Täpselt nädal tagasi (või isegi tunnike varem) panin eelmisele postitusele punkti ja lippasime rannapromenaadile, Eveliga kohtuma. Olen ka varem tõdenud, et juhuseid pole olemas ning Eveliga kohtumine on üks täpselt selline tore lugu, kus tagantjärele tulevad igasugused vahvad detailid välja. Huumorimeel tundub meil ka üsna sarnane olema ning tänases postituses lähemalt kirjeldatud põhjusel olen ma nii talle kui ka kõikidele teistele asjaosalistele lõpmata tänulik.

Taaskohtusime Eveliga rannapromenaadil, et minna Dee jõe äärde, Kutt oli jalgrattaga (sest ta oli 2 päeva varem selle naabri juures korda saanud), mina olin läbinud selle 3-4 km hoogsal sammul ehk “maamõõtja sammul” nagu Hr Kahemilline ütleb. Tegime mõned pildid, vaatasime liivale maalitud kunsti, mille puhul oli teada, et alanud tõus selle paari tunniga ära uhub, ning sõime jäätist. Mõtlesin küll talle Fittie’d ka näidata, aga kuna siin on veel kohalik lockdown, siis kohalikel elanikel oli silt väljas, et paluvad mitte siseneda sellesse väiksesse külla. Kui otsa ümber pöörasime, oli tänavanurgal istunud papi väga tänulik. Me liikusime rahulikult järele, aga Kutt oli end juba Fittie mänguväljakule sättinud. Ma jõudsin veel küsida, et kus minu laps on, ja siis ma nägin, aga mitte päriselt. Ilmselt oli see alalhoiuinstinkt, mis hoidis täpselt seda kukkumishetke nägemast. Teised nägid küll, aga ma siiamaani ei taha teada. Kutt ise ütleb ka, et ta täpselt ei näinud, mille vastu tal põlv läks, aga tegemist siis klassikalise olukorraga, kus lend oli suurepärane, kuid maandumine vajanuks veidi täpsemat arvestamist. 

Esimene mõte, kui näed verd, ja asud veekogu lähedal, on see veekogu ääres puhtaks pesta. Seda enam, et soolane vesi on haavale kasulik. Vale! Pane laps pikale, kalla kotis olev veepudel tühjaks ja loputa sellega haava. Ja kui see on 12 cm, siis kutsu kiirabi. Mitte ära utsita tede mere äärde lonkama, et siis lahti löönud haava kogu oma koleduses imetleda ja tõusulainetesse ise peaaegu ära minestada. Ma aeg-ajalt olen Kuti käest küsinud, et millise kehaosaga ta mõtleb, kui ta mingisuguse “geniaalsusega” välja tuleb, aga sel päeval küsisin seda endalt üsna mitu korda enne, kui otsustasin, et aitab! Enese materdamine ei aita ei mind ega Kutti kuidagimoodi, veel vähem suudan ma sel moel talle 100% toeks olla, mida ta vajab. 

Kui juhtub mingi õnnetus, ja ma olen ainus inimene, kes aidata saab (sh kui mulle tundub, et teised on

veel abitumad), siis tõuseb mul adrenaliin nii kõrgele, ja ma hakkan korraldusi jagama, olukorda juhtima. Kui ma aga vähegi tajun, et on keegi teine (antud olukorras oli seal neid palju), kes suudab seda paremini, siis ma “vajun ära”. Kui Kutiga mere äärde jõudsin, olid juba 2 inimest me juures, ja sellal kui ma 999 olin valinud, suhtlesid nad temaga. Ühel neist oli beebi vankris, ja ta polnud ka kohalik, aga teine oli päris kohalik, ja kui ta nägi, et ma olen näost hallim kui Kutt, ja ma ei oska hädaabikeskuse töötajaga enam rääkida vaid korrutan samu lauseid, siis ta oli nõus mu telefoni enda kätte võtma ja suhtles nendega. Mul läksid ausalt kõik sõnad meelest ära. Eesti ja inglise keeles ka. Kõnet alustades läks mul isegi see meelest ära, et esmalt tuleks öelda see, kus linnas me oleme. Aadressi st tänavanime ma tõesti ei teadnud, aga õnneks need kaks naist teadsid. Verejooks oli küll peatunud, aga vaatepilt oli mu jaoks õudsem kui siis, kui Kutt endal jalal arterisse augu kukkus või pöidlal veeni läbi lõikas ja terve elamine oli vereplekkidega kaetud. Ma lõpuks kükitasin lihtsalt vee piiril, mõlemad käed vees ja merevesi tundus mulle tuline! Ja siis vaatan Kutti, kes tõstab mõlemad pöidlad üles ja ütleb, “Emme, minuga on kõik hästi!” Süü-ja tänutunne, uhkuse-ja haletsustunne pidasid minus meeletut võitlust. Tänutunne ja uhkus oma lapse vapruse üle võitsid. Tänasin seda naist, kes tema juures oli ja häirekeskusega suhtles, ja ütlesin Kutile, et lähen otsin ülevalt ta ratta üles ja toon vett. Andsin seljast oma boolero, et sellega haava katta, aga pärast selgus, et Kutt ei olnud nõus seda haavale panema põhjendusega, et “see on emme lemmik”. Siki, see on see liblikatega boolero, mis Sa kunagi Iirimaalt ostsid. 

Ma ei tea, kuidas ma veepiirilt uuesti üles sain. Eveli kinnitas mu kahtlusi, et midagi verelaadset mu

näos enam ei ole, kui siis, ainult valged verelibled. Meenusid kiirabiarsti õpetussõnad ajast, kui autojuhilubade jaoks esmaabikoolitust tegin: Istu ja pane pea jalge vahele. Nii ma tegin ka. paar lonksu vett ka ning mõne aja pärast tuli nägemisvõime tagasi ning kohin kõrvades asendus sõnadega. Uurisin Kuti ratta kohta, sest ilmselgelt seda ju haiglasse võtta ei saa, aga kohalikud kinnitasid vastupidist: “Kiirabi võtab selle auto peale, ärge muretsege!” Ma ei tea, kaua me kiirabi ootasime. Kõne algusaeg oli 14:22. Veidi pärast kella 15 igal juhul oli Kutt rihmadega kinni, ratas auto peal ning juba esimesed naljadki visatud. “Järgmine kord, kui õnnetus juhtub mänguväljakul, jätke laps sinna, mitte ärge vedage teda mere äärde, kus temani jõudmine on keerulisem,” aasis üks parameedikutest. Ma ei jäänud sõna võlgu. “Viisin ta spetsiaalselt sinna, et teil oleks keerulisem!” Kutt sai parameedikutelt kõvasti kiita. “Võitleja, väga vapper! Tubli mees!” Ta väitis, et ainult natuke valutab. Haigla juurde jõudes olid tal igal juhul näpud püsti. Juuresolevad pildid kiirabiautost ja haiglast on siin Kuti nõusolekul ja ta ise “tuunis” neid. Arvab, et nii on lahedam. 

Ajal, kui parameedikud Kutti mere äärest üles tarisid, tänasin seda naist, kelle nime unustasin siiski küsida, aga lootsin oma raamatut (juhuslikult olin 2 raamatut kotti pannud, teadmata miks) kinkides, et ta võtab ühendust, kes all rannas Kutiga koos oli, ja ta lohutas mind, et “kui see oleks minu laps olnud, ma oleks vist teie asemel samas seisus olnud.” Ma tegelikult isegi ei tea, kui palju oli neid kõrvaltseisjaid, kes meid aitasid. Osa aitas parameedikutel asju tassida, kui need Kutti tõstsid. Ma loodan väga, et minu tänulikkus jõuab nendeni. Ühel või teisel moel. Ja et see jõuab ka Aberdeeni lastehaigla personalini. Järgnenud 24 tundi kohaliku meditsiinisüsteemi hoole all oli midagi sellist, milleks ei osanud valmis olla. Kes ikka veedab pühapäeva mere ääres mõttega, et öö veedad haiglas? See, et meil ei olnud see plaanitud, oli ikka mitu korda õdede ja arstidega jutuks. Või see, kui abitu mina selles olukorras olen. “Noh, mõni meist naudib selliste asjadega tegelemist, mõni mitte,” muigas üks õde, kui ma keeldusin asjalikku tegutsemist enda nimele võtmast ja ütlesin, et kõrvalseisjatest oli rohkem abi kui minust. 

Kuna tegemist oli alla 16-aastasega, siis tuli lapse haiglasse toomisest ette teatada. Seda parameedikud

tegid ka. Minu käest küsiti ka, kas on OK anda lapsele konkreetselt neid valuvaigisteid. Kutil mõõdeti kiirabiautos ka veresuhkrut jms esmased protseduurid. Haiglas vaatas arst haava üle, saadeti röntgenisse (vanemal on täiesti OK röntgeniruumis selle akna taga olla). Vahepeal öeldi, et ortopeed vaatab ka haava, ja siis otsustatakse, mis edasi saab. Röntgen näitas, et haavas on päris palju liiva, ortopeed kontrollis ka liigutusi, ja otsustati, et Kutt pannakse tuttu ning protseduur (puhastus+õmblused) on üldnarkoosiga. Enne 20 ei saanud oppi teha, sest 6h pidi olema viimasest söömisest-joomisest möödas. (jäätis, noh). Vahepeal paluti veel mitu korda vabandust, et nii kaua peab ootama, aga traumasid oli tol päeval palju. “Arste, kes opereeriks on, aga anestesiolooge peame ootama,” selgitas üks ortopeedidest. Kaks anestesioloogi käisid ka veel end tutvustamas, rääkisid narkoosi protseduure ja lasid Kutil endal valida, kas kanüüli kaudu või sisse hingatav. “Kui sisse hingatava valid, siis sulle võib ühel hetkel tunduda, et sein on kohutavalt naljakas,” hoiatas ta. 

Kutile oli oluline, et valus ei oleks. See arteri õmblemisega kaasnenud valu kohalikule tuimestusele vaatamata oli see, mida ta kartis. Vahepeal jõudis ta isegi tukkuda, aga kell pool kümme õhtul läksime koos opisaali. Teda muidugi sõidutati. Mina sain kilepõlle ette, sussid jalga, mask oli nagunii ees, müts ka pähe, kott ukse taha. Hoidsin Kutil kätt, silitasin pead, kuniks üks anestesioloogidest ütles. “Nüüd võite maski korraks eest võtta, talle põsele musi teha, ja kui ärkamispalatis on, siis kutsume teid.” Nii saigi tehtud. Mina sain kaasa sellise asja nagu kohvikutes antakse, mis hakkab põrisema, kui toit valmis ja võib järgi tulla. Üks õdedest organiseeris ka telefonile laadija ning istusin seal ooteruumis, kus olid arvutid, teler, kohvi-ja snäkiautomaat, kui seesama õde ütles, et näitab mulle palati, kus me öösel olla saame. “See on lapse voodi ja see on seal teile,” näitas ta. ”Kas mina saan ka ööseks siia jääda?” “Jaa, te olete rohkem kui teretulnud haiglasse jääma. Ma mõtlesingi, et miks te räägite, et tahate taksoga koju minna ja hommikul tagasi tulla.” Ma siis seletasin, et Eestis üldjuhul on nii suured lapsed haiglas öösel omapäi. “Meil on kuni 16nda eluaastani vanematel lubatud lapsega koos haiglas olla,” märkis õde. 

Järgmisel hommikul sain kohvi ja röstsaia, Kutil oli valikus ka hommikusöögihelbed, mahl, võikud.

Lõunasöögi osas oli ka mitu-mitu valikut. Õhtusöögi osas tuli valida kas makaronid juustuga või kanakarri. Emps küll arvas, et saan korraliku arve kaasa, kuid ei. See kõik kuulub riikliku ravikindlustuse sisse. 

See ei ole kogu Suurbritannias nii, vaid Šotimaa tervishoiusüsteem erineb Inglismaa omast, kinnitavad kohalikud. Samuti haridussüsteem. 

Kuti opp kestis tund aega. Selle käigus vaadati üle ka kõõlused ja sidemed ning südaööl last vaatama tulnud ortopeed kinnitas, et nendega on kõik hästi. “Haav oli küll liiva täis, aga pesime selle korralikult puhtaks ning õmblesime kinni.” Seega, õnnelik õnnetus siiski. 

Öösel käisid õed iga tunni aja tagant kontrollimas, võeti ka koroonatest. “See on võrdlemisi ebamugav, aga katsu see 8 sekundit ära kannatada.” Hommikul pool seitse oli Kutil uni läinud ja kõht jube tühi. Kui ortopeed seda kuulis, tuli kohe Kutti vaatama, sest öösel ta magavat last üles ajama ei hakanud. Rääkis siis, et päeval tuleb ka füsioterapeut, kes näitab karkudel käimist, ja nii oligi. Esimesed sammud tegid haiget, ja ega ta just kõige õnnelikuma näoga laps ei olnud, aga kui kuulis, et koju saab siis, kui karkudega trepiastmetest käimine selge, üllatas ennast ja füsioterapeute ka. Enne kojuminekut tuli veel üks ortopeed. “Ma nägin eile ärkamispalatis teie kukalt ja poisi jalga,” lisas ta pärast enda tutvustamist. See, et med.personal enda nime ja ameti ütleb, see on siin elementaarne. Enne haiglast lahkumist pidin allkirjastama ka dokumendi, et olen tehtud protseduuridega ja personali tööga rahul (kahjuks polnud seal lahtrit pikemaks kiidukõneks) ning üks õdedest pani meile ka aja kirja, et saaksime teisipäeval arsti juurde tulla. 

Esmaspäeval kella 15 paiku saime siis koju. Taksofirmale teatasin ka, et mul on üks teismeline, kes peab jalga põlvest sirgena hoidma ning jalgratas, mis võiks eeldatavasti sama auto peale mahtuda. Selgus, et taksojuht Duncani pruut on ka 15 aastat tagasi Eestist Šotimaale kolinud. Saanud küsimusele, et “mis keeles te omavahel räägite” vastuseks, et eesti keeles, märkis ta, et “ma arvasingi nii.” Siis selguski, et ta on ise ka Eestis käinud. “Praegu ei tohi küll taksos keegi ees istuda, aga kui kinni peetakse, siis ma selgitan ise, sest ta lihtsalt ei mahu kuskile mujal nii, et jalg sirgu oleks.” Ma lihtsalt lasin tegutseda. 

Tegin õhtul veel söögi, ja kell 18 me vist juba magasime. Järgmisel päeval suhtlesin kooliga, ja andsin neile ka teada, sest neljapäeval oleks pidanud Kutil olema esimene koolipäev, aga see minek lükkub nüüd edasi. Kauaks, ei tea. Seega meil veel paar nädalat koduõpet, kuniks ta jalg kannatab selle kilomeetri kõndimist. Teisipäeval on arstile minek, siis ehk võetakse lahas ära, õmbluste osas on uus aeg 25. augustil. Rattasõit ja golf peavad ootama, aga praeguseks saab Kutt juba natuke jalale toetuda. See pilt on küll varasemast ajast, aga paari kuu pärast on see kõik minevik. 

Ahjaa, mida see õnnetus mulle õpetas? Teate ju küll, et mida rohkem aega ja energiat negatiivsele pühendada, seda rohkem seda enda ellu kutsud? Ühel hetkel teataski Kutt mulle, et ta ei taha, et sellest õnnetusest rohkem räägitakse, sest siis tekib talle negatiivne mälestus. Selle postituse eel küsisin ka temalt, millised pildid ja kui palju üldse. Loodan, et kõlama jäi siit see, kui vapper ja tubli ta on, ning et siinne meditsiinisüsteem on igati tasemel. Oleme hoitud. 

Ahjaa, vahepeal saime ka kinnituse, et elamisload on meil mõlemal olemas, seega kui aasta lõpus Brexit jõustub, siis meiega on kõik hästi. Minu oma jõudis varem, aga Kuti kinnituse saamiseks oli koolist vaja tõendit, et ta ikka õpib seal. Alternatiiv oleks perearstikeskusest olnud küsida, aga kool tundus mulle lihtsam. 

The post Iga õnnetus koosneb õnnest appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Kui jaanuaris oli see natuke roheline, siis nüüd oli kõik väga-väga lopsakas. Eriti see keskmine aed, kus oli nii-nii palju erinevat värvi õisi. Muidugi on praegu ka see aeg, kus ka rohelist on kümneid erinevaid tooni. Panen ühe pildi, kus on see lopsakus vast kõige rohkem näha.

Seaton pargi Müüritud Aed

Osa põõsaid on alles õitsema minemas, seega ilmselt lähipäevadel on see värviplahvatus võimendumas. Viimased paar päeva on siin ka jahedamad olnud, seega jätkub ehk õisi vähe kauemaks. Muigama ajas see, et lõpuks ometi näen ma seda, mida mulle Šotimaale tulles lubati: neli aastaaega ühes päevas. Jah, isegi lund olen näinud, midagi, mida pole talv otsa Aberdeenis näha olnud. Ma nokkisin Kutti, et tahtsid lund – nüüd tuleb. Ta vastas, et nüüd tahaks suve. “Nelja kuu pärast saad.”
Seega saime talvejoped taas korraks välja otsida. Isegi Kutt pani kindad kätte. Enne seda oli muidugi olnud pikalt sooja t-särgi ja suvekleidi ilma. See, et lõpuks nüüd sademeid tuleb, on kergendus siinkandi põllumeestele ka. Ning minu potipõllundus aias pääseb ka kraaniveest. 
Sel nädalal oleme päris mitu täitsa uut kohta avastanud kodust ca 15 minutise jalutuskäigu kaugusel. Üks nendest on Broad Hill, mis on täitsa mere ääres. Kohalikud niuksusid, et kes pole ennast liigutanud, siis on päris järsk peatumata üles minna. Oli natuke Tallinnas Nõmme mägede moodi küll.
Kuna selle lähedal oli suur pood ka, ja mõned asjad olid ostmata jäänud, siis käisime sealt läbi. Kutt sai üle eluks vajaliku nipi ka – kuidas käsi mitte maani venitamata poekott koju tuua. Kandsime kordamööda. Jõudsime küll plaanitust hiljem koju, aga Kuti jaoks oli see jalutuskäik üks parimatest, sest ta leidis keset võsa ja tühermaad endale teise golfipalli. Tema suur unistus on hakata golfi mängima ja nüüd ta siis organiseerib endale varustust. Tegelikult on noorte varustus ca 50 naela, seega on tal täitsa reaalne võimalus see summa ise kokku koguda.

Nendel jalutuskäikudel olen veelgi enam veendunud, kui mõnusa elukeskkonnaga paik on Aberdeen. Metsloomad elutoas just ei ole, aga hülged kesklinnas (mõni neist puu otsas) on midagi, millega oleme heas mõttes harjunud, jänesed, kitsed ja hirved, rääkimata haigrutest ja meriskitest, need on kõik oma silmaga nähtud. Ma arvan, et ma olen selle nelja kuuga linnas elades näinud oma silmaga rohkem metsloomi ja -linde kui Kesk-Eestis põldude vahel elades.

Tagasi tulles uute harjumuste juurde, siis treenin praegu täie hooga turundusoskusi. Igas mõttes. Osalen ka kohaliku turundusguru Leona Lewise FB koolitusel, samuti IG nähtavuse koolitus Estelle Keeber’iga. Eestlastele ilmselgelt ei ütle need nimed midagi, aga siin on nad oma valdkonna tipptegijate seas. 
Muu hulgas tuleb eesmärkidele mõeldes hüljata igasugune võlts-tagasihoidlikkus ning õppida olema julgem nii oma saavutustest kui ka üldse tegemistest rääkida. Pakkuda välja ideid ning koos nendega ka teostusvõimalusi. Mu endine tööandja Järva Teataja on olnud vägagi vastutulelik ning aidanud mu rõõme ja saavutisi jagada. Nii võimalust raamatu ilmumist toetada kui ka praeguseks sõna otseses mõttes tuhandeteni jõudnud ettevõtmist Lood ja Maalid. Linkidele klõpsates jõuate neile artiklitele.
Homme hommikul kell 9.10 Eesti aja järgi olen aga raadio Elmar eetris. See kohustuslik kuulamine pole, lihtsalt kes pole ammu häält kuulnud ega julge mulle ise helistada, siis kuulake raadiost.

Osa inimesi on küsinud, et kui raamat  trükikojas, mis siin enam toetada? Aus vastus: kirjastajale ja trükikojale tuleb arved ka ära maksta. Kolmandiku summast olen ise kirjutades teeninud, kahe kolmandiku osas otsustasin paluda abi. Suur tänu kõigile neile, kes on juba oma abikäe ulatanud kas Hooandjas ettevõtmist toetades, seda infot oma infokanalites jaganud või lihtsalt tellinud raamatuid ette. 
Eestis on plaanis ka väiksed nn raamatupiknikud, kus kuuleb siis lugusid Šotimaalt ja saab raamatusse autogrammi küsida. Olge kuuldel!

The post Uued harjumused. Kutil ja minul ka. appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

See koristamine tundus selline hea viis kogu lõppeva töönädala pinged ära saada. Nö majast välja. On jah pingeline olnud ja mu töö-ja kirjutamise asjad on suht tagaplaanil olnud. Nagu ka blogi postituste sagedusest näha. Instagramis oli ka täna hommikuni vaikus.

Kuna ootamatult selgus, et Kutil on nädal varasemast mingid ülesanded “õhku” jäänud ning tema kirjalik inglise keele oskus ei ole sugugi nii hea kui suuline, siis pidin reaalselt kõik ülesanded talle lahti tõlkima. Mõnda mitu korda. Lisage sinna juurde ka Kuti jätkuv frustratsioon sel teemal, et tema ei taha, et mina teda õpetan ning oma õpetajad on paremad, et kogu see olukord on “täiega nõme” ning ta parema meelega tahaks koolis käia, ning saate ise ka aru, et saime mõlemad sel nädalal seda rahulikuks jäämise kunsti harjutada.
Positiivse poole pealt võib välja tuua õpetajate ja tugipersonali abipakkumise ning tagasiside. Sh kui Kutt teatas, et ta mingit asja lihtsalt ei oska, siis õpetaja tuli vastu, ja lubas selle osa ülesandest tegemata jätta. Osa asju olid tõesti rasked ja see ülesanne, kus neil tuli pidada terve nädal päevikut, mida nad söövad ja kui palju ning millist liiki trenni teevad ning välja arvutada kõikide asjade kaloraaž.
See oli jupp pusimist, et otsida välja, kui palju on hakkliha-kapsa hautises või pasta carbonaras  või isetehtud skoonides kaloreid. Teine osa ülesandest oli koostada treeningplaan, kus oli ära näidatud, mida ja kui kaua teed, selleks, et kõik need sissesöödud kalorid ära kulutaksid. Ma pole suurem asi vanduja, aga sellised ülesanded võtsid mind ka vanduma. Ega kuskile midagi edasi lükata ka polnud, sest neil on nüüd kaks nädalat koolivaheaega, aga to-do list ehk nimekiri asjadest, mis peavad 2 nädala pärast valmis olema, on selline, et igaks päevaks on midagi.
Näiteks tuleb neil A4 paberitest ehitada võimalikult kõrge torn, mis ise püsti püsib. Liimida tohib, teipi tohib ka kasutada. Paberit tohib lõigata ja voltida. Torn tuleb ära mõõta ja üles pildistada. Aine? Disain ja tehnoloogia. Ärge küsige, mis sellest tornist pärast saab.  Need toidupildid on Kuti kodunduse ülesanded. Okei, pasta carbonara kastme osa tegin ise, aga skoonid – mis tõsi, näevad välja ja maitsevad nagu küpsised – tegi Kutt täiesti ise. Vahepeal olen veidi targemaks saanud – ei tohi tainast rullida ja muna pean rohkem panema, siis kerkivad paremini. Liiga õhukeseks patsutasin ka taigna- õige paksus on 2.5cm.
Makaronide/nuudlite keetmise on Kutt korralikult selgeks saanud. Sellega muret pole ning skoonid – kohalikud maiustused – lähevad kordamisele. Ilmselgelt tuli mul kogu selle protsessi juures olla, seega endal seinal olevast nädalaplaanist jäi suht vähe järele. Õppetöödega lõpetasime reedel kella 17.30 paiku. Ilmselgelt rakendasin kogu oma põhjalikkust, sest nagu mulle enne äratulekut Eestist öeldi, et “kui sina juba midagi teed, siis on tehtud.” Ei ole lihtne mu laps olla, ilmselgelt.
Eks siis nüüd tuleb turbo peale tõmmata. Järgmisel nädalal on päris mitu veebikoolitust kohalikust business hub’ist ehk siis Eesti mõistes vist midagi arenduskeskuste laadset.
Kutile võib julgesti helistada – ta on sotsiaalne tüüp ja tunneb puudust võimalusest (eriti omaealistega) eesti keeles rääkida. Videokõned ka leevendavad seda eraldatuse tunnet, millega on tulnud maadelda.
Lühidalt kokku võttes, siis “arenguruum on suurim ruum maailmas”. Jah, ka rahulikuks jäämise peatükis. See minu Facebookis tehtud postitus võtab suhteliselt hästi emotsioonid kokku.

Black Dog Beach

Eelmisel pühapäeval võtsime ette tavapärasest pikema jalutuskäigu. Musta koera randa ehk Black Dog Beach’ile on Google Mapsi järgi 3,7 miili, aga kuna meil õnnestus ka veidi ringi minna, siis ütleme nii, et sinna jõudmine oli ca 4 miili, ja tagasi tulime mööda mere äärt pidi. Kuna Maps mereäärset rada ei näidanud, siis pole õrna aimugi, pikk see oli, aga usutuvasti sama pikk.
Kilometraaži arvutamiseks korrutage 8 ja 1,6. Väga mõnusad neli tundi olid. Mõõn oli just algamas, aga tuul tasapisi tõusmas, seega oli palju hästi mõnusaid, vahuseid laineid. Rahvast vähe ja ilm kevadiselt jahe, kuigi mitte külm. Mõned veenired olid ka, aga neid oli võimalik siiski kuiva jalaga ületada.
“Mõnikord võiks veel sinna minna,” arvas Kutt, kui väsinuna koju tagasi jõudsime.
Sel nädalal tuli ka kaks toidutellimust – ASDAst 2 nädalat tagasi tehtud tellimus ja siis kohalikust köögi-ja puuvilja poest/hulgilaost. Köögiviljavarud on nüüd eestlaslikult korralikud ja poest 2-3kg kaupa ostmine on nüüdsest minevik! Sibulad on ka toredalt suured – pildil on võrdluseks pooleliitrine meepurk. Üldiselt oleme suutnud nädala sees poes käimist vältida – mingid üksikud asjad nagu kohvikoor jms on olnud vajalikud. Täna täiendasime taas varusid ja kuna Kutt kurtis, et ta on kõik raamatud, mis tal on seal üleval juba läbi lugenud sh need, mis sai 2 nädalat tagasi ostetud (£70 naela läks Star Warsi teemaliste asjade peale), siis ostsin täna veel £22 eest raamatuid. Eesti keeles on selle sarja nimi “Ühe äpardi päevikud”, aga siin ta loeb neid muidugi inglise keeles. “Mul on üks juba läbi, kohe hakkan teist lugema,” teatas ta mulle ca 15 minutit tagasi. Kui meil on vaikus, siis ta kas loeb või istub nutiseadmes. Täna on lugemine popp.

Black Dog Beach, kaugemal eemal Aberdeen

Nõmmele see nädal vist polegi jõudnud. Homme on ka päev. Lubab käesoleva aasta soojemat ilma – isegi 16-17 kraadi. Nädala sees oli küll vahepeal päris jahe, aga täna ja kolmapäeval oli päris mõnus, sai isegi mütsita käia. Neljapäeval ja reedel selle-eest oli suisa kindaid vaja.

Horisont on küll veidi viltu, aga vaadake siis laineid, mitte laevu

Tundub nii olevat, et inimeste lemmik-aastaaeg on seotud tema enda sünniajaga. Vähemalt paljudel minu tutvusringkonnas on nii. Kutt ja mu Vend talviste sünnipäevalastena võiks vist lumes magada ka. Ma jälle naudin seda kuude pikkust kevadet. Kevadised ja sügisesed päikesetõusud ja -loojangud on mu kogemust mööda kõige rikkalikuma värvikombinatsiooniga. On pilvi ja valgus langeb kuidagi teisiti. Olen põgusalt näinud 2011. aastal Šotimaa sügist oktoobri lõpus ja olen 2017. aastal näinud nädala jagu Šotimaa suve ning ütlen, et kevad on siin väga värviline aeg. Neid õisi ja värvitoone tuleb iga päevaga üha juurde. Ning pole nii, et lihtsalt erinevat värvi tulbid või võõrasemad. Jah, neid on ka, aga tänaselgi käigul poodi nägime erinevaid põõsaid, mille õied olid kas oranžid, kärtsud või mahedamad roosad, loomulikult mitut tooni kollast, sest lisaks nartsissidele õitseb forsüütia, aga ka mitut tooni sinist, lillat, valget, punast ning loomulikult rohelist. Astelhernes on nüüdseks niimoodi kõikjal õites, et kui nende lähedusse satud, on äratuntavalt imal kookoselõhn üleval. 

Värviline Šotimaa kevad.

Ning põõsastik, mis iga päevaga, isegi tundidega läbipaistvast läbipaistmatumaks muutub. Ma pole teab mis romantik, aga looduses jalutades ma olen küll valjult õhkama hakanud.

Homseks on kavandatud mõningad aiatööd, näiteks ostsime täna ämbriga maasikaid, mis on vaja mulda panna, samuti jaanuaris ostetud maitserohelise ja lilleseemned. Ei tea, kas peaks kuskile potti kartuli ka panema? Peenarde jaoks meil ruumi pole, kõik on kenasti võrgu, geotekstiili ja killustikuga kaetud, aga on peenrakaste ja suuremaid potte, kuhu üks kartulipesa ikka sisse mahub. Külas nagu otsus, mis? 

Päike loojub Don jõe suudmes

Mis ma siingi salgan, et lõppeval nädalal on olnud põhjust enda üle ka uhkust tunda, sest Aberdeeni keskraamatukogu ja ühenduse Four Pillars avaldatud e-raamat on nüüdsest avalik ning minu luuletus on kohe kogumiku alguses. Tegemist on ka ainsa luuletusega, ülejäänud siis kõik proosa. ✎

Kui mäletate, siis ma veebruaris kirjutasin koolitusest, mida viis läbi ilmakuulus Šoti kirjanik Jo Clifford. Mälu saab värskendada siit. 

Kiire guugeldamine vastust ei andnud, kas teda Eesti teatrites ka mängitud on, küllap kultuurigurud oskavad sellele paremini vastata. 

Luuletusest siis nõnda palju, et tegemist on esimese luuletusega, mille Šotimaal kirjutasin. Tõlge sellele sündis 1.aprillil, kui päris mitu inimest mulle messengeri kirjutasid, et “tahaks teada, millest see on”. Päris üks-ühele tõlge pole, aga püüdsin mõtte samaks jätta. 

Originaal on siis roosal taustal. 

Kõik on sama

Mis mulle valge täna

on punane su suul.

Meil miski pole sama,

kuid leib meil üks on suus.

Kui pruuti vaatan mina,

siis sina peige otsid.

Meil miski pole sama,

kuid kallistus on tähtis.

Kui möödas aeg on minul,

siis sinu oma algab.

Meil miski pole sama,

kuid kas näeme ainult halba?

Taas segaduses mina,

sa ütled – sina ka.

Meil tunded üsna samad,

keda süüdistada saaks?

Saan öösel armastada

ja sina kiita päeval.

Tunne südames on sama:

kes mõista võtab vaevaks?

Ei enam nutta taha,

las parem sina naerda.

Meil tunded päris samad,

ööst öösse, päevast päeva.

Kui postituse algusest võis jääda mulje, et oleme nagu kaks saamatut Kuti koolitöö kallal ning ma üldse sel nädalal midagi “kasulikku” ei teinud, siis päris nii ka ei ole. Ma leidsin esmaspäeval megalt palju konkursse, kuhu oma loomingut saata ning otse loomulikult oli mõnel tähtaeg samal päeval. Jah, saatsin ära paar tööd. Paar veebiseminari oli ka, ja oi, kuidas tahaks inimestele anda juhendust. Olen siiski suu kinni hoidnud. Raadiorežissöör minus tõstab pead.

Panen siia mõned esmased tähelepanekud: 

Palun kasutage kõrvaklappe ja mikrofoni. Täiesti tavalised telefoni “nööbid” on ka paremad kui see ruumi kaja, mis enamikul kaasa tuleb. 

Zoom’is (mida paljud kasutavad) on võimalik panna end Mute nupu abil hääletu peale. See on oluline, sest siis ei kosta paberikrabin ega laste kilked teisest toast sisse. 

Pane telekas ja raadio kinni. Sind ei ole vastasel juhul kuulda ja kui Sa veel end mute’inud ka pole, siis ei kuule keegi ka inimest, kes räägib. 

Kui Su vebinar/seminar kestab rohkem kui 2 tundi, tee vahepeal 5-10 minutit sirutuspausi. 

Ära slaididega üle pinguta. Kui kohutavalt tüütu on vaadata 90 minutit järjest slaidiesitlust, mis on mõeldud n-ö tavakoolitusse. Vähem on rohkem. Kogu paketi võid saata hiljem või enne osalejatele e-kirjaga. 

Räägi rahulikult, et inimesed jõuaksid jälgida ja märkmeid teha ka tingimustes, kus levi ei ole täiuslik. 

Küsi vahepeal küsimusi, et ei läheks “loenguks”.

Valmista end ette: jah, ka välimus st pane riidesse, kammi juuksed ära. Lugupidamisest teiste osalejate vastu. See ei loe, et see on veebis. Liiga palju on piinlikke juhtumeid, kus keegi on kas bokserite väel või läheb keset seminari kõrvalruumi hädale.
Loobu tegemast midagi, mida Sa ei teeks “päris” seminari või koosoleku ajal. 

Sul on lapsed? Kui nad teleka taga ei püsi, siis praegu on väga palju veebipõhiseid n-ö huviringe, kus lastega tegeletakse ning nad saavad võimaluse omaealistega üle maailma suhelda. Näiteks Kriipsujuku vebinar ja Loovustund. Mõlemal juhul on lapsed vanusegruppidesse ära jaotatud. 

USAs elav pere, kes on tuntud oma paroodiavideote poolest, on kogu selle Zoomi ja vebinarid ka ühte laulu kokku pannud. 

Neil on palju muhedaid paroodiaid tuntud lauludele, seega kes vähegi keelt oskab, siis saab muheleda päris mitme laulu ajal. Niisama on neid ka muidugi lõbus vaadata, sest nad näevad ka visuaaliga kõvasti vaeva. 

Nad julgevad enda üle naerda. Üks näide. USAs teatavasti pole sellist asja nagu riiklik tervisekindlustus ning kord postitasid nad loo “õpetuseks teistele”, kuidas mehe kõhuvalu läks neile maksma 10 000 dollari suuruse haiglaarve. Diagnoos? Tavaline kõhukinnisus st natuke rohkem vett ja liikumist oleks seda ennetada aidanud. See, kuidas nad seda rääkisid, on muidugi klass omaette.  

Elu on ilus.

The post 🔎Kõik puhtaks! 🔍 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Ma ei tea, mida teie teete, kui on vaja mingeid asju selgeks mõelda, aga mul toimib hästi jalutamine. Veel parem, mõnusa tempoga kõndimine. Asjade selgeks mõtlemiseks läks vaja 20 kilomeetrit, nüüd on vaja saabastele uusi kontsaplekke, sest senised kummikontsad on selle paari nädalaga ära käidud.

Kõndimiseks võtsin suuna Aberdeeni promenaadile ja eesmärk oli jõuda teise jõeni ehk Dee jõeni välja. Esialgu ma eriti kaugele ei jõudnud, sest vaatepilt Doni jõe suudmes oli päikesetõusu ajal imekaunis. Peaaegu tuuletu hommik, vesi oli veel üsna kõrge, lainemurdjaga kohtunud lained pakkusid imelist vaatepilti. Kes

Veetsin neid plärtsatusi pildistades ja filmides seal pooltunnikese vähemalt. Korra käis lainetus ka üle saabaste ja olin hüppeliigesteni vees, aga silkasin kilgates kiirelt välja ning jalad jäid ikka kuivaks.

Ma tean, et Eestis ei ole ilmad praegu kõige paremad olnud, selline nullilähedane ilm, mis värvuselt on nagu keskmine keskklassi auto tuntud telereklaamis. Mis ma oskan öelda – tulge Aberdeeni, siin on alates 28. detsembrist iga päev päikest olnud. Jah, ka täna. See aga tähendab, et graniit sätendab. Kuldselt või hõbedaselt, sõltub valgusest. Vaadake ise – need pildid on mõlemad tehtud ca 9 paiku hommikul, kui olin alles oma teekonna alguses ega olnud suuri-tähtsaid mõtteid mõelda.
Ütleme nii, et ma vahepeal kahtlesin, kui kaugele ma üldse jõuan, kui loodus nii vägevat vaatepilti pakub. Lihtsalt seisin, kükitasin, vaatasin. Ahmisin endasse seda mõnusat hommikut ja hinge kergeks muutvat vaatepilti. Hommikul kohe jalutama tulek oli olnud väga õige otsus!

Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et elan nii ilusas kohas. Liisu ütles õigesti, kui telefonis temaga rääkisime – ma olen täiesti õiges kohas. Nagu oleks pärale jõudnud. “Minu Aberdeen on ilus, äge ja põnev,” käis mu peast läbi. Jah, ma tean, et on inimesi, kellele Aberdeen on hall, igav ja mittemidagi ütlev linn võrreldes mõne teise Šotimaa linna või piirkonnaga. Mulle meeldivad ka mäed, just Šotimaa mägede avarus, kuid Aberdeen meeldib mulle ka. Väga meeldib. Jah, ma imestan ise ka, maakas nagu ma hinges olen, et linna ja linnaelu kiidan.

Fittie

Kõndisin mööda rannapromenaadi, vahepeal peatusin, et vaatepilti nautida ja mõtlesin omi mõtteid. Siin jalutades on lihtne naeratada.

Fittie

Möödusin värvilistest pinkidest, kus me Kutiga ükskord istusime ja jõudsin ühel hetkel barjäärini, mille teiselt poolt paistis mulle midagi, mida ma olin juba siia saabumisest saati näha tahtnud, aga polnud leidnud mahti isegi järele uurida, kus see asub. Footdee ehk kohalikele Fittie. Vana kaluriküla, Aberdeeni üks vanimaid piirkondi. Selle kaluriküla muudab eriliseks asjaolu, et kõik majad on ehitatud üksteise külge ning aknad ja uksed on kõik sissepoole. Küla keskel asus kirik ning majad on enam-vähem korrapäraselt selle ümber. Kui alguses tundus kahtlane, et seal ka päriselt võiks praegu keegi elada, siis vist ikka elatakse. Osa majakesi oli kindlalt sellised suvemajakesed, aga oli ka neid, kus oli märgata töötavat gaasikütet ning kohaliku enesekindlusega ustest sisenemist. Nende pisikeste, värviliste, omanäoliste majakeste ja aedade vahel jalutades oli tunne, nagu oleksin mingis teises reaalsuses. Või muinasjutus. Samas oli veidi kummaline ka lihtsalt käia ja vaadata teiste kodusid. Iga majake on omanäoline. Vabalt võib olla, et ühe maja katus on punane, teisel roheline, kolmas majake on hoopis sinivalgetes toonides, neljas on pannud terrassile pottidega põnevaid taimi, viiendal on kivist aiale hoopis mosaiik laotud.

Fittie, keskel kirik.

Aberdeeni sadam on üks vanimaid Suurbritannias, kirjalikes allikates mainitakse seda juba 1136. Sadam on kohe Fittie taga ning selle töised hääled kostavad ka kunagisse kalurikülla. Mina seadsin sammud tagasi. Vahepeal oli merelt jõudnud kalda äärde udu, mis pakkus teistmoodi maalilist vaatepilti. Vesi oli taandumas.

See värvidemäng, mida pakub päike, udu ja vesi, oli järgnenud kuue kilomeetri jooksul selline, et pildistasin oma telefoni aku peaaegu tühjaks. Etteruttavalt võin öelda, et enne koju jõudmist viskaski telefon pildi tasku. Siin alumisel pildil keskel on veidi näha ka halo ning merel olevat tuuleparki, mis vahepeal paistis ja siis jälle mattus uttu. Linnud siin pildil on meriskid, kohalikus keeles tähendab nende nimi aga austripüüdjat.

Täna selgus, et olen siin olles teinud juba ca 750 pilti.   Laadsin need täna küll internetikeskkonda üles, aga enne kui siin linki jagan, panen pildiallkirjad ka juurde.

The post Ma lubasin lapsel külmrelva kooli kaasa võtta😲 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

       

Koju tagasi jõudes läksin joonelt saabastega vannituppa, dušikabiini. Olin üsna kindel, et saan saabastest sirinal vett välja kallata. Jopes polnud kindel. “Emmeeeee, mis sa tegid?!” hõikas Kutt, kui mind nägi. Lasin tal filmida. Selgus, et jope alumine serv, kergelt vöökohast ja varruka otsad olid märjad. Kui veest tilkuvate alumise serva ja varruka otste puhul võis mõelda sellele, et teksad ja kindad andsid vett edasi, siis vöökoha puhul seda öelda ei saa. Panin jope riidepuule kuivama, hommikuks oli see õnneks kuiv. Kehal oli kuni lõpuni soe, aga nägu ja jope alt väljas olnud reied torkisid terve õhtu nendest nõeltest, mis taevast sinna pihta olid lennanud.

Täna hommikul läks enne 7 juba uni ära. Katsetasin ahjus küpsetamist ja imetlesin päikesetõusuga kaasnevat värvidemängu.

Eile külas olles sain teada, kui oluline on Šotimaal kaaskirjas väljendada seda,

• miks just see on sinu unistuste töö, 
• tuua välja ettevõtte väärtuste kattuvus enda omadega 
• tuua välja enda eelised ses osas, et mida unikaalset on mul kui kandideerijal neile pakkuda, 
• kuidas minu senine töökogemus aitab ettevõttel/organisatsioonil oma eesmärke saavutada
• kuidas minu senine töökogemus teeb minust neile asendamatult väärtusliku töötaja 
• millised oleks minu ideed-ettepanekud lähtuvalt teadmistest, mis mul nende kohta on. 

Ütlen ausalt, mul pole õrna aimu ka, kas Eestis ka see kaaskirjas oluline on ning kui paljud tööandjad üldse kaaskirja oluliseks peavad, aga siin on see sama elementaarne nagu tuua CVs välja enesearengu etapid ja reaalsed saavutused, tulemused, isiklik panus ettevõtte arengusse.
Seega on mul kirjatöö uue nädala alguseks olemas. Ajule mõttetööd, eneseanalüüs ja minapildi parandamise järgmine tase, ma ütleks.
See päev, kui mul õues käimine vahele jäi, tegelesingi taas (mul läks pärast kolmandat korda lugemine sassi, mitmes kord see on) oma CV ümber kirjutamisega.
Nimelt oli võimalus online tööportaalist tellida tasuta tagasiside-hindamine oma CVle ja seda ma kasutasin. Sain siis teada, et minu omast arust nii edev CV jätab minust mulje kui “Tegutsejast” mitte kui “Tegijast” ehk siis saavutuste asemel olen ma näidanud end tubli töömesilasena. Esialgu võttis kõhu külmaks ja silma märjaks, aga siis vaatasin sellele otsa ja mõtlesin veidi oma diplomite ja tunnustuste peale ning panin kirja. Tahaks öelda et kõik, aga panin siiski kõige uhkemad. Täiendasin ka oskuste loetelu ja tõstsin vabatahtliku töökogemuse ettepoole. Vaatame, mis nüüd saama hakkab, kui selle vägeva kaaskirja ka valmis kirjutan.
Mõtlesin vahepeal ka, et lasengi kogu krempli professionaalil valmis kirjutada, sest teenusepakkujad tagavad “vestlusele kutsumise hiljemalt 60 päeva jooksul”, aga siis ütles Kai mulle midagi, mis pani mind näppe taskust välja võtma. “Mõtle, mida sa tahad. Kui sa tahad standardseid pabereid, mis tagavad sulle standardse töökoha, siis lase valmis kirjutada. Kui sa tahad eristuda, siis pusi ise ja vaata, mis saama hakkab.” Ilmselt saite aru, mille kasuks ma otsustasin.

Head rahvusvahelist lumepäeva kõigile. Šotimaa suusakeskustes ja mägedes on lund omajagu, ja meilgi oli hommik karge. Kutt jalutab praegu mööda elamist tolmuimejat. Meil vist on külalisi oodata.

The post Panin jope ja saapad proovile. 💦Kumb paremini vastu pidas? 💦 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.