Päriselt ka. Ma tavaliselt olen teisipäeviti uue blogipostituse kirjutanud ja täna hommikul, kui Kutiga rannas päikesetõusu piknikku pidasin ja pööripäeva tähistasime (siin tähistatakse just aasta pikimat päeva ehk pööripäeva), mõtlesin, et “näe, sellenädalane postitus on ikka veel kirjutamata.”
Praegu, keset kuuetunnise koolituse pausi, tulin siia, et teen vähemalt alguse ja panin silmad korraks kinni. Ei ole võimalik! Misasja? Eelmine nädal jäigi vahele? Eks oli siin töiseid tegemisi ja ka isikliku elu sündmusi, mis tähelepanu vajasid ning kuna keegi otseselt ei kurtnud ka, et “ammu pole midagi lugeda olnud,” siis eks see vahe niimoodi tekkiski. Parandame end.
Samas, kes nüüd siis mäletama peaks, mis tähtsündmused siia vahele peaks mahtuma? Mh ah, nagu klassikud küsivad. Hr Kahemilline vastaks, et oma tehtud viga ja ega vastu vaielda pole midagi kah. Kui ikka nädala plaanis ja päeva saavutuste nimekirjas on blogipostitus, siis tuleb pihta anda.
Avapilt ja nende saamislugu on kahtlemata viimase kahe nädala tähtsündmuste nimekirjas.
“Kuidas sulle meeldiks täiega hullu panna selle sessiooniga?” küsisin Iska Birnie käest mõni päev enne sessiooni algust. “Mida sa mõtled?” küsis ta ettevaatlikult. “Et teeks päikesetõusu ajal, siis on äge valgus!” See mõte meeldis talle ka.
Ma ei jõua Iska kannatlikkust ära kiita, sest ma olin talle kõigepealt Zoomi kõne ajal niuksunud, kui igavad kõik raamatute ja autorite pildid on isegi netiotsingut kasutades. Ta tegi Pinteresti kollektsiooni, ja sealt leidsin ideid, mis mulle ka meeldisid, ning tekkis juba täpsem ettekujutus, kus ma seda sessiooni tahaksin teha. Saatsin talle pildid ja teadsin juba, et hommikul on seal valgust rohkem, kuna lõunast varjavad puud kogu valguse päevasel ajal.

Foto: Iska Birnie Photography

Ja siis meenus mulle üks “väike asi”, mis võib palju pahandust teha, kui sellega mitte arvestada. Tõus. Ma olin juba näinud, millised on erinevused veetasemes jões tõusu ja mõõna ajal. Vahe on reaalselt meetrites. Õnneks on olemas rakendused, mis näitavad nii tõusu kui ka mõõna veetaset ning kui kiiresti see tõuseb/langeb. Tol hommikul oli tõusu tempo 30 cm tunnis.
Ma päriselt käisin ka ca 12h varem samas kohas, kus järgmine hommik pidime pildistama, kontrollimas, kui kõrge on veetase sel hetkel, kui see on äpi järgi sama kõrge kui 12h pärast.
Kõik tundus ohutu.
Oligi, kui etteruttavalt öelda. Ärkasin tol neljapäeva hommikul kell 2:32 varahommikul, et nägu pähe maalida ja lokitaltsutaja olla. Ma olen siin aeg-ajalt viisakama väljanägemise nimel juukseid sirgendanud, ja sama plaan oli tol hommikul ka. Riietega oli lihtne – Krisvalgi salongis eritellimusel valminud seelik ja väike peenvillane kampsun, sest õhutemperatuuri lubati +8 kraadi. Ahjaa, hommik oli veidi hallikas ja niiske, aga see, et päikest polnud, mind nagu ei häirinudki.
Veidi pärast poolt nelja hommikul astusin uksest välja, käes termokruus kakaoga ja ükssarviku kruus vaarikateega. Kui Brig o Balgownie sillale (üks Šotimaa vanimatest sildadest, nagu hiljuti sain ja selle juures pidi mingi munk kummitama) jõudsin, oli sirgetest salkudest saanud mõnus kahupea. Ma muidugi ütlesin ka Iskale, et ma pole 2 ööd magada saanud, sest nägin õudukaid, kuidas tõusuvee eest pageme või kuidas ma hiljaks jään. Saime kohe alguses naerda.

Foto: Iska Birnie Photography

Valitud koht meeldis talle, kuigi saime mõnusalt turnida ja naha soojaks. Kahe kaelas kõlkuva kaameraga oli see muidugi temal keerulisem kui minul seljakotiga, kuigi – seeliku panin talutüdruku moodi vöö vahele. Esimese asjana kupatas Iska mind kohe puu otsa. Mis seal ikka, polegi ammu seeliku ja kingadega roninud. Kokku vist käisin kolme puu otsas. Kõrgust ma ei karda, aga korralik tasakaaluharjutus oli see küll, kui raamat on näppude vahel st kätega kinni hoida ei saa. Mõelge ise edasi, millega ma end tüve peal hoidsin.
Igal juhul läks aeg kiiresti – planeeritud tunni ajase sessiooni asemel kestis see 80 minutit (jah, ma tean, et see 8 mu elus pidevalt kordub ) ja tulemuseks oli 39 pilti (täpselt minu vanus), mille sain kätte vähem kui nädalaga. Eriolukorra eelised.
Muide, Iska on auhindadega pärjatud fotograaf, tema kodukal olev hobusel kappav pruut näiteks on üks rahvusvaheliselt tuntud foto.

Sel nädalal läks natuke auru ka selle rahvusvahelise ajakirja Lightbox Originals artikli peale, mis avaldatakse teisipäeval, 24. juunil ehk rahvusvahelisel kirjutamise päeval nende uueneval kodukal. Olen eelvaadet juba näinud, ja näeb väga uhke välja.
Ilmselt juulis ilmub ka Scottish Peni uus ajakiri, kus samuti minu töö sees.

Koos oma kirjandusliku mentori ja tuttavaga turundusagentuurist Tuminds tegeleme ka jätkuvalt mu brändi üles ehitamisega (tegin endale muuhulgas Twitteris konto, aga isiklikke säutse veel jaganud pole) ning Word Accordile tuleb ka kliente üha juurde. Seega, asjad liiguvad.

Kuti kooliaastal on ka veel viimane lõpp, tundub, et üldjoontes on ta vist asjadega joone peal. Järgmine nädal peakski olema viimane nädal ja osa õpetajaid on juba teatanud, et uusi kodutöid ei anna. Mis augustis, kui uus kooliaasta hakkab, veel ei tea. Praeguse seisuga hakkab kool 11. augustil st vaheaeg on nädala võrra lühem, aga see-eest järgmisel ja ülejärgmisel aastal siis tavapärasest nädal pikem ehk suisa 8 nädalat. Kooliaasta sees on siin ka vaheaegasid rohkem, nt aprillis oli kahenädalane vaheaeg, lisaks sellised kolmepäevased minipuhkused.

Mis suvepuhkusest saab, ja kas sel ajal ka Eestisse saame, on praegu väga lahtine mitmel põhjusel. Võtame nädal korraga.
Tänane päev laheb statistikasse, kui aastal 2020 kõige pikemalt ärkvel veedetud ajaga päev, sest magama ma täna enne kella 23 küll ei saa. Meenutan, et hommikune äratus oli 3:13, et Kutiga kella 4ks randa jõuda. Nimelt tähistavad šotlased ka pööripäeva ja aasta pikimat päeva (kuigi kalender näitab, et 23.-24. juuni on päev 2 minutit veel pikem ) ja üks tähistamise viisidest on kuulata poeemi, mis on kirjutatud just aasta pikima päeva auks ja päeva alguse eelsetest minutitest. Selle ette lugemine võtab tavaliselt 46 minutit ja meie otsustasime kuulata seda rannas. Praegu olen aga kuuetunnise koolituse pauside kestel selle postituse kirjutanud. Koolitus lõpeb meie aja järgi kell 23. Koolitaja ise on Kanadas, tal on täiesti normaalne aeg. Suveööd pole magamiseks.

The post 🙈Kuidas see aeg nüüd niimoodi käest kadus? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Samas on ka siin on juba nädal aega kohalikud poed ehitud sinivalgete lipukestega ning isegi äsja sisserännanutel vist pole võimalik niimoodi poes käia, et aru ei saaks, mida just Burnsi õhtusöögil sööma peaks: haggis, kartulid, kaalikad ja kohalik naps. Kes nii traditsioonides kinni pole, võib proovida haggise pitsat, jäätist või vrappe.

Kui näete/kuulete sõnapaari “wee dram”, siis see ongi “väike naps”. Mida täpselt see dram sisaldab, pole ma veel jõudnud järele uurida. Kuna ma pole ei viski-ega õllesõber (olnud), siis on need mõlemad ka veel siin proovimata. Kunagine kokkupuude Red Labeliga jättis tunniks ajaks kurku põletava tunde, aga sellised joogid pole kohalike jaoks üldse viskid. Leebemal juhul saavad need nimetuse “toiduviski” ehk siis kasutatakse marinaadi/kastme tegemisel, halvemal juhul võrreldakse neid mitmest sordist kokku segatud viskisid bensiiniga, ja lisatakse aasivalt, et “kas ikka koolat ka lisasite”.  Viskisorte on siin sadu ning “õige” olevat ikka see ühelinnase viski. Veelkord – isiklik kokkupuude maitse osas puudub, info pärineb kohalikelt. Ahjaa, kui iirlased ja ameeriklased kirjutavad whiskey, siis šotlastel on whisky.

Viski jaoks on Kutil veel vara ja kuna toidu osas on ta üsna valiv, siis ma haigena ei hakka teda küll uute maitsetega harjutama. Seega  ei maksa homme mingit haggise-testimise ülevaadet oodata. Jah, ma olen lugenud selle kohta. Jah, ma tean, mis seal sees on ja kuidas seda tehakse. Jah, ma olen mõelnud sellele, et parem oleks mitte teada. Jah, ma olen ise verivorsti teinud ja ikka veel söön seda. Okei, kui esimest korda tegin, siis mõnda aega ei söönud. Nii umbes 7 päeva.

Mis Kuti tervisesse puutub, siis näib, et tal on parem kui eile samal ajal, mil ma poest viina ostsin – juhuks, kui palavik peaks kõrgemale tõusma. Viina hinnaga ei hakka teid traumeerima, aga 10 paratsetamooli tabletti on umbes 8 korda odavam.
Kui apteegist kraadiklaasi ostsin, siis sain ka teada, et neid inhalaatoreid, millega Eestis paljud endale ja oma lastele soolveega auru teevad köha ja nohu lahtistamiseks, ja mis Eestis on apteegis müügil, siis siin neid apteegist osta ei saa. Kui arsti arvates on Sul või lapsel seda vaja, siis ta kirjutab selle välja, ja siis saad selle kas osta või mõnel juhul ka tasuta. Kui Sa ise arvad, et oleks vaja, siis telli netist. Seda ma tegin ka. Hind soodsamgi kui Eestis.
Aga vedelikku ehk seda soolalahust ikkagi apteegis ei müüda. Selle pean vist ise kokku segama.

Täna veel ei ole Kutil palavikku näidanud. Ingver, nelk, mesi, kirsid jms looduslikud abivahendid koos tõhusa koguse mineraalvee ja C-vitamiiniga hakkavad ilmselt mõjuma, sest vähem kui 48 tunniga on ootamatult kiiresti otsa saanud kõik salvrätikud sh 10 pakist koosnev kombo, lisaks veel need elegantselt pakist ükshaaval eemaldatavad.

Kui tavaliselt on Kutt liikumises, siis täna on ta terve päeva valdavalt energiat säästnud, nagu ta ise ütleb. Seega oli mõeldamatu, et ma ta hommikul pargisõprade riisumise talgutele kaasa oleks võtnud. Reha sai laenutada läheduses asuvast spordikeskusest. Pildil olev plats on riisutud. Selle ettevõtmise eesmärk on saada taas muru sisse õitsema lilled. Need, mis peaks seal looduslikult kasvama. Praegu on probleem selles, et muru on liiga tihe ja tugev ning seda tuleks justkui “nõrgestada”. Nad olevat kuskile eelmisel sügisel külvanud/istutanud ka mingeid kollaseid lilli, mis muru justkui välja söövad veidi. Ei, võilill ei olnud, aga kui see õitsema läheb, ju ma ehk oskan öelda, mis see on. 🎕
Kui nad paar-kolm aastat tagasi alustasid, siis oli tee peenrast vaid meetri jagu niidetud ala. Ülejäänu oli kõik meie mõistes heinamaa.

Linnavalitsusega on kokkulepe, et LV niidab 3-4 korda aastas, aga pargisõprade selts riisub heina kokku. Täna oli kohal 10 täiskasvanut, üks laps ja üks koer. Jah, siin on tavapärane, et kevadised heakorratööd tehakse jaanuaris-veebruaris, sest kui ikka õhk on lindude sädinast paks ja võõrasemad mühisevad õitseda, rododendronid ajavad samuti õiepungi, siis ilmselgelt hakkab varsti rohi täie hooga kasvama. Lähedalasuvas Scottstown Mooris olid ka täna miskid talgud, aga kaks tundi jõulist, märja murupudru kraapimist väsitas ära ning nii jäigi nägemata, kas nad tõesti seal lõket ka tegid, nagu lubasid.

Tulles tagasi tänase õhtu juurde, siis Robert Burns on šotlastele väga tähtis ja seda mitmel moel. Tema kirjutatud “Ayld Lang Syne” on laul, mida kohalikud laulavad uue aasta saabudes ning see on kolme enim lauldud inglisekeelse laulu seas.
Lisaks oli üks tema lauludest vahepeal mitteametlik šoti hümn. Kes tahab Burnsi luuletusi lugeda, siis neid leiab näiteks siit.  Olemas on isegi eestikeelne CD-plaat Burnsi lauludega.
Seda kõike lugedes võiks ju kujutleda tänast õhtut kui midagi pühalikku, aga ei  – Burnsi õhtusöök on väga luuletaja moodi: seal on enamasti palju head toitu, napsu, luuletuste lugemist, laulmist ja ka tantsimist. Jah, Eestis öeldakse tema kohta, et oli nalja-, naiste-ja napsimees. Mõningatel andmetel oli tal oma lühikese elu jooksul 14 last 4 erineva naisega, neist viimane sündis päeval, mil Burns maeti.

Mulle väga meeldib, mismoodi šotlased oskavad enda ja oma traditsioonide üle nalja visata, neid nüüdisaega kohandada, samas jäädes truuks algsele. Nad on samas vägagi uhked oma pärandi üle – ei mingit võlts-ega valehäbi. See on päriselt ka äge, kui tunned ja tead oma pärandit, oskad jutustada lugusid. Imetlesin juba 2011.aastal, kuidas nad oma kirjandust eksponeerivad. See, et Robert Burns on üle ilma tuntud, see on ikkagi suures osas seetõttu, et šotlased ise arvavad, et see mees oli äge, et tema looming on vaimukas. Mõned tema tsitaadid, mis on eesti keelde tõlgitud, on leitavad nt siit. Mulle meeldib see “Eksimine on inimlik. Nurrumine on kassilik.”

Täna nägin artiklit, kus toodi välja 10 põnevat fakti Robert Burnsi kohta.

• Näiteks USA laulja Bob Dylan on tunnistanud, et Burnsi looming oli talle peamine inspiratsiooni allikas. 
• Burnsi loomingut leiab nt filmidest “It’s a Wonderful Life”, “Kui Harry kohtas Sallyt” ning “Seks ja Linn”.
• Burnsile on pühendatud üle maailma enam kui 50 ausammast, millega on ta nn usuvälistest isikutest Christopher Kolumbuse ja kuninganna Victoria järel kolmandal kohal. 
• USA moelooja Tommy Hilfiger on väidetavalt Robert Burnsi otsene järeltulija. 

Mis ma Burnsi loomingu kohta infot otsides veel teada sain, on see, et juba üle 10 aasta on olemas ka täiesti ametlik Eesti tartan. Ülivägev.  Mul hakkas küll mõte jooksma juba. Tartaniga seoses on ka minu käest küsitud, et miks šoti mehed seelikut kannavad ning öeldud, et ega sel seelikul ja kildil suurt vahet pole. Kilt on üks paljudest viikingite mõjutusel šoti keelde tulnud sõnadest ja tavadest. Kilt tähendab (hõlma) vahele toppimist ning selle värvid näitasid ära, kes millisesse klanni kuulub. Vahepeal oli tegemist suisa keelatud rõivaesemega.
Šotlaste ja Šotimaa kultuuri kohta liigub üldse igasuguseid küsimusi ja müüte. Kilt on kahtlemata üks neist ning ühes artiklis nägin sellist vastust (päriselt ka): “Meie mehelikkus ei mahu lihtsalt pükstesse ära. Tore, et see nüüd lõpuks teile selgeks sai.”
Kildi ja seeliku kandmise erinevuse selgitamiseks sobib hästi mu arvates üks anekdoot, mida ka šotlased ise levitavad: Inglane ja šotlane istuvad kõrvuti baarileti taga. Tellivad õlut. Joovad õlut. Inglane vaatab šotlasele otsa ja küsib irooniaga: “Kui suur see erinevus seeliku ja kildi vahel siis tegelikult on?” Šotlane joob klaasi lõpuni, pöörab inglase poole ja vastab väga rahulikult. “See sõltub sellest, palju sa tahad, et sul hambaid suhu jääb.”
Nagu kirjutasin, siis oskavad nad hästi ka enda kommete üle nalja teha. Naersin pisarateni, kui vaatasin selle koomiku tõlgendust kohalikust möllust. Aktsent on täiesti OK, aga muidugi inglisekeelne.

Mulle siinne sageli eneseirooniline huumorimeel sobib. Näiteks ütles mulle üks šotlane, et tean nende kultuuri kohta rohkem kui tema ise, kui küsisin, kuidas ta laupäeva õhtut veeta kavatseb. Pakkusin siis välja, et võin ju tema kultuurinõunik olla, sest aastaid tagasi, kui ma esimest korda Šotimaal käisin ning me Aunega tema ja ta sõbra Edinburghi kirjanduslikule pubituurile kutsusime, siis ta ka tunnistas hiljem, et alahindas vägagi seda, mis seal tegelikult pakuti.
See pubituur, kus meie käisime, tähendas seda, et ca paari-kolme tunni jooksul viisid 2 näitlejat meid umbes 6-7 pubisse Edinburgi vanalinnas, mis on olnud kirjanike lemmikpaigad, mis neid on inspireerinud või kus on detaile kirjanike kaasajast. Kuulsime rohkem nii Walter Scotti, Robert Burnsi kui ka paljude teiste Šotimaa kuulsate kirjanike kohta. Jah, ka J.K Rowling leidis ära mainimist. Need näitlejad lugesid kirjanike loomingut, etendasid stseene nende elust ja/või juhtisid tähelepanu omanäolisele selles pubis. Joogi ostmine pubist kohustuslik ei olnud. Paus ja vahepealne jalutuskäik oli piisav, et purju meie neljasest seltskonnast küll keegi ei jäänud.

The post Suurima šotlase sünnipäev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.