. Päriselt. Tunne oli sama, nagu keegi oleks traatharjaga limaskesta süganud.
Seega – kui ökopoes BioMedi oma nägime, siis lendas see kiirelt korvi.
Põhjus, miks me looduslähedasemaid tooteid otsime, on mõtteviisis. Eks igaüks on loodussõbralikkuse endale lahti mõelnud omal moel, aga me püüame tarbida tooteid, mille koostisainetes (sh pakendis) on võimalikult palju looduslikke või taaskasutatud materjale ning toidu puhul mürke/kemikaale, mis pole head ei loodusele ega inimesele.
Mulle näiteks väga meeldib kohaliku Co-opi vett osta, sest neil on pudelile peale kirjutatud, et pudel on taaskasutatud plastikust. Muide, ka enamus piimakonteinerid/pakid on taaskasutatud plastikust. Üldiselt kilekotte poest kaasa ei saa – enamus on kas paberkotid või siis tugevamast materjalist kotid, mille puhul saab iga junsu ka aru, et need pole ühekordseks kasutamiseks. Kui Sul on oma kott poes kaasas, siis mulle on klienditeenindajad alati “aitäh” öelnud. See on nii armas.
ASDA annab küll kilekotte, aga sinna on ka suurelt peale kirjutatud, et palu kasuta mind uuesti.
Jah, seda kummalisem tundub rohealadel vaadata vedelevat rämpsu või bussides istmetel ja põrandatel vedelevaid pileteid. Nagu mingi vastuolu on selles kõiges.
Laupäevaks katsume ikka teha nii, et Kutt terveks saab. Ta ootab väga, et saame minna parki riisuma ja ta saab ka oma panuse anda, et kodukant kaunim oleks.

The post Kutsumata külaline ja 3 kullerit appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.