Kui olime juba peaaegu bussipeatuses, tuli meelde, et väljatrükitud pardakaardid jäid maha. Sain naha soojaks joosta, üksiti võtsin siis kaasa ka ID-kaardi ja märkmiku, kus järgmiste päevade info kirjas. Teile tegin sellise plakati. Võtke aeg, loodan väga teiega kohtuda.

Nagu näha, siis Järvamaal on suisa kolm ametlikku peatuspaika. Sest see on Eestimaa keskel ning siia on ka mujalt mõnus tulla või teha peatus pikemale sõidule.

Mitteametlikud kohtumised on ka Viljandis, Pärnus, Võru ja Värska kandis, seega – kel raamatusoov või pühendus raamatust puudu, andke märku, siis saan täpsemalt juhatada, millal ja kus põgusalt peatun.

Tulles tagasi eilsete seikluste juurde, siis bussijaamas oli veidi segadust, kuskohast see megabus väljub, aga lõpuks nägime kärtskollast sinisega silti ning igaks juhuks küsisime üle ka. Põnev oli see, et kui ma pileteid ostsin, siis näitas, et sellele bussile on vaid 5 vaba kohta. Tegelikkuses oli bussis kokku maksimaalselt 10 inimest koos juhiga.

Valged suveööd on tõesti võrratud. Kui alguses oli mõte, et magan bussis, siis päikeseloojang nende vihmapilvede vahelt oli sedavõrd hingemattev, et ei raatsinud. Need läänetaeva värvid mägede vahel, kuldsed tipud-  nagu purskavad vulkaanid. Tõeliselt kaunis. 

Olin Sillelt uurinud, et mil moel sinna lennujaama selle bussiga saab, sest lennujaama see buss otseselt ei sõida. Teatasin siis bussijuhile ka, et Edinburghi kesklinna me siiski ei tule, kuigi pileti oleme sinna ostnud. Üks peatus enne meie väljumist ütleb bussijuht meile, et ma kontrolliksin üle, et see 747 ikka sõidaks. Et olukord on ikkagi selline nagu ta on. See bussijuht päästis meid. Päriselt ka. Sest muidu me oleks sirgete jalgadega välja astunud ja ei tea kui kaua seda bussi oodanud. Ja see koht ei asunud isegi linnas, vaid ca 30 minuti kaugusel linnapiirist. Jeerum. Ei tea, kas sinna taksotki oleks saanud, kell oli ju 23 läbi. Lapsega kuskil kottpimedas.
Nii, siis bussijuht soovitas vaadata number 100 bussi. Sellega me olime enne ka Edinburghis lennujaama läinud ja õnneks see oli käigus. Aga ka vähendatud liinidega: viimane buss väljus kesklinnast 00:15 ja siis oli järgmine kell 4 hommikul. Mitte, et meil kiire oleks olnud, aga sellisel juhul oleks lihtsalt tulnud südaöösel 3,5ks tunniks miski hotell leida linnas.
Bussijuht vajutas aga veidi kõvemini gaasipedaali ning oli 15 minutit enne graafikut kesklinnas. Vahepeal jõudsime ajada mõnusalt juttu, küsis kuhu me läheme, ja kui mainisin, et pole 7 kuud perekonda ja sõpru näinud, aasis ta: “Kas teil siis neist pilte polegi?” Kiitsin teda hea nalja eest.

Kui üle 4th Bridge’i sõitsime (see on see hästi uhke sild Edinburghist põhja poole), siis rääkis ta, kuidas Šotimaa on ainus riik maailmas, kel on kõrvuti 3 silda, mis on kõik eri sajanditest. Kusjuures raudteesild on ka 150 aastat vana ning selle ehitamisel hukkus üle 90 inimese.

Teel kesklinna näitas ta meile veel uhkeid hooneid, mõned erakoolid asuvad ikka väga uhketes lossides. Samuti seletas mitu korda, kus on bussipeatus, kuhu minema peame: “Üle tänava, siis keerate paremale ja siis lähete vasakule poole teed, ja esimene peatus. Number 100. Kui buss tuleb, tõstate käe üles,” õpetas ta ikka mitu korda. Ju siis teadis, et ega eestlased lollid pole, aeglaselt ja kolm korda rääkides saavad ilusti aru. Lõpuks luges veel sõnad peale: “Ja oma perele öelge, et pilte vaadata tuleb odavam.” Ma lõõpisin siis vastu, et me oleme sellised kallistavat tüüpi, ja käime ikka seekord ära, kuigi temaga on väga tore.

Kui üle tee läksime, vilgutas meile tulesid ja lasi isegi signaali. Lehvitasime talle. Kutt oli ka õnnelik, arvas, et tegemist oli kõige toredama bussijuhiga, keda ta üldse on kohanud. See episood tõi mulle meelde põhjused, miks ma üldse Šotimaale kolimisest unistama hakkasin. See inimeste abivalmidus läks mulle hinge. See, kuidas nad annavad endast kõik, et sa turvaliselt pärale jõuaks.
Igal juhul jõudsime sujuvalt lennujaama ning nüüd ootame Ryanairi pagasileti avamist.

Teie minge otsige Facebookis üles Lood ja Maalid, sest sel nädalal sai 50 videomaali täis. Sajani läheme ikka välja, eks edasi ole näha.

The post Öised seiklused appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Päriselt ka. Ma tavaliselt olen teisipäeviti uue blogipostituse kirjutanud ja täna hommikul, kui Kutiga rannas päikesetõusu piknikku pidasin ja pööripäeva tähistasime (siin tähistatakse just aasta pikimat päeva ehk pööripäeva), mõtlesin, et “näe, sellenädalane postitus on ikka veel kirjutamata.”
Praegu, keset kuuetunnise koolituse pausi, tulin siia, et teen vähemalt alguse ja panin silmad korraks kinni. Ei ole võimalik! Misasja? Eelmine nädal jäigi vahele? Eks oli siin töiseid tegemisi ja ka isikliku elu sündmusi, mis tähelepanu vajasid ning kuna keegi otseselt ei kurtnud ka, et “ammu pole midagi lugeda olnud,” siis eks see vahe niimoodi tekkiski. Parandame end.
Samas, kes nüüd siis mäletama peaks, mis tähtsündmused siia vahele peaks mahtuma? Mh ah, nagu klassikud küsivad. Hr Kahemilline vastaks, et oma tehtud viga ja ega vastu vaielda pole midagi kah. Kui ikka nädala plaanis ja päeva saavutuste nimekirjas on blogipostitus, siis tuleb pihta anda.
Avapilt ja nende saamislugu on kahtlemata viimase kahe nädala tähtsündmuste nimekirjas.
“Kuidas sulle meeldiks täiega hullu panna selle sessiooniga?” küsisin Iska Birnie käest mõni päev enne sessiooni algust. “Mida sa mõtled?” küsis ta ettevaatlikult. “Et teeks päikesetõusu ajal, siis on äge valgus!” See mõte meeldis talle ka.
Ma ei jõua Iska kannatlikkust ära kiita, sest ma olin talle kõigepealt Zoomi kõne ajal niuksunud, kui igavad kõik raamatute ja autorite pildid on isegi netiotsingut kasutades. Ta tegi Pinteresti kollektsiooni, ja sealt leidsin ideid, mis mulle ka meeldisid, ning tekkis juba täpsem ettekujutus, kus ma seda sessiooni tahaksin teha. Saatsin talle pildid ja teadsin juba, et hommikul on seal valgust rohkem, kuna lõunast varjavad puud kogu valguse päevasel ajal.

Foto: Iska Birnie Photography

Ja siis meenus mulle üks “väike asi”, mis võib palju pahandust teha, kui sellega mitte arvestada. Tõus. Ma olin juba näinud, millised on erinevused veetasemes jões tõusu ja mõõna ajal. Vahe on reaalselt meetrites. Õnneks on olemas rakendused, mis näitavad nii tõusu kui ka mõõna veetaset ning kui kiiresti see tõuseb/langeb. Tol hommikul oli tõusu tempo 30 cm tunnis.
Ma päriselt käisin ka ca 12h varem samas kohas, kus järgmine hommik pidime pildistama, kontrollimas, kui kõrge on veetase sel hetkel, kui see on äpi järgi sama kõrge kui 12h pärast.
Kõik tundus ohutu.
Oligi, kui etteruttavalt öelda. Ärkasin tol neljapäeva hommikul kell 2:32 varahommikul, et nägu pähe maalida ja lokitaltsutaja olla. Ma olen siin aeg-ajalt viisakama väljanägemise nimel juukseid sirgendanud, ja sama plaan oli tol hommikul ka. Riietega oli lihtne – Krisvalgi salongis eritellimusel valminud seelik ja väike peenvillane kampsun, sest õhutemperatuuri lubati +8 kraadi. Ahjaa, hommik oli veidi hallikas ja niiske, aga see, et päikest polnud, mind nagu ei häirinudki.
Veidi pärast poolt nelja hommikul astusin uksest välja, käes termokruus kakaoga ja ükssarviku kruus vaarikateega. Kui Brig o Balgownie sillale (üks Šotimaa vanimatest sildadest, nagu hiljuti sain ja selle juures pidi mingi munk kummitama) jõudsin, oli sirgetest salkudest saanud mõnus kahupea. Ma muidugi ütlesin ka Iskale, et ma pole 2 ööd magada saanud, sest nägin õudukaid, kuidas tõusuvee eest pageme või kuidas ma hiljaks jään. Saime kohe alguses naerda.

Foto: Iska Birnie Photography

Valitud koht meeldis talle, kuigi saime mõnusalt turnida ja naha soojaks. Kahe kaelas kõlkuva kaameraga oli see muidugi temal keerulisem kui minul seljakotiga, kuigi – seeliku panin talutüdruku moodi vöö vahele. Esimese asjana kupatas Iska mind kohe puu otsa. Mis seal ikka, polegi ammu seeliku ja kingadega roninud. Kokku vist käisin kolme puu otsas. Kõrgust ma ei karda, aga korralik tasakaaluharjutus oli see küll, kui raamat on näppude vahel st kätega kinni hoida ei saa. Mõelge ise edasi, millega ma end tüve peal hoidsin.
Igal juhul läks aeg kiiresti – planeeritud tunni ajase sessiooni asemel kestis see 80 minutit (jah, ma tean, et see 8 mu elus pidevalt kordub ) ja tulemuseks oli 39 pilti (täpselt minu vanus), mille sain kätte vähem kui nädalaga. Eriolukorra eelised.
Muide, Iska on auhindadega pärjatud fotograaf, tema kodukal olev hobusel kappav pruut näiteks on üks rahvusvaheliselt tuntud foto.

Sel nädalal läks natuke auru ka selle rahvusvahelise ajakirja Lightbox Originals artikli peale, mis avaldatakse teisipäeval, 24. juunil ehk rahvusvahelisel kirjutamise päeval nende uueneval kodukal. Olen eelvaadet juba näinud, ja näeb väga uhke välja.
Ilmselt juulis ilmub ka Scottish Peni uus ajakiri, kus samuti minu töö sees.

Koos oma kirjandusliku mentori ja tuttavaga turundusagentuurist Tuminds tegeleme ka jätkuvalt mu brändi üles ehitamisega (tegin endale muuhulgas Twitteris konto, aga isiklikke säutse veel jaganud pole) ning Word Accordile tuleb ka kliente üha juurde. Seega, asjad liiguvad.

Kuti kooliaastal on ka veel viimane lõpp, tundub, et üldjoontes on ta vist asjadega joone peal. Järgmine nädal peakski olema viimane nädal ja osa õpetajaid on juba teatanud, et uusi kodutöid ei anna. Mis augustis, kui uus kooliaasta hakkab, veel ei tea. Praeguse seisuga hakkab kool 11. augustil st vaheaeg on nädala võrra lühem, aga see-eest järgmisel ja ülejärgmisel aastal siis tavapärasest nädal pikem ehk suisa 8 nädalat. Kooliaasta sees on siin ka vaheaegasid rohkem, nt aprillis oli kahenädalane vaheaeg, lisaks sellised kolmepäevased minipuhkused.

Mis suvepuhkusest saab, ja kas sel ajal ka Eestisse saame, on praegu väga lahtine mitmel põhjusel. Võtame nädal korraga.
Tänane päev laheb statistikasse, kui aastal 2020 kõige pikemalt ärkvel veedetud ajaga päev, sest magama ma täna enne kella 23 küll ei saa. Meenutan, et hommikune äratus oli 3:13, et Kutiga kella 4ks randa jõuda. Nimelt tähistavad šotlased ka pööripäeva ja aasta pikimat päeva (kuigi kalender näitab, et 23.-24. juuni on päev 2 minutit veel pikem ) ja üks tähistamise viisidest on kuulata poeemi, mis on kirjutatud just aasta pikima päeva auks ja päeva alguse eelsetest minutitest. Selle ette lugemine võtab tavaliselt 46 minutit ja meie otsustasime kuulata seda rannas. Praegu olen aga kuuetunnise koolituse pauside kestel selle postituse kirjutanud. Koolitus lõpeb meie aja järgi kell 23. Koolitaja ise on Kanadas, tal on täiesti normaalne aeg. Suveööd pole magamiseks.

The post 🙈Kuidas see aeg nüüd niimoodi käest kadus? appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.