Täpselt nädal tagasi (või isegi tunnike varem) panin eelmisele postitusele punkti ja lippasime rannapromenaadile, Eveliga kohtuma. Olen ka varem tõdenud, et juhuseid pole olemas ning Eveliga kohtumine on üks täpselt selline tore lugu, kus tagantjärele tulevad igasugused vahvad detailid välja. Huumorimeel tundub meil ka üsna sarnane olema ning tänases postituses lähemalt kirjeldatud põhjusel olen ma nii talle kui ka kõikidele teistele asjaosalistele lõpmata tänulik.

Taaskohtusime Eveliga rannapromenaadil, et minna Dee jõe äärde, Kutt oli jalgrattaga (sest ta oli 2 päeva varem selle naabri juures korda saanud), mina olin läbinud selle 3-4 km hoogsal sammul ehk “maamõõtja sammul” nagu Hr Kahemilline ütleb. Tegime mõned pildid, vaatasime liivale maalitud kunsti, mille puhul oli teada, et alanud tõus selle paari tunniga ära uhub, ning sõime jäätist. Mõtlesin küll talle Fittie’d ka näidata, aga kuna siin on veel kohalik lockdown, siis kohalikel elanikel oli silt väljas, et paluvad mitte siseneda sellesse väiksesse külla. Kui otsa ümber pöörasime, oli tänavanurgal istunud papi väga tänulik. Me liikusime rahulikult järele, aga Kutt oli end juba Fittie mänguväljakule sättinud. Ma jõudsin veel küsida, et kus minu laps on, ja siis ma nägin, aga mitte päriselt. Ilmselt oli see alalhoiuinstinkt, mis hoidis täpselt seda kukkumishetke nägemast. Teised nägid küll, aga ma siiamaani ei taha teada. Kutt ise ütleb ka, et ta täpselt ei näinud, mille vastu tal põlv läks, aga tegemist siis klassikalise olukorraga, kus lend oli suurepärane, kuid maandumine vajanuks veidi täpsemat arvestamist. 

Esimene mõte, kui näed verd, ja asud veekogu lähedal, on see veekogu ääres puhtaks pesta. Seda enam, et soolane vesi on haavale kasulik. Vale! Pane laps pikale, kalla kotis olev veepudel tühjaks ja loputa sellega haava. Ja kui see on 12 cm, siis kutsu kiirabi. Mitte ära utsita tede mere äärde lonkama, et siis lahti löönud haava kogu oma koleduses imetleda ja tõusulainetesse ise peaaegu ära minestada. Ma aeg-ajalt olen Kuti käest küsinud, et millise kehaosaga ta mõtleb, kui ta mingisuguse “geniaalsusega” välja tuleb, aga sel päeval küsisin seda endalt üsna mitu korda enne, kui otsustasin, et aitab! Enese materdamine ei aita ei mind ega Kutti kuidagimoodi, veel vähem suudan ma sel moel talle 100% toeks olla, mida ta vajab. 

Kui juhtub mingi õnnetus, ja ma olen ainus inimene, kes aidata saab (sh kui mulle tundub, et teised on

veel abitumad), siis tõuseb mul adrenaliin nii kõrgele, ja ma hakkan korraldusi jagama, olukorda juhtima. Kui ma aga vähegi tajun, et on keegi teine (antud olukorras oli seal neid palju), kes suudab seda paremini, siis ma “vajun ära”. Kui Kutiga mere äärde jõudsin, olid juba 2 inimest me juures, ja sellal kui ma 999 olin valinud, suhtlesid nad temaga. Ühel neist oli beebi vankris, ja ta polnud ka kohalik, aga teine oli päris kohalik, ja kui ta nägi, et ma olen näost hallim kui Kutt, ja ma ei oska hädaabikeskuse töötajaga enam rääkida vaid korrutan samu lauseid, siis ta oli nõus mu telefoni enda kätte võtma ja suhtles nendega. Mul läksid ausalt kõik sõnad meelest ära. Eesti ja inglise keeles ka. Kõnet alustades läks mul isegi see meelest ära, et esmalt tuleks öelda see, kus linnas me oleme. Aadressi st tänavanime ma tõesti ei teadnud, aga õnneks need kaks naist teadsid. Verejooks oli küll peatunud, aga vaatepilt oli mu jaoks õudsem kui siis, kui Kutt endal jalal arterisse augu kukkus või pöidlal veeni läbi lõikas ja terve elamine oli vereplekkidega kaetud. Ma lõpuks kükitasin lihtsalt vee piiril, mõlemad käed vees ja merevesi tundus mulle tuline! Ja siis vaatan Kutti, kes tõstab mõlemad pöidlad üles ja ütleb, “Emme, minuga on kõik hästi!” Süü-ja tänutunne, uhkuse-ja haletsustunne pidasid minus meeletut võitlust. Tänutunne ja uhkus oma lapse vapruse üle võitsid. Tänasin seda naist, kes tema juures oli ja häirekeskusega suhtles, ja ütlesin Kutile, et lähen otsin ülevalt ta ratta üles ja toon vett. Andsin seljast oma boolero, et sellega haava katta, aga pärast selgus, et Kutt ei olnud nõus seda haavale panema põhjendusega, et “see on emme lemmik”. Siki, see on see liblikatega boolero, mis Sa kunagi Iirimaalt ostsid. 

Ma ei tea, kuidas ma veepiirilt uuesti üles sain. Eveli kinnitas mu kahtlusi, et midagi verelaadset mu

näos enam ei ole, kui siis, ainult valged verelibled. Meenusid kiirabiarsti õpetussõnad ajast, kui autojuhilubade jaoks esmaabikoolitust tegin: Istu ja pane pea jalge vahele. Nii ma tegin ka. paar lonksu vett ka ning mõne aja pärast tuli nägemisvõime tagasi ning kohin kõrvades asendus sõnadega. Uurisin Kuti ratta kohta, sest ilmselgelt seda ju haiglasse võtta ei saa, aga kohalikud kinnitasid vastupidist: “Kiirabi võtab selle auto peale, ärge muretsege!” Ma ei tea, kaua me kiirabi ootasime. Kõne algusaeg oli 14:22. Veidi pärast kella 15 igal juhul oli Kutt rihmadega kinni, ratas auto peal ning juba esimesed naljadki visatud. “Järgmine kord, kui õnnetus juhtub mänguväljakul, jätke laps sinna, mitte ärge vedage teda mere äärde, kus temani jõudmine on keerulisem,” aasis üks parameedikutest. Ma ei jäänud sõna võlgu. “Viisin ta spetsiaalselt sinna, et teil oleks keerulisem!” Kutt sai parameedikutelt kõvasti kiita. “Võitleja, väga vapper! Tubli mees!” Ta väitis, et ainult natuke valutab. Haigla juurde jõudes olid tal igal juhul näpud püsti. Juuresolevad pildid kiirabiautost ja haiglast on siin Kuti nõusolekul ja ta ise “tuunis” neid. Arvab, et nii on lahedam. 

Ajal, kui parameedikud Kutti mere äärest üles tarisid, tänasin seda naist, kelle nime unustasin siiski küsida, aga lootsin oma raamatut (juhuslikult olin 2 raamatut kotti pannud, teadmata miks) kinkides, et ta võtab ühendust, kes all rannas Kutiga koos oli, ja ta lohutas mind, et “kui see oleks minu laps olnud, ma oleks vist teie asemel samas seisus olnud.” Ma tegelikult isegi ei tea, kui palju oli neid kõrvaltseisjaid, kes meid aitasid. Osa aitas parameedikutel asju tassida, kui need Kutti tõstsid. Ma loodan väga, et minu tänulikkus jõuab nendeni. Ühel või teisel moel. Ja et see jõuab ka Aberdeeni lastehaigla personalini. Järgnenud 24 tundi kohaliku meditsiinisüsteemi hoole all oli midagi sellist, milleks ei osanud valmis olla. Kes ikka veedab pühapäeva mere ääres mõttega, et öö veedad haiglas? See, et meil ei olnud see plaanitud, oli ikka mitu korda õdede ja arstidega jutuks. Või see, kui abitu mina selles olukorras olen. “Noh, mõni meist naudib selliste asjadega tegelemist, mõni mitte,” muigas üks õde, kui ma keeldusin asjalikku tegutsemist enda nimele võtmast ja ütlesin, et kõrvalseisjatest oli rohkem abi kui minust. 

Kuna tegemist oli alla 16-aastasega, siis tuli lapse haiglasse toomisest ette teatada. Seda parameedikud

tegid ka. Minu käest küsiti ka, kas on OK anda lapsele konkreetselt neid valuvaigisteid. Kutil mõõdeti kiirabiautos ka veresuhkrut jms esmased protseduurid. Haiglas vaatas arst haava üle, saadeti röntgenisse (vanemal on täiesti OK röntgeniruumis selle akna taga olla). Vahepeal öeldi, et ortopeed vaatab ka haava, ja siis otsustatakse, mis edasi saab. Röntgen näitas, et haavas on päris palju liiva, ortopeed kontrollis ka liigutusi, ja otsustati, et Kutt pannakse tuttu ning protseduur (puhastus+õmblused) on üldnarkoosiga. Enne 20 ei saanud oppi teha, sest 6h pidi olema viimasest söömisest-joomisest möödas. (jäätis, noh). Vahepeal paluti veel mitu korda vabandust, et nii kaua peab ootama, aga traumasid oli tol päeval palju. “Arste, kes opereeriks on, aga anestesiolooge peame ootama,” selgitas üks ortopeedidest. Kaks anestesioloogi käisid ka veel end tutvustamas, rääkisid narkoosi protseduure ja lasid Kutil endal valida, kas kanüüli kaudu või sisse hingatav. “Kui sisse hingatava valid, siis sulle võib ühel hetkel tunduda, et sein on kohutavalt naljakas,” hoiatas ta. 

Kutile oli oluline, et valus ei oleks. See arteri õmblemisega kaasnenud valu kohalikule tuimestusele vaatamata oli see, mida ta kartis. Vahepeal jõudis ta isegi tukkuda, aga kell pool kümme õhtul läksime koos opisaali. Teda muidugi sõidutati. Mina sain kilepõlle ette, sussid jalga, mask oli nagunii ees, müts ka pähe, kott ukse taha. Hoidsin Kutil kätt, silitasin pead, kuniks üks anestesioloogidest ütles. “Nüüd võite maski korraks eest võtta, talle põsele musi teha, ja kui ärkamispalatis on, siis kutsume teid.” Nii saigi tehtud. Mina sain kaasa sellise asja nagu kohvikutes antakse, mis hakkab põrisema, kui toit valmis ja võib järgi tulla. Üks õdedest organiseeris ka telefonile laadija ning istusin seal ooteruumis, kus olid arvutid, teler, kohvi-ja snäkiautomaat, kui seesama õde ütles, et näitab mulle palati, kus me öösel olla saame. “See on lapse voodi ja see on seal teile,” näitas ta. ”Kas mina saan ka ööseks siia jääda?” “Jaa, te olete rohkem kui teretulnud haiglasse jääma. Ma mõtlesingi, et miks te räägite, et tahate taksoga koju minna ja hommikul tagasi tulla.” Ma siis seletasin, et Eestis üldjuhul on nii suured lapsed haiglas öösel omapäi. “Meil on kuni 16nda eluaastani vanematel lubatud lapsega koos haiglas olla,” märkis õde. 

Järgmisel hommikul sain kohvi ja röstsaia, Kutil oli valikus ka hommikusöögihelbed, mahl, võikud.

Lõunasöögi osas oli ka mitu-mitu valikut. Õhtusöögi osas tuli valida kas makaronid juustuga või kanakarri. Emps küll arvas, et saan korraliku arve kaasa, kuid ei. See kõik kuulub riikliku ravikindlustuse sisse. 

See ei ole kogu Suurbritannias nii, vaid Šotimaa tervishoiusüsteem erineb Inglismaa omast, kinnitavad kohalikud. Samuti haridussüsteem. 

Kuti opp kestis tund aega. Selle käigus vaadati üle ka kõõlused ja sidemed ning südaööl last vaatama tulnud ortopeed kinnitas, et nendega on kõik hästi. “Haav oli küll liiva täis, aga pesime selle korralikult puhtaks ning õmblesime kinni.” Seega, õnnelik õnnetus siiski. 

Öösel käisid õed iga tunni aja tagant kontrollimas, võeti ka koroonatest. “See on võrdlemisi ebamugav, aga katsu see 8 sekundit ära kannatada.” Hommikul pool seitse oli Kutil uni läinud ja kõht jube tühi. Kui ortopeed seda kuulis, tuli kohe Kutti vaatama, sest öösel ta magavat last üles ajama ei hakanud. Rääkis siis, et päeval tuleb ka füsioterapeut, kes näitab karkudel käimist, ja nii oligi. Esimesed sammud tegid haiget, ja ega ta just kõige õnnelikuma näoga laps ei olnud, aga kui kuulis, et koju saab siis, kui karkudega trepiastmetest käimine selge, üllatas ennast ja füsioterapeute ka. Enne kojuminekut tuli veel üks ortopeed. “Ma nägin eile ärkamispalatis teie kukalt ja poisi jalga,” lisas ta pärast enda tutvustamist. See, et med.personal enda nime ja ameti ütleb, see on siin elementaarne. Enne haiglast lahkumist pidin allkirjastama ka dokumendi, et olen tehtud protseduuridega ja personali tööga rahul (kahjuks polnud seal lahtrit pikemaks kiidukõneks) ning üks õdedest pani meile ka aja kirja, et saaksime teisipäeval arsti juurde tulla. 

Esmaspäeval kella 15 paiku saime siis koju. Taksofirmale teatasin ka, et mul on üks teismeline, kes peab jalga põlvest sirgena hoidma ning jalgratas, mis võiks eeldatavasti sama auto peale mahtuda. Selgus, et taksojuht Duncani pruut on ka 15 aastat tagasi Eestist Šotimaale kolinud. Saanud küsimusele, et “mis keeles te omavahel räägite” vastuseks, et eesti keeles, märkis ta, et “ma arvasingi nii.” Siis selguski, et ta on ise ka Eestis käinud. “Praegu ei tohi küll taksos keegi ees istuda, aga kui kinni peetakse, siis ma selgitan ise, sest ta lihtsalt ei mahu kuskile mujal nii, et jalg sirgu oleks.” Ma lihtsalt lasin tegutseda. 

Tegin õhtul veel söögi, ja kell 18 me vist juba magasime. Järgmisel päeval suhtlesin kooliga, ja andsin neile ka teada, sest neljapäeval oleks pidanud Kutil olema esimene koolipäev, aga see minek lükkub nüüd edasi. Kauaks, ei tea. Seega meil veel paar nädalat koduõpet, kuniks ta jalg kannatab selle kilomeetri kõndimist. Teisipäeval on arstile minek, siis ehk võetakse lahas ära, õmbluste osas on uus aeg 25. augustil. Rattasõit ja golf peavad ootama, aga praeguseks saab Kutt juba natuke jalale toetuda. See pilt on küll varasemast ajast, aga paari kuu pärast on see kõik minevik. 

Ahjaa, mida see õnnetus mulle õpetas? Teate ju küll, et mida rohkem aega ja energiat negatiivsele pühendada, seda rohkem seda enda ellu kutsud? Ühel hetkel teataski Kutt mulle, et ta ei taha, et sellest õnnetusest rohkem räägitakse, sest siis tekib talle negatiivne mälestus. Selle postituse eel küsisin ka temalt, millised pildid ja kui palju üldse. Loodan, et kõlama jäi siit see, kui vapper ja tubli ta on, ning et siinne meditsiinisüsteem on igati tasemel. Oleme hoitud. 

Ahjaa, vahepeal saime ka kinnituse, et elamisload on meil mõlemal olemas, seega kui aasta lõpus Brexit jõustub, siis meiega on kõik hästi. Minu oma jõudis varem, aga Kuti kinnituse saamiseks oli koolist vaja tõendit, et ta ikka õpib seal. Alternatiiv oleks perearstikeskusest olnud küsida, aga kool tundus mulle lihtsam. 

The post Iga õnnetus koosneb õnnest appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Niisiis, täna tuleb lähemalt juttu arstiabist. Kas see on sama roosiline nagu see õis, mis kohaliku pubi lähistel aia vahelt välja ukerdas, jäägu juba teie otsustada.
Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, on siingi perearstikeskused. Seda varianti, et “hingamisraskuste” (loe: tugev nohu ja köha) tõttu keegi EMO uksest sisse jalutaks, siin olla ei saa, sest selline ligipääs tavainimesele puudub. EMOsse viib kiirabi või kui helistad eluohtliku seisundi korral 999, ja sind suunatakse erakorralisse, siis saad uksest sisse. Vähemasti nii olen ma praegu aru saanud.
Kui nii eluohtlik olukord ei ole, siis helistad 111 või kohaliku riikliku terviseteenuse pakkuja valvenumbril ning see terviseteenuse pakkuja tuleb Sulle koju, eeldusel, et perearstikeskused/apteegid on juba kinni. Jah, ka kell 1 öösel. Eelmisel nädalal nt oligi üle tee naabritel kell 1.30 paiku öösel NHSi (National Health Service ehk seesama riiklik terviseteenus) auto ukse taga. Järgmisel päeval oli Apteegiauto ukse taga ja ulatas rohud.

Kuna minu kõige armsam rotipurakas hakkas läinud öösel kõvemini ja tihedamalt köhima ja oli hommikul valge nagu dušikabiini põrand, siis otsisin perearstikeskusest saadud paberid välja ja tegin kella 8 paiku kõne. Kusjuures eraldi liinid on neile, kes soovivad aega kirja panna, analüüse vms. Esmaspäeva hommik, liinid hõivatud. Paluti oodata, ma olevat järjekorras teine. Ootasin. Vast läks mõni minut, võeti vastu. Seletasin ära, milles asi, ja nad olid väga mõistvad. “Helistame 3 tunni jooksul tagasi ja anname vastuvõtu aja teada,” lubati. Napp tund aega hiljem helistas pereõde tagasi, selgitasin uuesti ja ta küsis, kas jõuame 9.50ks vastuvõtule. Muidugi jõuame, perearstikeskus on 5-7 minuti kaugusel ja kell oli 9.03. Kutt oli endale just kiirpudru kokku keeranud, ütlesin, et tal on söömiseks, hambapesuks ja protseduurideks 30 minutit. Noh, umbes 9.40 me uksest välja saime ka. Jah, mina ootasin tema järel.
Perearstikeskusega samas majas, kuid erineva sissekäiguga on ka nn päevakirurgia osakond. perearstide vastuvõtu juures on üks ooteala kõigile patsientidele. Enne võtad oma numbri või käid vastuvõtulauast läbi. Ja siis pereõde või-arst tuleb ja kutsub Sind. teeb oma kabinetist need 10 sammu. Ei mingit ukse taga ootamist.
Pereõde oli täitsa nõus teooriaga, et Kuti erakordselt visa köha põhjus on asjaolude soodne kokkulangemine: aklimatiseerumine, pingelangus (positiivne stress), viirus ja ka kodune kuiv õhk (Eestis elasime ahjuküttega majas, siin on gaasiküte). Saime täiega kiita kogu selle loodusravi eest. “Nendega kindlasti jätkake, sest need on tõesti asjad, mis aitavad organismil sellest päriselt jagu saada,” rõhutas ta. Soolaauru asemel soovitas Kutil teha tavalise veega auru, sest tugeva nohu tõttu on füsioloogilise lahuse sool ninasõõrmeid liigselt kuivatanud, aga kuna nohu on tugev, siis see turset alandav efekt sügavamale justkui ei jõua.
Kirjutas salvi ja kaks inhalatsiooni asja ka. Apteegis oli ka saba. Ootasin. Retseptile pidin enda allkirja ja kuupäeva panema. “20 minuti pärast on valmis, võite oodata siin, aga ka tagasi tulla,” sain teada. Käisin siis kõrvalpoes ümbrikke ja kaarte ostmas, sest mul on veebruaris mitu sünnipäevalast, eks te ise teate, kes postkasti peavad piiluma.
Nii, ca 20 minutit hiljem apteegis tagasi olles kuulsingi, kuidas Kuti nimi välja hüüti, küsiti mu käest veel kodust aadressi ja siis ulatati mulle paberkotis pakike.  Jap, seesama, mis seal ülalpool pildil näha.
“It’s all right, thank you,” ehk siis “Kõik on korras, aitäh,” ütleb mulle apteeker, kui talle nõutu näoga otsa vaatan. “No money?” ehk siis kas raha ei olegi vaja. Eitav vastus ja naeratus. Ma arvan, et mu näoilme oli midagi, mille kohta nad said öelda, et nende päev on korda läinud. Ehk siis, mu käest ei küsitud ei visiiditasu ega rohtude eest apteegis mitte midagi. Peterheadis elav Sille oli mulle öelnud küll, et lastele kirjutatud rohud on tasuta, aga ju ma kuidagi ei reganud ära, et see kehtib mulle juba nüüd – isegi siis, kui ma veel kohalik maksumaksja pole.
Eks rahulolematust ja murekohti ole siingi – et tervishoius on liiga vähe raha (sh, et London eraldab ühisest kassas Šotimaa haiglatele liiga vähe raha), järjekorrad eriarstidele pikad jne.
Näiteks lõi hiljuti meedias laineid juhtum, kus lapsevanem oli sotsiaalmeediasse paisanud pildi, et ühes Invernessi erakorralise haigla vastuvõtus pidi tema haige laps põrandal oma jope peal magama ja tunde raviotsust ootama. Õnneks osutus meningiidikahtlus (lööve+palavik) siiski tavaliseks viiruseks ja higilööbeks. Mida mul on aga raske mõista, vahet pole, kus see toimub, on mõtteviis, et pigem panen pildi sotsiaalmeediasse, mitte ei pöördu haigla (asutuse) juhtkonna poole lahenduse leidmiseks. Sest antud juhtumi puhul vanemad seda ei teinud, vaid elasid oma solvumist internetis välja mõtlemata, et kuigi nad lapse näo kohale panid sellise emotikoni, on ju nime järgi lihtne ka 10 aastat hiljem kindlaks teha, et just see laps magas seal põrandal.

Aasta on aga teatavasti me kõigi elus, noh, mu enda näitel isegi 3 kuud on piisavalt pikk aeg elus, et vaatenurgad ja arusaamad elust, inimestest, minevikujuhtumitest pea peale pöörata ja elus täiesti uus külg pöörata. Eeldusel, et me seda ise tahame. Sest nagu on öelnud Bob Proctor: “Muutused meie elus on vältimatud, isiklik areng on meie endi valik.”
Nii, ja lepime nüüd kokku, et kes kaardi kätte saab, annab mulle teada ka, eksju? Kaardid lähevad Harjumaale, Tartusse, Võrumaale ja Viljandisse. Hr Kahemillise oma panin juba hommikul posti, tema on väljaspool arvestust, aga need neli lähevad homme posti. Üks läheb veel nädala lõpus, et liiga vara kohale ei jõuaks. Tegelikult ka, sest kaks kaarti, mis ma ca 10 päeva tagasi posti panin, nendest Tallinna oma jõudis vähem kui nädalaga kohale, aga Harjumaa oma kolab vist siiamaani mööda Omniva sorteerimiskeskuseid ringi.

The post Kooli asemel siiski arstikeskusesse😷 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.