Ma väga-väga tänan kõiki, kes leidsid selle 10 päeva jooksul aja, et minuga kohtuda. Ma olen südamest õnnelik ja tänulik igaühe eest, kes tuli kas õnneliku teekonna ametlikku või mitteametlikku peatuspaika või helistas, et uurida kus ja millal ma liigun. Oli neid, kes ei pidanud paljuks ise sõita ligi 100 kilomeetrit. Mul on hea meel, et ma suutsin pidada endale antud lubadust suunata oma energia neile, kes on kohal. Sest nemad tulid kohale. 

Aitäh ka kõigile neile, kes meile öömaja (ja süüa) pakkusid, kes võtsid töölt vabu päevi, et pikendada koos olemise aega. 

Kui räägin meist, siis mõnikord olime me Hr Kahemillisega kahekesi, teinekord oli Kutt ka kaasas, mõnes kohas ka Emps ning ühel ööl ka superäge Anniki! Reiliga tantsitud tantsud Kohila “kesklinnas” oli ka muidugi omaette elamus. Nendega tutvusin ma Buduaari algatatud 60päevase väljakutse raames, kus Reili käis välja mõtte tantsida iga päev vähemalt 3 minuti pikkuse loo järgi. Anniki oli kolmas, kes kampa lõi. Vahepeal oli meid suisa vist 6 või 7, aga me kolmekesi panime kõik 60 päeva jutti. Meil oli youtube’s oma nimekiri ka lauludest. Mõni laul oli päääääris huvitav, ja noh, mis siin salata, eks ma ise lisasin ka sinna nimekirja laule, mis oleks päääääris huvitavad. Nüüd on see 60 päeva möödas, ja tegelikult oli rohkem kui tore. Kohati kaootiline, aga alati nauditav. 

Nagu ka Eestis viibimine, kuhu mahtus mõnusalt vimkasid (tegin ise ja tehti mulle) ning meeldejäävaid kohtumisi. Varahommikune Vargamäe üllatas täiega. Hommik oli samasugune udune nagu raamatus pilt. Ka minu elu esimene raamatuesitlus Müüsleris. Päeval, kui olin Age juures juuksuris, marutas Müüsleris korralikult: oksi lendas, vesi lainetas. Aga õhtu…. kuldne päikeseloojang ja puude vahelt hiilivad udusiilud. 

Armsad ning omataolised olid ka kohtumised ka Paides Teatrikohvikus, Tallinnas Alar Krautmani terviseakadeemias ning Tartus Domus Dorpatensise majas, kesk maast laeni raamaturiiuleid. Kokku umbes 65 inimest. Kas ma olen rahul? Jah. Sest numbrist olulisem on see, et kõik need 65 inimest ka päriselt kuulasid. Nii palju, kui ma nägin, siis päriselt kuulati, esitati küsimus, naerdi, neelatati pisaraid. Tartus olles ma isegi mõtlesin, et Raekoja plats siinsamas, üle 200 inimese kindlalt kohal, säti end Suudlevate Tudengite juurde ja saaks öelda, et esitlusel oli 200+ inimest, aga see tunne, teadmine, et tegelikult need inimesed ju ei kuula, isegi kui nad kuulevad, see oleks hävitanud selle õhustiku. 

Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis hulgimüüki esimesest tiraažist ei jätkunud, kuid raamatut on võimalik osta siiski päris mitmest kohast.

• Järvamaal on see müügil Paides, Järva Teataja toimetuses ning Järva vallas, A.H. Tammsaare
  

  muuseumis Vargamäel. 

• Müüsleri ja Köisi kandis tegutseb ka raamatuingel Pille, seega Koeru kandi rahvas saab ka tema kaudu varusid uuendada. 
• Tartus on raamat müügil Jalaka tänaval Armastusest Inspireerituna poes. Sealt saab ka pakiautomaati tellida. 
• Tallinnas siis minu armsa ema ehk Lahemaa Looduskooli kaudu. 
• Setomaa rahvas saab raamatuga lähemalt tutvuda Obinitsa galeriis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures ning seal on ka tellimisandmed kirjas. 
• Viljandis on mõned raamatud Ülle Puu kunstigaleriis. Ülle Puu on kunstnik, kellega teeme Facebookis Lood ja Maalid nimelist videomaalide projekti. 

Kuhu #õnnelikteekond praeguseks jõudnud on? Prantsusmaa, Šveits, Soome, Rootsi, USA (Colorado), Uus-Meremaa, Iirimaa, Hispaania, loomulikult Suurbritannia (nii Inglismaa kui ka Šotimaa). Võimalik, et mõni riik veel, sest ega ma tean ju vaid neid, mida mulle öeldakse.

Maakonnad, kuhu ma sel Eestis viibimise korral ei jõudnud, on Lääne-, Hiiu- ja Saareaa ning Ida-Virumaa. Teistes maakondades sai viibitud lühemat või pikemat aega. Sai käidud Pärnus Shanoni järgi tantsimas (see-eest mere äärde päikeseloojangut vaatama ei jõudnud), ja ka Setomaa metsades mesilasi päästmas ja mustikaid söömas. Jah, isegi seeni korjasin. Kahel hommikul ärkasin koos päikesega ja mitmel õhtul uinusin päikesest hiljem. 

Kui ma võtsin praegu ette selle 20 asjast koosneva nimekirja, siis 6 asja jäi järgmiseks korraks. Näiteks Elroni asemel sõitsin ikkagi bussiga, sest ma ei tea, millisest aiateibast ma esialgse rongiaja olin meelde jätnud. Järve-ega merevette ma ka end ei kastnud, sest välistemperatuur polnud minu jaoks sobiv. Ma võin käia ka 16kraadises vees ujumas, aga välja tulles peab õhk soe olema. 

See-eest sain väikest õetütart lennutada, väikestelt suureks kasvanud vennapoegadelt (ja paljudelt teistelt ka) kallistusi. Avastasin, et ristitütar on üle pea kasvanud ning sain hüüdnime “välismaakas”.   

Kalju Paldise Metsakuurortis kirjutasin tulevasel järvesaarel kännul istudes hümni sõnad, Ülle Puu salongis aga sündis järjekordne videomaal Facebooki otseülekande ajal. Saunas sain käia suisa 3 korda, neist ühel korral ka vihelda, sest Hr Kahemilline tegi spetsiaalselt kaseviha (nagu ka 3 aastat tagasi meie esimesel saunaõhtul). 

Elus esimest korda käisin ka kilesaunas. Paar “elus esimest korda” oli veel, aga need jätan enda ja asjaosalis(t)e teada. Piusa liivadel ei istunud ma õhtupäikeses, vaid pärastlõunases hoovihmas, mis oli jälle teistmoodi imeline. See kontrast kuldkollaselt märja ning roosakalt valge liiva vahel. 

Toredaid hetki on palju, ja seetõttu ka postitus tavalisest pikem. 

Mohni saarele ei jõudnud, sest tuulejumal otsustas, et raamatu esitlus peaks toimuma paadis. Nii me siis istusime, Harti paadikuuri ees, sama vanas kaluripaadis nagu ta ise. Mohni oleks muidugi vahva olnud, samas – raamatuesitlus paadis, Mohni taustaks, on ka lugu, mida rääkida. 

Kutt oli muidugi väga kurb, sest see oli esimene suvi tema mälestustes, kus ta üldse Mohni ei saanud. See pettumus oli talle raske, aga õnneks Skypark ja teaduspark leevendasid seda. Ütlesingi talle, et need olid kohad, mida oli tal võimalik külastada ainult seetõttu, et Mohni ei saanud. Graafik oli ju tihe, poleks välja mänginud. Vaatame, ehk oktoobris, kui siin on kahenädalane koolivaheaeg, õnnestub taas tulla. Samas, nagu 2020 on hästi õpetanud – pikki plaane teha ei maksa, sest poliitikutel võib midagi muud mõttes olla. Seda, et tegemist on osaliselt poliitikaga, tunnistasid ka UKs asuvate saatkondade esindajad, kui siinsed eestlased tõstatasid küsimuse, et “kuidas Hispaaniast tulles ei ole karantiinikohustust, aga Eestist, kus suhtarv madalaimate tipus, on?” ja siis vastati avalikult sotsiaalmeedias, et “lobitöö käib, et Eesti sinna nimekirja saada.” 

Hea meel oli Hartvigile üle anda merepruuliga Šoti viski, pruulikojast, mille akendest näeb merd. Old Pulteney viskit tehakse linnas nimega Wick, mis oli kunagi Euroopa heeringapealinn. Pruulikoja moto on, et nad tõusevad iga päev koos tõusuga ning meri on põimitud kõigega, mida nad teevad. Kes inglise keelt mõistab, saab siit rohkem teada. 

Šotimaa jookidest kõneldes, siis neljases seltskonnas proovisime ära veel mõned Šoti viskid (lasin ühel kliendil endale välja valida koos Hartvigile mõeldud viskiga) ja ka kaks Šoti gini (ühe ostsin siit kaasa, teist maitsesime Pärnus Vorsid ja Vahvlid nimelises söögikohas). Ütleme nii, et viskidest meeldivadki pigem need meremaitselised kui turbalõhnalised. Ning gini’l on hoopis teine mekk, kui seda lahjendada leedriõie toonikuga, mitte mingi suvalisega. Meil oli Aune sünnipäeval õnne – elu esimese gini-kogemuse segas kokku mees, kel oli nii teadmisi kui ka kogemusi. Aitäh, Paul! VoVas mekitud gin oli isegi parem kui Hr Kahemillise valitud õlle. Tema sõnad, mitte minu. 

Kui Eestisse tulles oli öö lühike, siis tagasi tulles oli päev pikem – sel moel võib iseloomustada reisimist Eesti ja Šotimaa vahel. Ühest küljest tõesti ajavahe, aga teisalt ka reisimise aeg. Oli see Eestisse tulles ju poolöine, kuigi saabumine oli Eestis mõnusal ennelõunal. Tagasi koju jõudsime veidi enne kella 19 õhtul. Lend oli sujuv, rahulik. Lugesime raamatut, tegime mõned pildid. Edinburgh tervitas meid vihmaga. Päev varem oli Šotimaal olnud sadu nii tugev, et paljudes kohtades olid taas teesulud, sest muda oli teedel ning üleujutused. Mida lähemale rong Aberdeenile jõudis, seda rohkem päikest pilvede vahelt paistis ning need 3 päeva oleme saanud nautida sooja ja päikesepaistet. Sooja pole küll 28-29 kraadi nagu Eestis ega ka 37 nagu Lõuna-Inglismaal, kuid ka see 23-24 on väga mõnus. 

Seekordne lahkumine Eestist oli teistmoodi kui 30. detsembril. Seekordne saabuminegi oli teistmoodi. Nagu ka esimesed päevad. Uuesti kohanemine. Teistmoodi virrvarr alateadvuses. Samas selgus ja kindlad soovid, tugevad tahtmised. Ning tänulikkus. 

Üks asi, millest Eestis käies aru sain, olin see muutunud mina. Märkasin olukordi, kus käitusin teisiti kui oleksin käitunud aasta tagasi. Julgus enda eest seista, enda eneseväärikust hoida, vajaduseta oma otsuseid õigustada või välja vabandada. Julgus toetada oma väljaütlemistega neid, kelle toetus on mulle hindamatu, märgata neis omadusi, mis minus endas vajavad arendamist, kuid on mulle eeskujuks. 

The post Lühike öö ja pikk päev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Nagu öeldud, raamat on trükikojas, ettetellimine käib täie hooga ning Hooandja lehel saab valida endale sobiva kingituse ka. Video filmimisel (need kaadrid, kus mina nähtav olen), oli Kutt kaamera taga. Monteerimise ja helindamises osas kasutasin endise kolleegi abi. Aitäh, Dima! Eelmistest postitustest näete teisi õrritajaid ja kaanepilti ka. Kuigi mind ennast näeb Eestis ja autogrammi saab mai lõpus/juuni alguses, siis annan kohe teada, kui raamat trükikojast kirjastusse on jõudnud ning kes soovib raamatut kinkida juba nt mai viimasel nädalal, siis paneme pakiautomaati!

Sel nädalal saatsin raamatu PDF versiooni ka Jamie Jauncey’le, kes on siis see isik, kelle kursusel sain aru, et ma tegelikult ei pea üldse valima erinevate kirjutamisžanrite vahel, vaid ilukirjandus, äritekstid (blogid, koduleheküljed, sotsiaalmeedia jne) täiendavad üksteist ning eri žanre kombineerides on tulemused kõikides žanrites paremad. Meenutan, et tema on teinud seda juba 30 aasta ning väga edukalt. Rääkisime ka juhendamisest ning saatsin lisaks raamatule ka siin kirjutatud luuletusi ning ettevõtte lehekülje. Ootan põnevusega, mis ta uuel nädalal ütleb. Igal juhul sain ka selle esimese kõnega jälle palju väärtuslikku informatsiooni.

Ma olen viimasel paaril nädalal kasutanud mitmel korral võrdlust, nagu ma oleksin laps, kes pole kunagi kommi saanud, kuid nüüd on lükatud üle kommipoe ukse. Kümned riiulid on maast laeni komme täis. “Võta, mida soovid ja palju soovid,” julgustatakse. Magus lõhn ning värvilised paberid haaravad mu endasse ning ma ei tea isegi, millisest vahest alustada. Kus on see vahe, kus on pähklitega kommid? Need jätaks kohe vahele. Kus on marmelaad? Kus iiris ja piimatäidis? Aga lutsukate riiulid? Vat umbes nii ma ennast tunnengi. Väga õnnelikuna, aga õige natuke segaduses. Kas joosta kõik vahed läbi – see ei tundu ajamahukust arvestades eriti mõistlikuna. Pigem küsida kellegi käest, kes teab. Õnneks tundub, et olen leidnud ka inimesed, kes teavad.

Kutt ka tõestas end sel nädalal. Korduvalt. Ilmselt läks talle veidi hinge, et ma teda väheaktiivseks nimetasin. Keelebarjääri ja motivatsioonilanguse tõttu olid tal kahe nädala jooksul tekkinud mingid võlgnevused. Ehe näide, miks on oluline nädala-ja päevaplaanist kinni pidada ja kuidas see tegelikkuses aitab järge hoida.
Teisipäeval kirjutasin need siis kõik üles – 14 asja. No osa neist olid tõesti sellised, et ei tema ega mina polnud aru saanud, et vihikusse tehtud mata ülesanded tuleb üles pildistada, koostada nendest virtuaalvihik ja seda siis Google Docsis jagada õpetajaga. Aga noh, seal oli ka selliseid asju nagu nädal aega pidada tunnete päevikut (teismeliste poiste lemmikülesanne, ma tean). Samas, muusikas pidid nad aga mängima Dance Monkey laulu virtuaalklaveril, see tuli salvestada ja õpetajale saata. Tõsi, mitte tervet laulu ning õpetaja oli noodid välja kirjutanud, aga nagu arvata võis, ei olnud need mitte Do-Re-Mi, vaid AG ACB jne moel. Google Kõikvõimas tuli tõlkimisel abiks.
Õppevõlgnevuste leevendamisel oli 2 lisamotivaatorit ka. Esiteks – nutitelefoni saab tagasi siis, kui kõik asjad tehtud ja Kriipsujuku vebinarile saab uuesti siis, kui vähemalt kolmandik on tehtud. Lühidalt öeldes – vähem kui 2,5 päevaga tegi ta ära kogu 2,5 nädala asjad. Kuna minu päevad on tihedalt tegemisi täis, siis ajasin ta juba teisipäeva hommikul kell 6.30 üles. Väga õnneliku näoga laps see just ei olnud, aga midagi temas muutus, kui ta päeval kella 17 paiku jooksmas käis. Siis oli nii, et “oota emme, ma teen veel selle ka ära, mul on natukene veel.” Okei…. Temas oli nagu mingi hasart tekkinud. Õhtul küsis ise, et mis kell ma ärkan.

Minu äratuskell heliseb 5:15, sest tõmbasime siin nais-ettevõtjatega kah hommikuklubi käima ning ta otsustas, et tõuseb ka sellisel ajal. “Lähed siis jooksma või?” “Lähen jah.” Läkski. Tagasi tulles hakkaski kohe õppima. Nüüd on ta siis kolm hommikut jooksmas käinud. Kuna täna on siin vaba päev II MS lõpu tõttu, siis kooliasju tal eriti teha polnud, vaatab nutikast Star Warsi ja tudeerib materjale. “Ma olen Star Warsi professor!” nagu ta eile videokõnes Anule Šveitsis teatas. Anuga nad peavad plaani, kuidas Kutti Loovustundide programmides kaasata, sest Kuti nutikus ja energia jõuab ka video vahendusel kaugele. Ehk siis, nagu on ka mõned teised targemad inimesed märganud, et Kutil on võime ka teised lapsed kaasa või “käima” tõmmata. Taaskord mõtte ja täiskasvanute tarkuse koht, kuidas seda võimet rakendada nii, et see tooks tulemusi tagajärgede asemel.

Täna hommikul küsis mu käest, et kas ta üksi supermarketisse tohib minna. Praegu vist pigem mitte, seega pidin lubama, et ei vaata, milliseid lilli ta pühapäevaks ostab, kui homme poodi läheme. Jah, nagu Hr Kahemilline mainis, siis saan kaks korda aastas emadepäeva tähistada. Samas, Kutt on mulle teinekord niisama ka lilli korjanud. Ükskord tuli oma jooksutiirult tagasi ja oli metsa alt tulpe korjanud. Kuidagi on nagu muutunud oluliseks, et vaasis oleks õitsvad lilled ka. Vanasti mulle ei meeldinud lõikelilled. Ei meeldinud see äraviskamise tunne, mis nendega kaasnes. Nüüd olen vist liiga palju näinud videosid, kuidas ära visatakse lilled, mida keegi kunagi ei osta. Olemegi siis poest ostnud lilli, mis on nt allahinnatud, ja toome need koju. Pikendades sel moel nende eluiga ja luues rõõmu.

Ühest projektist tahan veel teile rääkida. Nagu ema ükskord varem juba ütles, siis mul on loovus lahti läinud. Lood ja maalid. Esialgu ainult Facebookis.

Praeguseks on juba kaks nn kuulatavat pilti üleval. Mille poolest erineme? Me pole Üllega päris elus kohtunudki. Oleme näinud ainult Zoomi ja FB messengeri akna vahendusel. Oleme mõlemad Kai Oja õpilased ning kui Ülle avas oma maalisalongi, siis mina avaldan raamatu. Nädal tagasi, pärast Shane Strachani koolitusel kogetut ning Spoken Photography nimelist projekti jälgides tuli mõte: ühendada tema maalid ning minu luuletused. Päris kellegi pealt midagi üks-ühele võetud pole, pigem mitu erinevat asja peas kokku miksitud. Nüüd ongi mul eraldi kaustas ports Ülle pilte, millele kirjutan luuletuse, loen sisse ja monteerin videoks. Iga video on lühem kui minut. “Rebane” ongi päris esimene kuulatav pilt. Kuidas meeldib? 

The post Mitu rauda korraga tules appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.