Peame pidu ja vaatame teatrit, kui lühidalt öelda. Kui lühikese jutuga oleks, siis olekski postitust tehtud, aga  – võib vist öelda õnneks – ma olen veidi pikema jutuga.

Eile õhtul vaatasime Paide Teatri suvelavastust Eesti jumalatest. Kutiga mõlemad. Kohupiima-õunakook sai ka selleks hetkeks valmis, seega oli selline mõnus teatriõhtu. Kuna me käisime Kutiga kahekesi seda vaatamas ka, siis oli hea võrrelda ja lemmik-kohti etendusest oodata. 

Mulle Paide teatri loooming meeldib. See, kuidas nad suudavad kõikide isiklike konnasilmade peale astuda viisil, et oled neile selle eest hiljem tänulik, on anne või siis ühisest mõtteviisist tekkinud sünergia. Ma pole kõiki lavastusi näinud, aga need, mida näinud olen, on kõik parimas mõtteks pahviks löönud.   See mitmekihilisus, mängulisus, nimetagem seda, kuidas tahes. Muidugi ma vaatan ka seda, kuidas midagi on tehtud, analüüsin kasutusel olevaid meetodeid jms. On see raadiorežii õpingutest kaasa saadud poolprofessionaalne kretinism või lihtsalt asjaarmastaja analüütiline mõtlemine – tont seda teab. 

Tänulik on selle võimaluse eest küll vaadata kaks tundi armsaid Vargamäe nõlvasid ja mõelda end sellesse suveõhtusse tagasi. Aitäh!

Eks Kutt hakkab vaikselt jõudma perioodi, kus emaga koos tantsida on “iuuuu” ja “kamoon”, aga kardinad olid ees, keegi ei näinud, nii et sai ikka tantsitud küll. Eriti kiirelt hakkas ta flossima siis, kui tekkis võimalus plaati võita. Võitsime ka. Jeee! Aitäh. Plaat on kenasti Hr Kahemillise juures ning eile kuulasime veidi Valget Jänest.

Järgmine reede on Suur Reede, küllap selleks õhtuks ka midagi välja mõtleme. Eelmisse pühapäeva, 22. märtsi jäi kohalik emadepäev. Vampsu aitas Kutil väikse üllatuse ka planeerida, nii et kui ma pühapäeva hommikul kööki läksin, oli vaatepilt selline.

Eilse koogiküpsetamise põhjus polnud siiski rahvusvaheline teatripäev, vaid asjaolu, et meil sai eilsega siin 3 kuud kohal oldud. Mõnikord tundub see aeg pikemgi, teinekord jälle, nagu oleks alles nädal-paar tagasi kõik ette võetud. Naabrid said ka sel puhul kooki. Jätsin lävepakule ja koputasin aknale. Kutt teatas seekord, et põhi sai liiga paks. “Liiga saiane.” Mida iganes see ka ei tähenda. Seega, söön üksi seda poolt suurt plaaditäit. Okei, panin osa sügavkülma, seega, kes esimesena külla saab tuldud, võib “kolme kuu kohupiimakooki” küsida.

Täna mängisime Kutiga jalkat. Seis jäi 13:12. Arvake ära, kes võitis? Napilt, aga siiski kindlalt. Vihjeks võin öelda, et viimased 10 pealelööki tegi ta vasaku jalaga, sest parem reielihas hakkas juba hellaks muutuma.

Püüame ikka päevas tunni-kaks õues olla. See, kuidas me oleme avastanud kodulähedastes paikades huvitavaid kohti – ikka hing otsib ju uut, kasvõi detailides – on hästi tore. Mõistus hakkab keskenduma hoopis muudele asjadele. Nagu öeldakse, et kes otsib, see leiab ning nii oleme meiegi avastanud, kuidas loodus muutub praegu iga päev. Kuidas põõsastik hakkab vaikselt heleroheliseks muutuma. Iga päev on uued värvid. Õhus on veel talve kargust – pikemalt seistes hakkab jahe, aga need värvid ja muutused looduses on väga ilusad. Ei peagi kuskile kaugemale minema.

 Põnevaid taimi, mis õitsevad, on praegu nii palju, ja nime ma neile küll ei oska anda. Taamal see kollane on forsüütia, astelhernes läheb iga päevaga üha kollasemaks. Selle astelhernega oli nii, et pärast eelmist postitust sain emalt kirja, et astelhernes on ravitaim. Uurisin välja, et õitest tehakse teed ning õied on söödavad, viljad ja kaunad mitte. Pidavat olema kookose maitse. See oleks pidanud mind juba hoiatama. Järgmine õhtu proovisin ära ja sama kiiresti, kui suhu läks, ta sealt välja tuli ka. Las ta ravib kedagi teist. Ma piirdun vaatlemisega. Aupaklikukst kaugusest.
Seda, et rododendronid siin koos pajudega võpsikus kasvavad, nende all lumikellukesed ja nartsissid õitsevad, sellest olen varemgi kirjutanud. Seega võib öelda, et kevad Šotimaal on väga värviline, on kollast, valget, punast, roosat ja muidugi rohelist.
Muidugi on päikest, rahet, vihma, tuult ja kevadist kargust. Nagu siinmail tavaks.

Esmaspäeva õhtul pidasid naabrid pulmapidu. Peretütar abiellus ja tseremoonia toimus nende koduaias. Ainult kõige lähedasemad. Peiu vanemad olid Põhja-Iirimaal ja nemad said osa otseülekande vahendusel. Järgmisel hommikul said kõik tulevased abiellujad teate, et pulmad tuleb vähemalt 3 kuud edasi lükata. Seega olid nad sõna otseses mõttes viimaste seas. Tundub, et kui siin on ka kombeks, et kui ka enne elati vanematega koos, siis pärast pulmi kolib laps kodust välja. Nii oli ka naabritüdrukuga, kelle peigmees elas koos nendega, aga pärast abielu läksid omaette korterisse.   Pulmadest saime teada nii, et naabrimees Kutile ütles, et õhtul võib olla natuke rahvast nende tagaaias ning muusikat. Pakkusime küll abi ettevalmistustel, kuid ega me neid aidata saanud. Pesunööri võtsime küll oma aiast ka alla.
Võtsin siis Hr Kahemillise toodud varudest 2 pakki Eesti kommi. Tundus, et neile see žest meeldis. Kui neljapäeva õhtul “eesliinil olijatele” tänaval plaksutasime, siis pruudi ema rääkis, et pidu oli väga tore olnud. Leppisime ka kokku, et joome mõnikord koos kohvi – tema oma aias, mina meie omas.
Tegemist on vist algklassi õpetajaga, igal juhul ta rääkis, kuidas tema “oma lastega” on ka ühenduses ning tänulik iga ülesande eest, mis saadetakse. “Kuidas need on tehtud, polegi niivõrd tähtis. Oluline on olla perega üksteisele toeks, õppekava läbimine on teisejärguline.” Nii armsasti öeldud. Siin on õpilastelt ka pinge sellega maha võetud, et lõpueksamid jäetakse ära ja aastahinded pannakse välja seniste tööde põhjal. Meil seda muret pole.
Nii palju oli küll sebimist, et tuli tehnilisi vahendeid muretseda. Ostsime Chromebooki siiski, kuna tehnikapoes selgus, et just Chromebookiga nad koolis töötavadki. Vist sai enam-vähem sarnane mudel isegi. E-kooli kui sellist neil pole, kasutavad Google Classroomi ja Drive’i.  Kõikidesse ainetesse sai ta ilusti kontod tehtud, välja arvatud keka. Kaotas lihtsalt parooli ära. Ma ikka igaks juhuks olen siin pilte ja videosid teinud, kuidas ta sörgib ja nõmmel tegi mahalangenud puudel takistusjooksu ka. Reedel võttis youtube’ist ise mingi trennivideo ja rassis elutoas ca 30 minutit. “Mis sa lobised, tee juba järgmine harjutus,” õiendas ta selle treeneriga.
Kutile kodus õppimine eriti ei istu. Ütleb, et koolis on ikka parem – õpetaja seletab ja saab päriselt suhelda. Samas – maht eriti suur ei ole. Saab paari tunni jooksul kõik tehtud. Näiteks kodundustunnis ongi teada tal viie nädala programm ja saab ise valida ülesande raskusastme järgi. Raskusastmeid oli vist ka 4-5. Et kas teeb Kahooti viktoriini, küpsetab pitsa vms. Ma kõike ei jälginudki, aga nii palju ta sai küll ise esimese nädala jooksul aru, et ta tahab õppimise ajal olla minu kõrval. “Muidu lähen youtube’i multikaid vaatama,” tunnistas ta.
Kuna ta siin on minu kõrval nillinud seda Bob Proctori materjali ka, esitanud küsimusi ja oleme nendel teemadel arutlenud, siis Kai Oja Kriipsujuku vebinar poleks saanud enam õigel ajal tullagi. Selline mõnus mõtete koondamise ja rahunemise aeg. Samuti võimalus suhelda teiste omaealistega, eesti keeles. See on midagi, millest lapsed samamoodi puudust tunnevad. Kutt seda enam, sest ta on tunnistanud, kuidas tahaks mõnikord “noorte asjadest” noortega rääkida. Mul on hea meel, et ta ikka ise ka suhtleb nendega, kellega tal Eestis kontaktid olid.

Praegu olen eesmärgiks võtnud kaks postitust nädalas. Kui enam millestki muust kirjutada ei ole, eks siis hakkan oma romaani siin järjejutuna avaldama. Praegu seda hirmu muidugi veel pole. 

Meie taga näeb, kuidas Doni jõgi Põhjamerre suubub. Veetase on väga madal praegu.

The post Kuidas reede õhtud kulgevad? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Jõeäärsed rajad on ka toredad, kuid kui hing rahu otsib, siis tõmbab esimesse kahte. Ükspäev käisime Kutiga jälle nõmmel. Minu salaplaan oli seekord ära vaadata ka see pool, kuhu esimese käiguga ei jõudnud. Seal on kilomeetrite, või nagu siin öeldakse, miilide viisi radu, mida mööda jalutada. Maastik on ka hästi liigirikas: on metsa, puuparke, lodusid, astelhernega võpsikuid ja turbasamblaseid laugastega maastikke, heinamaid. Mis tähendab teatavasti tohutut liigirikkust. Ma olen väga põnevil, kuidas kõik kuu või kahe pärast seal sumisema ja lõhnama hakkab.

Lumikellukesi, kohe-kohe õide puhkevaid nartsisse (nagu olen kirjutanud, siis need õitsevad siin metsikult, samuti krookused) oli muidugi ka, aga astelhernes oma päikesekollaste õitega ning see roosaõieline põõsas moodustasid kaunid värvilaigud maapinnast kõrgemal. Kontrastid selles neljas aastaajas, mida tol õhtul nõmmel kogeda õnnestus. Lund, päikest, tuult, vihma, kõike oli.

Alguses kõndisime mööda tuttavat rada, põikasime suureks kasvanud nn puupõllule, kus hõbedaste otstega kuuselaadsed puud nagu joonlauaga pandult sirgusid. Ühest ladvast paiskus lendu kari vareseid. Segasime vist nende nõupidamise ära.

Väiksest künkast üles minnes olime otsekui vanal külatänaval – kahel pool olid sammaldunud kiviaiad. Astelhernest ja kuivanud puid oli talgute käigus vähemaks võetud ning lagedamatel kohtadel oli näha ka lõkkejälgi, kuid jätkuvalt oli vaatepilt üsna ürgne. Ma pole end kunagi väga metsa-inimeseks pidanud, aga metsa servas, kergete põigetega puude alla meeldib mulle jalutada küll. Naissaarel giidiks olles oli üks mu lemmikradu just see kõrge kaldapealne, mis sadamast Hülkari poole viis. Oli avarust, tuult ja varju. Palju-palju rahu, sest enamus valis liivase tee, mitte samblast metsarada.
Scotstowni metsatukad on teistsugused. Puudki on teistsugused. Alguses hirmutavana tundunud astelhernes hakkab tasapisi omaseks saama – seda on lihtsalt nii palju siin igal pool. Ei, ei ole invasiivne võõrliik, vaid täiesti kohalik. Mis ei tähenda, et seda piirama ei peaks. Seekord jalutades nägime ka üsna mitut platsi, mis olid lagedaks, puhtaks raiutud.
Salapäraseid radu, nagu väikseid turvalisi tunneleid jätkus sellegipoolest. Nagu pildilt näha, siis on tegemist üsna käidavate radadega.
Oma puu leidsime ka nõmmel. Ma olen harva tundnud kuuskedel sellist tugevat lõhna. See oli segu okaste, koore ja vaigu lõhnast. Ma tean, et okaspuud võivad tugevalt lõhnata, Eestis elades kasvas õuel suur nulg, mis lõhnas alati, kui okste vastu läksid. Selle, vana nõmmemetsa servas asuva kuuse lõhna tundsime sõna otseses meetrite kaugusele.

Lõhna peale me ligemale läksimegi. Mul tekib harva soov end vastu puud toetada või panna põske vastu puukoort, kätega libistada mööda tüve ja tõmmata sõõrmetesse hoovihmade, õhtu karguse ja iidsele puule omast lõhnade segu, kuid sel korral ma seda tegin. Me mõlemad tegime. Vaatasime okstelt tilkuvat vaiku ning lagendikul kaduva päikese kumas lendlevat tihedat, peenikest vihma, kuulasime latvasid sasivat tuult ning lihtsalt olime. Me küll ei rääkinud sellest pärast omavahel Kutiga, aga mul on tunne, et sellest on saanud meie “oma puu” me mõlema jaoks.

Vaadake taevast ka – täiesti erineva ilma värvid on seal.

Sel korral nägime tõesti ära ka teise poole nõmmest, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Inimesi (ja koeri) oli sel korral vähe, aga kui me olime oma jalutuskäigu alguses, tuli majade vahelt noorem mees oma pruuni koeraga. “Lily,” kutsus ta koera, kes oli ilmselgelt Kutist huvitatud. Metsa vahele padrikusse nad kadusid siiski.
Veidi pärast selle pildi tegemist ristusid me rajad uuesti ja sel korral Lily enam meie juurest lahkuda ei tahtnud. Olgem täpsed, rajad isegi ei ristunud, vaid koer tuli meie juurde. Hüüdis see mees, mis ta hüüdis, vilistas, mis ta vilistas, aga koer meie juurest ära ei läinud. Läksime meie teise suunda, tuli meiega kaasa. Nagu oleks meil lihapallid taskus olnud või eestimaine suitsuvorst. Ei olnud, ausõna ei olnud ja seda ma peremehel naljatades kinnitasin ka, aga ta eriti jutukas ei olnud. Eks kõigil ole paremaid ja kehvemaid päevi. Me ei osanud muud teha, kui võtsime siis suuna noormehe poole ja siis läks koer ka peremehe juurde tagasi.  Meil Kutiga oli muidugi lõbus, peremehel mitte eriti. Pani koera rihma otsa.

Päevavalgus hakkas otsa saama. Selgi korral läksime pärastlõunal, kuid õhtud on ju nüüd valgemad. Seega on ka aega tuiamiseks rohkem. Rääkisimegi just hommikul Kutiga, et nüüd saame koolijärgseid jalutuskäike suurendada, vaadata üle tuttavad rajad ning käia kohtades, kuhu pole üldse jõudnud. Ja neid on ikka väga palju kasvõi siinsamas linnas. Ta oli täitsa päri sellega, peaasi, et me ikka kesklinnas asuvasse suurde lasteraamatukokku ka jõuaks. Ta on nüüd paar õhtut käinud täitsa omal algatusel raamatukogus koolitöid tegemas ja raamatuid lugemas. Telku sai meil kogemata mänguautoga veits pihta nii et sel hääl on, aga pilti pole. Jah, ma tean, tavaliselt inimestega on vastupidi. Majaomanikuga sellest suuremat probleemi ei tekkinud, sest uus sai asemele ostetud. “Õnnetusi ikka juhtub, ärge muretsege,” lohutas ta, kui selgitasin, kuidas see kõik juhtus. Tal oli Kutist suisa kahju, sest see juhtus ju järgmisel hommikul kohe pärast seda, kui me traumapunktis olime käinud. Ta arvas, et seda telekat, mis meile jäi, saab parandada st kahjustus on ainult ekraanil ning selle vahetus maksvat ca £50. Ütleme nii, et praegu on olnud olulisemaid asju, millele aega kulutada, kui remondimeest otsida.
Nüüd tuleb end käsile võtta, teha ära tööasjad ja kirjutada Avatud Ülikooli lõputöö valmis. Siis võib nädalavahetus tulla!

The post Kaks puukallistajat ja koer nimega Lily appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.