Ilusat emadepäeva! Ma tean, et Eestis on kell juba sealmaal, et väikesed lapsed (ja nende vanemad) on juba tõenäoliselt unemaal, kuid aeg on sellekuise postituse käes. Tunnistan ausalt, hing juba igatses seda kirjutama. 

Aprilli keskel, veidi enne mu sünnipäeva, käisin Eestis kiirvisiidil. Aitäh kõigile, kes te võtsite aega kohtumiseks. Seekord jäi kõige lõunapoolsemaks punktiks Järvamaa, ja sellevõrra oli tegelikku aega inimestega koos olla rohkem. 

Kuigi käik Eestisse oli minu jaoks lühike, koosnes see valdavalt kõrghetkedest. Üks nendest oli kahtlemata taaskohtumine sinililledega. Minu lemmikud. Kui neid 16. aprillil Keila-Joa pargis nägin, viskusin sõna otseses mõttes põlvili ja pisarad voolasid. Neil pole ju lõhna ega midagi, aga ma lihtsalt istusin, silitasin neid. Minu hingelilled… Pildil koos mu “sünnipäevakringli” ja joogiga. Piknik pargis mu ema ja pojaga. Elus esimest korda nägin seda, kuidas maa-alune Jõelähtme jõgi on maa peal. Ma olen selles tühjas jõesängis omal varbad ja kannad villi matkanud. Igal aastaajal, aga kui saabumise päeva õhtul ema pakkus, et läheme…. siis ütlesin jah! Päeval olin käinud juba kahe silma-arsti juures, saanud teada põhjuse, miks ma prillidega, mis tehti sama retsepti järgi erinevalt näen, istunud tund aega Kutiga tema pangakaardi kätte saamiseks sabas, sõitnud trammiga, seega olin täitsa valmis loodusesse minema. 

Jah, Kutt lõikas Eestis oma juuksed maha. Olid teised juba ca 50cm pikkused, seega annetamiseks piisavalt pikad. Otsus need Eestis maha lõigata sündis üsna viimasel minutil, aga kõik sujus. Samuti võttis ta mõtlemisaega, kas ta tahab sellest ka avalikult rääkida, aga arvas, et kui rääkida avalikult, siis äkki teised lapsed julgevad ka rohkem. Järva Teatajas ilmunud lugu saab lugeda siit. Age juures lasin endale ka uue kaubandusliku välimise teha. 

Selle sonksiga tulin ma Šotimaale ära. Nii hästi punutud oli Agel. St, 14nda õhtul ta punus, ja 17nda õhtuni pidas ilusti vastu. Ma poleks pidanud juukseharja Eestisse kaasa võtmagi, sest Šotimaal punus mulle patsid Sille tütar Signe ja need võtsime Age juures lahti.  

Kui südaöö paiku Tiia ja Kareli saunatrepil end jahutasin, kuulsin ka sookured ära. Kuna kergelt tibutas vihma, siis virmalisi ei näinud, aga uduvihm kuumal nahal oli väga mõnus. Tagasi koju tulime nii, et nii Kutil kui ka mul oli 20kg kohver+seljakotid. Seljakotid mõlemal 12kg, kohvrid 20,8. Hästi pakitud, onju? Mis me kaasa võtsime? Ikka head-paremat. Ma arvan, et Eesti maiustusi oli ca 5kg jagu juba, aga neid on nii hea siin tänuks pakkuda. Hiljuti sain kahe šokolaadi ja 6 Mesikäpa kommi vastu pika, maani punase õhtukleidi. Siin on ballid jätkuvalt moes, ja kuigi teatris käiakse teinekord ka teksadega, siis nt auhinnagalad on kõik õhtukleitides. 

Päeval, kui mina pärast kohtumist Piretiga Eesti Kaubandus-Tööstuskojas presidendi pildiga endlit tegin, oli Kutil veel pats pikk. Kutt oli mul kaasas, sest olime teel maale ja kuna Kutt harjunud minuga tööl kaasas käima, siis ei kahelnud ka, et olla oskab. Pärast oli tal muidugi mustmiljon küsimust, millele ma ka vastasin. Hästi armas oli see, et emadepäeva-eelses postituses tõi Piret seda käiku kui positiivset näidet emadusest esile.

Selle käigu hetkel polnud kolmetunnine koolitus veel toimunud, kuid nädal hiljem juba oli ning osales 11 inimest. Ilmselt kõneleb kiituste edasi andmisest rohkem fakt, et kvaliteet hinnati piisavalt heaks, et see on nüüd saadaval ka Koja e-poes, seega saab igaüks ise endale sobival ajal oskusi arendada. Samuti leppisime kokku kaks koolitust sügiseks, oktoobriks. Üks ettevõtlusnädala raames, ja teise 10. oktoobriks. Ilmselgelt võtan selleks ajaks puhkust, puhkust nii oma kirjutamisest kui ka peatsest töökohast Aberdeeni Teaduskeskuses, kus alustan 18. mail ürituste ja turunduse koordinaatorina. Just koordinaatorina, sest neil on oma PR-agentuur, kes osa turundustegevusest teeb, lisaks tuleb suhelda meeskonnaga ja teiste teenusepakkujatega. Palju võimalusi õppida ja kohtuda põnevate inimestega. Neile meeldis mu loomingulisus, põhjalikkus ja teistsugune lähenemine. Tulevase ülemuse sõnul polnud neil pärast vestlusi (kuhu kutsuti 5 inimest), kellele esimesena pakkumine teha. 

Ma olin vähemalt sama õnnelik, kui 12 aastat varem, kui Vargamäel tööle asusin või omal ajal JT’s. Ka siis kiljusin rõõmust.

Korraks veel aprilli põigates, siis Edinburghis maandudes ootasid meid õitsvad Jaapani kirsid ja 17 soojakraadi. Eestis olles valdavalt lõdisesin, aga Edinburghis oli ikka hea meel, et talvejopet kaasa ei võtnud. Olin t-särgi väel. Rongisõit Edinburghi ja Aberdeeni vahel on tulvil imekaunitest, valdavalt mere-äärsetest vaadetest. Seega, kel valida, kas bussi või rongiga, siis mina soovitan rongi igal juhul. Ka Aberdeenis oli soe ja päikseline. Õhtul tegin veel Eestist kaasa ostetud Kalevi küpsistest ja kohupiimast endale sünnipäevatordi. Pildil on ka Kuti kingitud lilled ja kartulisalat Eesti hapukoorega.

Sünnipäevahommikul ärgates avastasin, et mu tantsu-kogukond on mulle sünnipäevapeo organiseerinud. Sotsiaalmeedias kõik spetsiaalne poster, üritus jne. Ma olin pahviks löödud. Polnud ju juubel, ja jutt oli, et pakun natuke kooki… Olin väga liigutatud. 

Ja kõik need soovid, mis päeva jooksul tulid. Rõõm ja tänu. Muide, Eestis kingitud roosid õnnestus ka Šotimaale ära tuua. Keegi ei kobisenud kuskil. Eestis lennujaamas piirikontrollis murdus küll paar õit ära, aga üle elasid selle pika reisi! Emps on mul ikka superpakkija. 

Värska raamatu käsikiri sai ka aprilli lõpuks valmis. Üle antud, vastu võetud ja heaks kiidetud. Ma olen ääretult tänulik selle usalduse eest. Ja see koostöö! Imeline. Rõõm teadmisest, et ka neile töö meeldis, on suur. Kas raamat ilmub detsembris või 2023 aprillis, on minu käeulatusest väljas, aga põnevil olen küll. 

Kui ülikooliõpingud välja arvata, on kõik suured projektid justkui lõpule jõudnud, mai lõpuga lõpeb leping ka sots-min’iga, seega tuli see Teaduskeskuse aastane leping täpselt õigel ajal. Esialgu lähen tööle sinna emaduspuhkuse asendajana, kuid nagu siin on mulle öeldud – aasta on pikk aeg ja kes teab, mis pakkumised selle aja jooksul tulla võivad.  Kindlasti tulevad. Silvi numbrite põhjal sünnipäevakaardile pandud ennustus, kuidas sel eluaastal tuleb minu ellu tööalaselt palju uut, ja minu asi on see vaid vastu võtta, on praegu küll täie hooga käima läinud. 

Kasvõi see fotosessioon, mis tuli mu ellu nii, et kolmapäeval ütlesin jah, ja laupäeval oli juba pildistamine. Umbes 5 aastat oma elust püüdsin pildistamisest täiesti eemale hoida. Kuna teismelisena lähedase matusel tehti pilti, kui südantlõhestavalt nutma puhkesin, tuli see hetk iga kord meelde. Nn kohustuslikud pildistamised oli paras eneseületus. Tasapisi leppisin.  Aga seda, et ma oleksin ilus, seda ma ei uskunud. Ma olin alati olnud tark, aga mitte ilus. Kena. Nutikas. Kaunis ei olnud see sõna, millega mind oleks kirjeldatud. Keskkooli lõpuks olin “üsna tüdruku moodi”.

See, et minus võiks olla modellimaterjali, seda ma küll ei uskunud. Ei uskunud isegi siis, kui Supermodelli saateid vaatasin ja sealt fotograafide õpetusi kõrva taha panin. Lihtsalt selleks, et mitte nii koledana jääda. 3/4 piltidest läks nagunii ka pärast seda kustutamisele. Mis aitas lähemale eesmärgile, et minust ei tehtaks nii koledaid pilte, oli piltidel olemine. Taipamine, milliste nurkade alt jään paremini peale. Töö endaga. 

Aberdeeni elama tulles, on mul olnud kolm sessiooni Iska’ga, kellega meil on imeline klapp. Tänu nendele sessioonidele julgesin üldse mõelda, et… 

Aprilli viimasel päeval kandsin kohalike disainerite kleite, ehteid, ridiküle. Sessioon oli kesklinnas, rahvarohketes paikades, sh peatänaval. Täismeik, soeng. Sädelevad kleidid. Kingad olid enda omad. Kleitide autor on Maltal sündinud-kasvanud disainer, kes on töötanud Londonis suurtes moemajades, kuid nüüd tuli rahulikumat elu Aberdeeni otsima. Aga teada värk, kui ikka ei oska keskpäraselt elada, siis ei oska. 

Kaadritagust tegevust annab edasi see väike klipp.

Mitte keegi ei uskunud, et ma olen algaja. Kui nägin neid pilte päev hiljem, tönnisin nutta. Mitmel põhjusel. Tänutundest, aga ka sel põhjusel, et see naine piltidel oli imekaunis! Ja see naine olen mina. See fotosessioon muutis mu minapilti. Seda, kuidas ennast näen. Ja see on nii vabastav. 

Muidugi tuleb tööd edasi teha. Esimene kord on teatavas mõttes lihtne, sest kui oled algaja, siis ei ole ka paljudel suuri ootusi. Neid on lihtne ületada. Aga leida üha uusi “nägusid”, õppida oma näolihaseid lõdvestama, aga säilitada pilgus intensiivsus – seda tuleb harjutada. 

Ma loodan väga, et see uus loomeinimeste koostööplatvorm läheb täiega käima ja sünnib palju põnevaid koostööprojekte. 

Ah, et kuidas ma tänast emadepäeva tähistasin? Sõin hommikul pasteedileiba, käisin pikal jalutuskäigul, veetsin pärastlõuna raamatut lugedes, potentsiaalse kliendiga rääkides ja maiustasin maisikepikestega. Rõõmustasin selle üle, et Kutt tuli täitsa ise selle peale, et omal kooliriided ära pesta, veidi kööki koristada, ja et ta eile mul lükandustega garderoobi kapiukse korda tegi: pidurid olla valepidi pandud ja üks uks tagumise hinge pealt maas. Okei, ja mina mõtlesin, et pean mõne täismehe appi kutsuma. 

Praegu ehitab ta kodulehekülge. Tudeerib WordPressi, sest üks mu klient pakkus talle tööd, kui ta WordPressi selgeks saab. Kutil mott kõrge. Oma raha on ikka oma raha. 

Nartsissid on praeguseks suuremas osas õitsenud, aga kirsid, nii jaapani, kui ka metsikud, on täisõitevahus. Astelhernes samuti, seega mere-äärne lõhnab jälle kookose järele. See on tugevam isegi koerapissilõhnast, mis muidu koeraga jalutajate radu iseloomustab.

Metsaalused on praegu siin ka sinised, aga mitte sinililledest, vaid sinikellukatest, mis võivad olla samuti roosakad ja lillakad. Looduslik ebahüatsint on nende eestikeelne nimetus. Lõhn on neil tõesti tugev. Veel on märgata erinevat tooni rohelist, aga kui sel moel edasi läheb, siis on peagi kõik ühtlaselt roheline ja looduses kõige kaunim aeg minu arvates on siis möödas. Õnneks hakkab uus kevad jaanuari lõpus peale. Suvel tahan kindlasti minna kanarbiku õitsemise ajal mägedesse – vaja need lillakad nõlvad üle vaadata. Seni olen sel ajal Eestis olnud. Sel suvel pikka reisi ei tule, vähemasti minul mitte, aga Kutt ilmselt ikka tuleb. 

The post Sünnipäevaennustus läheb täiega täppi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ilmselgelt on muud asjad tähtsamad olnud. Irooniaga või ilma. Nii ongi. See blogi on hobi. Natuke selleks, et ise järge hoida. Natuke ka neile, kes kaugel. 

Õnneks, et ei ole ma end siiski töösse uputanud ning ka tervistega on kõik hästi. Olen endale lihtsalt seadnud rutiini, et nädalavahetused oleks võimalikult ekraanivabad. Nädala sees on aga tõesti töiseid tegemisi ja ka õppimisi sedavõrd palju olnud, et olen eelistanud raamatu lugemist siin kirjutamisele. Isegi Lood ja Maalid on väiksel pausil praegu. 6. maiks, mil möödub projekist aasta, on eesmärk siiski 100 lugu juurde kirjutada. Maalid on Üllelt olemas, nüüd on lihtsalt kättevõtmise asi, et luuletused kirjutada ja sisse lugeda. 

Kõige värskemad uudised on need, et koolivennad Marko ja Ranno avaldasid ka oma taskuhäälingu. Esimesel hooajal on 5 osa ning mul on au olla hooaja avakülaline. Järgmisel teisipäeval saab osa avalikuks ning see on kuulatav nii Spotify’st, Amazon Musicust kui ka Buzzsproutist. Eile avaldati proloog. Taskuhääling ise on inglisekeelne. 

Raamatu musta materjali panin ka kokku – sai 200 teksti, aga nüüd võtsin endale mõtlemisaega. Tean ju praeguseks, missugused on värvifotodega raamatu trükikulud. Ka siis, kui selle annaks välja siinne kirjastus, on 250 lehekülge maht, mis paneb mõtlema, kas ikka…. Teine asi on hind. Kahtlustan, et see on kindlasti üle £30 ehk sinna 35 euro kanti ning see on summa, mida paljud ei ole valmis raamatu eest maksma. Pigem ostavad kaks või kolm õhemat. Seega on variante, kuidas materjaliga edasi toimetada, mitu. Jah, ka kassett-tüüpi väljaanne on mõttes mõlkunud, kus nt 2 või 3 raamatut jagatuna kas teema või asukohtade kaupa. 

Samuti avastasin, et terve raamatu jagu on pilte ainult Aberdeenist. Sellega seoses on ka üks mõte, mille siinsetele niiditõmbajatele edastasin. Pöidlad pihku!

Ghostwriting ehk siis variautorlusega seonduvalt on kaks suurt projekti lõpule jõudmas. Tore on näha klientide näol elevust. Ühe suure projektiga ka alustasin, teistega tuleb järjekord paika panna. Hästi põnev on see, kuidas Eesti kliendid on mind leidnud. Reklaamiagentuur Must Muna kirjutas mulle, lisaks veel paar suurt brändi, kellega koostööd tegime. 

Jah, mul on oma hinnakiri paigas ning Eesti klientidele on hind võrreldes siinse turuga ca 25% soodsam. Jah, muidugi võiksin ka suuremat soodustust teha, kuid see tähendaks veelgi pikemaid ootejärjekordi. Asjad, mis võtavad 1-2 tundi, mahutan üldiselt käimasolevasse (või järgnevasse nädalasse), aga kui töömaht on 5-6 tundi või rohkem, siis peab arvestama, et alla 2 nädala ei mängi välja kuidagi. Raamatu kirjutamisel on kindlasti kuu-kaks vaja ette teada. Nagu üks mu koostööpartner ütles – kui tööd on nii palju, et järjekord on mitu kuud, oled hinnatõusuga hiljaks jäänud.  See koostööpartner, kes nii ütles, on Iain McMichael. Meie koostöö algas märtsis, kui saime aru, et täiendame üksteist tööalaselt. Tema loob selguse majja copywritingu struktuuri osas, minu poolt on loomingulisus, praktilised harjutused loovuse suurendamiseks, sisuliste seoste loomine jms. Märtsi lõpus oli meil esimene ühine koolitus, sel reedel on järjekorras teine ning suvekuudesse oleme kavandanud viienädalase programmi, mis katab nii loovuse kui ka struktuuri ja annab enesekindluse tekstiloomeks. 

Ma ei ole päris kindel, mida Eestis copywritingu all mõeldakse, aga siin on see kogu kirjalik sisuloome, olgu tegemist uudiskirjade, blogipostituste, sotsiaalmeedia või kodulehekülje tekstidega. Ehk et ei ole ainult reklaamtekstid. 

Siinne majandusaasta on 6. aprillist 5. aprillini. Minul saab sel neljapäeval aasta ettevõtjana tegutsemisest, aastane raamatupidamine on üle antud aastaaruande koostamiseks. Selle põhjal arvestatakse siis maksud jms. Tagantjärele tarkus on ainult see, et oleks võinud varem alustada,  mitte oodata aprilli lõpuni. Aga nii on. Alati võib ka mõelda, et numbrid oleks võinud suuremad-paremad olla. Teisalt jälle, kui kohalikega võrreldes tagasihoidlikumalt oma tegemistest räägin, siis inimesed arvavad, et võtan oma edusamme liiga enesestmõistetavalt. Et ma võtan oma rahvusvahelist klientuuri ensesesmõistetavalt ning ka oma panust sellesse. Ma ei oska seda kommenteerida. Ma lihtsalt teen seda, mis meeldib. Jah, mõnikord on tööpäevad liiga pikad, aga õnneks on kodused ja sõbrad, kes meenutavad vajadust aeg maha võtta. Laupäeviti on ka salsatrennid, piirangute tõttu pargis st saab veelgi värsket õhku. 

Huvitav on veel seelgi, et just viimastel kuudel on mitmed inimesed mulle kirjutanud ja tunnustanud, et Eestis ära läksin, sest nemad olid märganud, kuidas Eesti oli mulle väike. Võimalik, et nad ütlesid mulle juba seda siis, kui Eestis elasin. Kuigi erinevate ajavööndite vahel tegemiste sobitamine on paras nuputamine, sest ka unetunnid on vaja ära magada, kaalub võimalus suhelda ja õppida, töötada inimestega üle maailma selle kõik üle. Teisipäevad on tavaliselt megapikad. Selleks, et ühineda grupiga, mis kohtub Eesti aja järgi kell 6, ärkan ma kell 3.44, ja õhtuti on kirjutamiskoolitus, mis lõpeb kell 20. Kuna täna hakkab mul videokohtumine ühe kirjandusagendiga kell 22 meie aja järgi, otsustasin täna hommikul kauem magada – ärkasin 5.44.

Kutiga leppisime kokku, et ta esmaspäevast reedeni tuletab mulle meelde, et kell 17 on mu tööpäev läbi. Piinlikkusega tunnistan, et viimase kuu jooksul on olnud päris tihti 60, isegi 70tunniseid töönädalaid. Õnneks on töövabad nädalavahetused aidanud seda tasakaalustada. 

Rendiautoga oleme saanud linnast välja sõita ning avastada paiku, kuhu ühistranspordiga ei pääse. Ka möödunud sünnipäeva nädalavahetuse veetsime ringi uidates. Pildil oleme Burn O’Vati juures. Tegemist on vana jõesängina. Burn on eesti keelde tõlgituna oja, väike jõgi. Vat aga tähendab väravat, läbipääsu. Suured kaljumürakad moodustavad korraliku kõlakoja. Piltidelt pole üldse aru saada, kui võimas see kõik on. Umbes nagu Bullers of Buchani juures, mis on kah vana kaljukoobas, mille lagi on sisse kukkunud, ja mis nüüd nagu katla moodustab. 

Piirangud on siin leevenenud tasapisi märtsi algusest, mis ongi andnud võimaluse rohkem ringi rännata. Avastada metsi, mägesid ja lahesoppe, järvesid ja jõgesid. Eelmisest reedest tohib ka maakonnast välja minna st Šotimaa piires reisida. Majutusasutused tehakse alles 26ndast lahti, aga meie saime lõppeval nädalavahetusel ööbida Dufftownis, sest teen ühe sealse majutusasutusega koostööd – kirjutan nende koduleheküljele tekste ja blogipostitused, mida Cairngormi rahvuspargis vaadata. Rahvusvahelised lennud taastuvad 17. maist. 

Toitlustusasutused on enamasti kinni – ainult kaasamüük. Mingil määral lähevad need lahti ka 26. aprillist, aga nt siseruumides rühmatreeninguid enne 17. maid teha ei tohi. Nakatumise numbrid on Eestist väiksemad, aga rahvaarv 5x suurem.  

Kutt sai kooli tagasi eelmisest nädalast. St eelmised neli kuud oli koduõppel. See oli ränk. Kuigi eelmise kevadega võrreldes oli neil sel korral nt videotunde, siis mott oli üsna maas. Kuulsin, kuidas ta tunnistas (vist) inglise keele õpetajale, et päev otsa arvutis õppida on väga tüütu. Koolis peavad nad siseruumides näokatet kandma (koolist on antud ka mustad maskid), aga distantseerumise nõuet omavahel pole. Käte desinfitseerimine on kohustuslik nii koolimajja sisenemisel kui ka igasse klassiruumi sisenemisel. Ühtegi töövahendit kelleltki laenata ei tohi, seega kui sul pastakas koju jääb, siis on oma viga, leebelt öeldes. 

Nendel päevadel, kui on kehaline, võib kooli minna dressides, aga muidu ikka koolivorm: mustad püksid (mitte teksad), lips, must või tunmesinine kampsun, valge triiksärk, mustad jalanõud. Kuna nelja kuuga on ta praktiliselt kõikidest asjadest välja kasvanud, siis kooli minekuks riiete ja jalanõude leidmine oli paras pähkel, sest praegu on lahti ainult esmatarbekaupade poed st rõiva-ja jalanõude poed on ka kinni! 26. aprillil tehakse lahti. Nii et on kaks varianti – kas supermarketi rõivaosakond (umbes nagu Prismas, Selveris või Rimis on nt) või siis tellida internetist. Kõiki asju tuleb osta silma või mõõtude järgi. Ostsingi endale koju mõõdulindi, et olla kindel, kui suur see M, S või L ikkagi on. Kutiga oleme praeguseks ühepikkused ning minu jaksab ta ilusti sülle võtta ning paarkümmend meetrit ka süles (seljas rohkem) kanda.

Merekadettides käib ta ka edasi, naabrimees on õpetanud teda jalgratast parandama ning oma parima sõbraga käivad nad küll tõuksidega rulapargis trikitamas, küll ehitavad onni ja turnivad puude otsas. Inglise keeles räägib nii ladusalt, et kui siin ühel õhtul talle eesti keeles teksti dikteerisin, mida kirjutada, siis ta pani selle omas peas inglise keelde ja kirjutas inglise keeles. Nii olevat lihtsam. Kuna ta ikkagi tahab ametit õppida Eestis, siis leppisime kokku, et ta iga nädal kirjutab vanaemale kirja. Nii saab hoida eestikeelset kirjutamist ka alal. Kutt ootab ka, et raamatukogud uuesti lahti tehakse. Juba on nimekirjas 14 raamatut, mida laenutada. Loeb päevi 26. aprillini.

Koolist saan ma iga nädal kirjaliku kokkuvõtte nii üldise olukorra kohta, aga ka Kuti õppimise kohta – missugused kodutööd on millal vaja esitada jms. 

Aeg-ajalt küsib ta ka, et tahaks ise süüa teha. See video on pühapäevast, kus ta pannkooke tegi. 

“Sa ütled kohe uhkusega, et oled 40,” imestasid mõned. Muidugi! Ei näe põhjust elukogemust häbeneda. Ja nagu mu kirjutamisõpetaja Jamie Jauncey ütles, et paljudel naistel on 40ndad viljaka loometee käivitamise aeg. Eelmisel nädalal just panin kirja end ühele tema koolitusele, ja siis ta ütles ka, et “ma juba eelmisel aastal mõtlesin, et sa oled nagu loodusjõud liikumas oma eesmärgi poole!” Ootan väga, et saaks neile külla minna ja maailma asjade üle arutleda! 

Facebooki lõin ka oma nn testlugejate grupid, eestikeelse ja inglisekeelse eraldi. Testlugejad on nn tavalugejad, mitte toimetajad ega korrektorid. Kes kutset soovib, andke märku! Kirjutage sõnumitesse või saatke kiri. 

Sünnipäev oli tulvil toredaid sõnumeid, kõnesid, üllatusi ning looduses viibimist. Armsad postitused, palju sinilillepilte. Naabrid ja majaomanikud pidasid ka meeles. Üks headest sõpradest, koolitaja Anu Tähemaa saatis mulle audiofaili, mis on tore paroodia Vikerraadio igahommikustele õnnesoovidele. Mina lisasin sellele pildid sünnipäeva nädalavahetusest. Videot näeb SIIT 

Pildil olev järv on Loch Muick, kõndisime ümber selle, ja käisime ka ülal kose juures. Võimsad vaated. Kokku üle nelja tunni. Siis Pitlorchy ning Kuninganna vaade Trummondi järvele. Õhtuks Dufftowni. Sünnipäeva puhul ootas mind ööbimispaigas külmikus viskijäätis. Kohalik toodang. Siis sõitsime Balmorali, mis on inglise kuningapere suveresidents, aga mis aprillist juulini on avatud ka avalikkusele. Praegu muidugi mitte, aga 26. aprillist jälle. Meie tegime tiiru Balmorali metsades, vaatasime üle püramiidid – neid on sinna ehitatud nt mälestuseks, pulmade ja pulma-aastapäevade puhul. Kui laupäeval oli 14 kraadi sooja, siis pühapäeval ainult +6. Hea oli, et talvejoped kaasas! Esmaspäeval jälle 11 soojakraadi. Samas, kevad on kõvasti hilisem. Eelmisel aastal samal ajal toomingad õitsesid, nüüd on kased hiirekõrvul alles. 

Rendifirma tegi mulle ka toreda kingituse. Broneerisin Ford Fiesta (väikeauto), aga anti meile Peugeot 5008, mis on suur. Seitse inimest mahub sisse. Ökonoomne, ruumikas. Mõnus. Paar nädalat varem oli sama teema. Väikse auto asemel saime Peugeot 3008, ja no ma pole elus varem istunud autos, kus on juhiistmel massaaži funktsioon. Pikkadel autosõitudel imeline! 

Kui esmaspäeval rendiautot tagastasin, tuli bussipeatusest teist teed pidi koju, vaatasin mere poole voolavat Doni jõge ja mõtlesin, et mis siis nüüd teistmoodi on minu elus? Nüüd, kui olen 40. Ja andsin endale mõned lubadused. 1. jaanuaril ei anna ma uusaastalubadusi, vaid sean mõõdetavaid eesmärke, aga sünnipäeval, kui algab uus eluaasta, on küll hea enesele lubada midagi, mis on päriselt tähtis. Lasta minna sellel, mis mind tagasi hoiab ning hoida silme ees seda, mis hoogu annab. 

The post Ei mingeid vabandusi! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Aastatagune Eesti sünnipäev on selgelt meeles. Oli talviselt tormine ilm. Sadas lund, lörtsi, vihma. Kõike. See oli ka esimene päev alates siiatulekust, kus üldse päikest ei näinud. Täna on olnud 11 kraadi sooja, päikeseline ning väga kevadine. Kutt ütles ka, et õhk on väga värske, kevadine. Käisime hommikul päikesetõusu ajal jalutamas ja laulsime pargis hümni ka. Krookused õitsevad muru sees, nartsissid juba näitavad ka pungasid – tõenäoliselt täna või homme lähevad õitsema.

Praegu, kui seda blogipostitust kirjutan, siis mängib ERRi veebilehelt vabariigi aastapäeva otseülekanne. Tore kontsert oli. Päeval vaatasin ka Järvamaast tehtud filmi. Facebook on kaks päeva meelde tuletanud kõiki neid vabariigi aastapäevaga seonduvaid otseülekandeid, mis JT ajal tehtud said. Toredad hetked. 

Tänast päeva tähistasime ka sinimustvalgeks riietudes, tegin kooki, sõin suitsuvorsti ja värske kurgiga musta leiba hommikul. Õhtul panin kaks autogrammiga raamatut taas posti – ühe Kanadasse ja teise USAsse. 

Kuti sünnipäevale tagasi vaadates, siis see üllatus oli tema lemmikfilmi Star Wars kangelased. Tegin Facebookis oma seina peal otseülekande ka – kel on konto, saab järele vaadata. Kutt oli väga üllatunud. Ja väga rahul. Nüüd on tal neli tegelast külas käinud. Mul on hea meel ka selle üle, et veebruarikuu sünnipäevalastele posti pandud kaardid jõudsid kohale. See, et 18. detsembri teele pandud maksikirjad kuskil “kindlas kohas” on, on muidugi jama, sama kuupäevaga kaardid jõudsid kõik kohale. 

Pühapäeva õhtune esinemine rahvusvahelise emakeelepäeva raames on nüüd ka salvestusena nähtav, minu esinemisjärg oli neljas. Esitan katkendeid raamatust nii eesti kui ka inglise keeles. Nautige – kuuleb ka näiteks filipiinikeelset laulu. 

Eelmisel nädalal sain tähistada ka oma esimest suurettevõttest klienti, kellele kirjutan turundustekste nii eesti kui ka inglise keeles. Tekkis selline paus suurte asjade vahel. Rõõmu valmistab seegi, kui praegused kliendid tahavad koostööd uute projektidega jätkata. Aitäh teile! Eraelulistest saavutustest on suurim raudselt see, et sain edukalt hakkama pärmitaigna valmistamisega. Ma polnud varem teinud, aga meie pere õunakook käib justnimelt pärmitaignaga. Kasutasin siis kõiki moodsaid võimalusi ning Empsiga oli videokõne. Taigen kerkis silmnähtavalt ning terve nädalavahetuse sõime kordamööda kohupiimakorpe, õunakooki, kaneelirulle ja õuna-rosina stritslit.

Oma isiklikke projekte ajan ka ikka edasi. Kui miskit jagada juba, siis muidugi jagan! Tänase päeva puhul jagan aga üht luuletust, mille kunagi kirjutasin. 

Ilusat Eesti sünnipäeva siit 1000 miili tagant! 

The post Palju õnne, Eesti! appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.