Jäigi selgusetuks, kas see on üksik hüljes või on neid seal kuskil rohkem. Kutt kartis, et äkki on hüljes sinna kinni jäänud, aga kui ta ennast seal nii-ja naapidi sättis, siis rahunes ta ka maha. Sai aru küll, et kui see hüljes seal ennast veidi keeraks, oleks ta mõnusa plärtsatusega vees.
Nagu eelnevalt mainisin, siis Doni jõe suudmest mitte väga kaugel, meile üsna kodu lähedal oleval saarel oli ka hülgeid. Neid nägin reede varahommikul, kui võtsin osa päikesetõusu matkast, mille käigus tutvustaski matkajuht meile linde ja loomi, kes Donmouthi looduskaitsealal elavad. Hülged, saarmad, mitmesugused linnud, jah, ja delfiinid ka. Delfiine ei näinud, aga imelist päikesetõusu küll.

Olgem ausad, tegemist oli valdavalt vaatlemisega, kilometraaž oli üsna napp, usutavasti ei ületanud läbitavate miilide hulk isegi kaht miili. Võimalik, et kodust mineku ja tulekuga sain kolm kokku, sest läksin hommikul ringiga. Hommik oli karge – autod olid jääs, mere ääres oli liiv ja kivid härmas ning öise tõusuvesi kivide vahel kirmetunud.
Muidugi olin end soojalt riide pannud, aga koju jõudes kahetsesin ikkagi, et n-ö lumepükse ei pannud ja pelgalt teksadega olin. Näitas küll vaid paari miinuskraadi, aga see, et me oluliselt ei liikunud ja oli päikesetõusu eelne aeg, suurendas tajutavat külma.
Kuigi matkajuht Simon avaldas kahetsust, et on pilvine ning päikesetõus polnud selge, arvan ma, et kõik oli väga kaunis – peaaegu tuuletu Põhjameri ning kiiresti vahelduvad värvid. Kella kuuesest öösinisest 40 minuti hiljem sellise roosani, siis hallikassiniseks ja siis sinakashalliks. Kui päike pilvedest kõrgemale tõusis, värvis see pilved kuldseks. Päike tõusis tol hommikul 6.47 ja see roosa pilt on tehtud mõned minutid enne seda.

Memm, kellelt palju ilmanähtuste kohta õppisin, ütles, et kui päikesel selline “küünlaleek” hommikul peal, siis läheb sajule ja tuuliseks. Talvel tähendab see tuisku.

Kokku olin väljas reede hommikul ca 3 tundi, sellest aktiivset liikumist oli ehk ca 35 minutit. Minu jaoks aktiivne liikumine tähendab muidugi tempot, mille kohta Hr Kahemilline ütleb, et need on maamõõtja sammud. Minu jaoks tähendab see lihtsalt normaalse kiirusega kõndi ehk ca 6km/h. No näiteks kodu juurest 3,5km kaugusel olevasse seminarisaali läksin ca 40 minutiga. Lonkides hakkab mul lihtsalt külm. Jalutades, vaadeldes ja pildistades hakkas samuti jahe, kuigi lõpuks keha harjus jahedusega. See aga tähendas, et koju jõudes kimasin kohe duši alla, aga isegi seal ei saanud sooja.
Tegin siis sooja kohvi, ja panin radikad 26 kraadi peale ning istusin selle “kaisus”. Küll kintsud vastu radikat, küll tagumikuga toetades. Tunnikese istusin kindlalt selle ääres. Nii kui eemaldusin, hakkas jahe. Varbad ei külmetanud, just parka alt väljas olnud jalgade osa ja parem labakäsi, sest see oli rohkem kindast väljas kui kindas. Siiski panin villased sokid jalga, ja mitte ühed vaid, kahed. Tänks Empsile, kes on kudunud mulle kahes erinevas suuruses villud.
Empsi kootud sõrmikuid ma juba presenteerisin, kes vanu postitusi vaatab, siis need ägedad oranžid. Seda, et need on ägedad, näitab juba seegi, et Kutt kannab ka neid heameelega.
Ühed Memme kootud villud on ka kaasas, aga neid kannan ainult väga üksikutel öödel. See oli tema viimaseks jäänud sokipaar, seega on tegemist omamoodi reliikviaga.  Käpikuid on kaks paari kaasas, neid olen ikka kandnud rohkem, eriti siis, kui Kutt sõrmikud kätte paneb. Ühed käpikud on sinimustvalged.

Reede varahommiku juurde tagasi minnes, siis pildistamise mõttes oli täiesti super hommik. Kaunid värvid, imeline valgus ja võimsad peegeldused. Muidugi sain ka palju teada kohaliku looduse kohta.
Näiteks seda, et Doni jõe suue on viimastel aastatel tihti kuju muutnud ning liikunud pigem põhja poole.
 Sain teada, et uus tõus algab kell 9 hommikul. Teine on ca 14-15 paiku pärastlõunal. Võimalik, et algab varem, aga sel ajal olen näinud jõe veetaset kõrgemana.
Looduskaitseala ise on juba ligi 30 aastat vana. Seal on oma väike linnuvaatlusvarje ka.

Ma olen varem ka maininud, kuidas ma naudin Šotimaa puhul seda pikka varakevadet. Seda, et kevadised lilled õitsevad nii kaua. Lumikellukeste hooaeg kestab juba vähemalt kuu aega, neid on praegu parkides peaaegu igal pool ja otsetõlkes on nende lillede nimi “lumepiisad”. Lumeroosid, rododendronid, mandlipuu ja midagi, mis meenutab kirssi vm luuviljalist. Ausalt, kõikidele õitsvatele taimedele ei oskagi nime anda, veel vähem neile igihaljastele lehtpuudele, mida siin parkides ja metsades tohutult kasvab. Luuderohu ja iileksi tunnen ära, aga teiste puhul oleks põnev mõne teadjamaga ringi käia.

Eilsel jalutuskäigul kogesime taas tänulikkust, et elame just selles piirkonnas, kus praegu elame. Hubane eramajade piirkond, ümber palju rohelust ja valdavalt siiski puhas. Kuigi siin käivad ka suured koristustalgud, st korjatakse loodusest prügi, on ülikoolilinnaks olemisel oma puudused. Jõkke ja puu otsa (jah, olen ka seal neid näinud) lennutatud ostukärud ja -korvid võivad olla muidugi ka teismeliste tembud.

 Võimalik, et on ka rahvuslikke eripärasid ning osa sisserännanuid ei ole kursis siinse hästi korraldatud prügimajandusega (iga nädal viiakse ära ja prügivedu on linnateenuste maksu sees). Kohutavalt kahju oli vaadata eilegi, kuidas kottide kaupa oli lihtsalt visatud metsa alla rämpsu. Kuuled kaunist ilupõõsast valju linnulaulu ja selle alune on täis sinna kogunenud pakendeid. Päriselt oli ka klomp kurgus. Teeme Ära! tulge appi! Koristamine koristamiseks, aga see mõtteviis…. Kohalikud on sellest ka väga häiritud. Aeg-ajalt ikka näeb sotsiaalmeedias gruppides mägedes korraldatud “prügimatku” või rannas toimunud “prügijookse”.

Aberdeen oma loomuomaselt mõtteviisilt on roheline. Võimalik, et just oma seotuse tõttu gaasi-ja naftatööstusega (mis kahaneb) väärtustatakse palju loodushoidu. Kas siis kompenseerimaks tehtavat kahju või lihtsalt soovist ühiskonnale tagasi anda. Näiteks võib linna saabudes siltidelt lugeda, et tegemist on õiglase kaubanduse linnaga. Ka poodides toitu ostes on pakendil enamasti õiglase kaubanduse märk. Sellel pildil on Kutt Šotimaa esimese linnas asuva kogukonnale kuuluva hüdroelektrijaama juures. 2016 sai see valmis ning varustab energiaga kõrval asuvat elamurajooni. 

Naistepäeva tähistatakse siin ka, aga sellist kommet, et naised üksteisele soovivad, siin muidugi pole. Palju kõneldakse naistest, kes lisaks emaks olemisele on ka ühiskondlikult või ametialaselt aktiivsed. Nt H&M saatis mulle täna uudiskirja, et nende ettevõttes on naisjuhtide osakaal seitse kümnest. Teine selle nädala äge uudiskiri oli ASDA’lt. Nad jagasid tõsielulisi lugusid sellest, kuidas nende töötajad on päästnud klientide elusid neile õigel ajal esmaabi andes või üks toidukuller läks appi ja tõi põlevast majast välja lapse. Kindlasti on selliseid igapäevaelu kangelasi ka Eesti ettevõtete töötajate seas. Minu jaoks on tegemist igal juhul töötajate väärtustamise ja tunnustamise viisiga. 

Muidugi ma sain lilli ka. Kutt ja Hr Kahemilline tegid koostööd. Ma siis tegin omalt poolt parima, et oleks magus naistepäev – koogi tegemine oli pildi tegemise ajal pooleli ja juuksedki kammimata.

Kahe nädala pärast tähistatakse siin emadepäeva. Hr Kahemilline on siis meiega ja Kutt lubas siis teene sisse kasseerida. Aga mina? Ma lihtsalt naudin oma imelist elu ja armastust enda ümber.  Tehke teie ka nii. Sest 95% sellest, kuidas meil tegelikult elus läheb, sõltub meie enda mõtteviisist. Edukate inimeste elulood räägivad enda eest. Kui neid loete, märkate, kuidas muutused inimeste elus said alguse hetkel, kui nad otsustasid enda mõtlemist muuta.

Ma lähen nüüd järgmise nädala tegevuskava paika joonistama. Tegevusi on palju ja need tuleb ära mahutada. Jah, mul on jälle põnevaid uudiseid tulemas, seega püsige kanalil!

P.S Eile, 7. märts, oli kokkuvõttes teine päev Šotimaal elades, kus me üldse päikest ei näinud.

The post Mis või kes ajas hülge puu otsa? 😕 appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.

Samas on ka siin on juba nädal aega kohalikud poed ehitud sinivalgete lipukestega ning isegi äsja sisserännanutel vist pole võimalik niimoodi poes käia, et aru ei saaks, mida just Burnsi õhtusöögil sööma peaks: haggis, kartulid, kaalikad ja kohalik naps. Kes nii traditsioonides kinni pole, võib proovida haggise pitsat, jäätist või vrappe.

Kui näete/kuulete sõnapaari “wee dram”, siis see ongi “väike naps”. Mida täpselt see dram sisaldab, pole ma veel jõudnud järele uurida. Kuna ma pole ei viski-ega õllesõber (olnud), siis on need mõlemad ka veel siin proovimata. Kunagine kokkupuude Red Labeliga jättis tunniks ajaks kurku põletava tunde, aga sellised joogid pole kohalike jaoks üldse viskid. Leebemal juhul saavad need nimetuse “toiduviski” ehk siis kasutatakse marinaadi/kastme tegemisel, halvemal juhul võrreldakse neid mitmest sordist kokku segatud viskisid bensiiniga, ja lisatakse aasivalt, et “kas ikka koolat ka lisasite”.  Viskisorte on siin sadu ning “õige” olevat ikka see ühelinnase viski. Veelkord – isiklik kokkupuude maitse osas puudub, info pärineb kohalikelt. Ahjaa, kui iirlased ja ameeriklased kirjutavad whiskey, siis šotlastel on whisky.

Viski jaoks on Kutil veel vara ja kuna toidu osas on ta üsna valiv, siis ma haigena ei hakka teda küll uute maitsetega harjutama. Seega  ei maksa homme mingit haggise-testimise ülevaadet oodata. Jah, ma olen lugenud selle kohta. Jah, ma tean, mis seal sees on ja kuidas seda tehakse. Jah, ma olen mõelnud sellele, et parem oleks mitte teada. Jah, ma olen ise verivorsti teinud ja ikka veel söön seda. Okei, kui esimest korda tegin, siis mõnda aega ei söönud. Nii umbes 7 päeva.

Mis Kuti tervisesse puutub, siis näib, et tal on parem kui eile samal ajal, mil ma poest viina ostsin – juhuks, kui palavik peaks kõrgemale tõusma. Viina hinnaga ei hakka teid traumeerima, aga 10 paratsetamooli tabletti on umbes 8 korda odavam.
Kui apteegist kraadiklaasi ostsin, siis sain ka teada, et neid inhalaatoreid, millega Eestis paljud endale ja oma lastele soolveega auru teevad köha ja nohu lahtistamiseks, ja mis Eestis on apteegis müügil, siis siin neid apteegist osta ei saa. Kui arsti arvates on Sul või lapsel seda vaja, siis ta kirjutab selle välja, ja siis saad selle kas osta või mõnel juhul ka tasuta. Kui Sa ise arvad, et oleks vaja, siis telli netist. Seda ma tegin ka. Hind soodsamgi kui Eestis.
Aga vedelikku ehk seda soolalahust ikkagi apteegis ei müüda. Selle pean vist ise kokku segama.

Täna veel ei ole Kutil palavikku näidanud. Ingver, nelk, mesi, kirsid jms looduslikud abivahendid koos tõhusa koguse mineraalvee ja C-vitamiiniga hakkavad ilmselt mõjuma, sest vähem kui 48 tunniga on ootamatult kiiresti otsa saanud kõik salvrätikud sh 10 pakist koosnev kombo, lisaks veel need elegantselt pakist ükshaaval eemaldatavad.

Kui tavaliselt on Kutt liikumises, siis täna on ta terve päeva valdavalt energiat säästnud, nagu ta ise ütleb. Seega oli mõeldamatu, et ma ta hommikul pargisõprade riisumise talgutele kaasa oleks võtnud. Reha sai laenutada läheduses asuvast spordikeskusest. Pildil olev plats on riisutud. Selle ettevõtmise eesmärk on saada taas muru sisse õitsema lilled. Need, mis peaks seal looduslikult kasvama. Praegu on probleem selles, et muru on liiga tihe ja tugev ning seda tuleks justkui “nõrgestada”. Nad olevat kuskile eelmisel sügisel külvanud/istutanud ka mingeid kollaseid lilli, mis muru justkui välja söövad veidi. Ei, võilill ei olnud, aga kui see õitsema läheb, ju ma ehk oskan öelda, mis see on. 🎕
Kui nad paar-kolm aastat tagasi alustasid, siis oli tee peenrast vaid meetri jagu niidetud ala. Ülejäänu oli kõik meie mõistes heinamaa.

Linnavalitsusega on kokkulepe, et LV niidab 3-4 korda aastas, aga pargisõprade selts riisub heina kokku. Täna oli kohal 10 täiskasvanut, üks laps ja üks koer. Jah, siin on tavapärane, et kevadised heakorratööd tehakse jaanuaris-veebruaris, sest kui ikka õhk on lindude sädinast paks ja võõrasemad mühisevad õitseda, rododendronid ajavad samuti õiepungi, siis ilmselgelt hakkab varsti rohi täie hooga kasvama. Lähedalasuvas Scottstown Mooris olid ka täna miskid talgud, aga kaks tundi jõulist, märja murupudru kraapimist väsitas ära ning nii jäigi nägemata, kas nad tõesti seal lõket ka tegid, nagu lubasid.

Tulles tagasi tänase õhtu juurde, siis Robert Burns on šotlastele väga tähtis ja seda mitmel moel. Tema kirjutatud “Ayld Lang Syne” on laul, mida kohalikud laulavad uue aasta saabudes ning see on kolme enim lauldud inglisekeelse laulu seas.
Lisaks oli üks tema lauludest vahepeal mitteametlik šoti hümn. Kes tahab Burnsi luuletusi lugeda, siis neid leiab näiteks siit.  Olemas on isegi eestikeelne CD-plaat Burnsi lauludega.
Seda kõike lugedes võiks ju kujutleda tänast õhtut kui midagi pühalikku, aga ei  – Burnsi õhtusöök on väga luuletaja moodi: seal on enamasti palju head toitu, napsu, luuletuste lugemist, laulmist ja ka tantsimist. Jah, Eestis öeldakse tema kohta, et oli nalja-, naiste-ja napsimees. Mõningatel andmetel oli tal oma lühikese elu jooksul 14 last 4 erineva naisega, neist viimane sündis päeval, mil Burns maeti.

Mulle väga meeldib, mismoodi šotlased oskavad enda ja oma traditsioonide üle nalja visata, neid nüüdisaega kohandada, samas jäädes truuks algsele. Nad on samas vägagi uhked oma pärandi üle – ei mingit võlts-ega valehäbi. See on päriselt ka äge, kui tunned ja tead oma pärandit, oskad jutustada lugusid. Imetlesin juba 2011.aastal, kuidas nad oma kirjandust eksponeerivad. See, et Robert Burns on üle ilma tuntud, see on ikkagi suures osas seetõttu, et šotlased ise arvavad, et see mees oli äge, et tema looming on vaimukas. Mõned tema tsitaadid, mis on eesti keelde tõlgitud, on leitavad nt siit. Mulle meeldib see “Eksimine on inimlik. Nurrumine on kassilik.”

Täna nägin artiklit, kus toodi välja 10 põnevat fakti Robert Burnsi kohta.

• Näiteks USA laulja Bob Dylan on tunnistanud, et Burnsi looming oli talle peamine inspiratsiooni allikas. 
• Burnsi loomingut leiab nt filmidest “It’s a Wonderful Life”, “Kui Harry kohtas Sallyt” ning “Seks ja Linn”.
• Burnsile on pühendatud üle maailma enam kui 50 ausammast, millega on ta nn usuvälistest isikutest Christopher Kolumbuse ja kuninganna Victoria järel kolmandal kohal. 
• USA moelooja Tommy Hilfiger on väidetavalt Robert Burnsi otsene järeltulija. 

Mis ma Burnsi loomingu kohta infot otsides veel teada sain, on see, et juba üle 10 aasta on olemas ka täiesti ametlik Eesti tartan. Ülivägev.  Mul hakkas küll mõte jooksma juba. Tartaniga seoses on ka minu käest küsitud, et miks šoti mehed seelikut kannavad ning öeldud, et ega sel seelikul ja kildil suurt vahet pole. Kilt on üks paljudest viikingite mõjutusel šoti keelde tulnud sõnadest ja tavadest. Kilt tähendab (hõlma) vahele toppimist ning selle värvid näitasid ära, kes millisesse klanni kuulub. Vahepeal oli tegemist suisa keelatud rõivaesemega.
Šotlaste ja Šotimaa kultuuri kohta liigub üldse igasuguseid küsimusi ja müüte. Kilt on kahtlemata üks neist ning ühes artiklis nägin sellist vastust (päriselt ka): “Meie mehelikkus ei mahu lihtsalt pükstesse ära. Tore, et see nüüd lõpuks teile selgeks sai.”
Kildi ja seeliku kandmise erinevuse selgitamiseks sobib hästi mu arvates üks anekdoot, mida ka šotlased ise levitavad: Inglane ja šotlane istuvad kõrvuti baarileti taga. Tellivad õlut. Joovad õlut. Inglane vaatab šotlasele otsa ja küsib irooniaga: “Kui suur see erinevus seeliku ja kildi vahel siis tegelikult on?” Šotlane joob klaasi lõpuni, pöörab inglase poole ja vastab väga rahulikult. “See sõltub sellest, palju sa tahad, et sul hambaid suhu jääb.”
Nagu kirjutasin, siis oskavad nad hästi ka enda kommete üle nalja teha. Naersin pisarateni, kui vaatasin selle koomiku tõlgendust kohalikust möllust. Aktsent on täiesti OK, aga muidugi inglisekeelne.

Mulle siinne sageli eneseirooniline huumorimeel sobib. Näiteks ütles mulle üks šotlane, et tean nende kultuuri kohta rohkem kui tema ise, kui küsisin, kuidas ta laupäeva õhtut veeta kavatseb. Pakkusin siis välja, et võin ju tema kultuurinõunik olla, sest aastaid tagasi, kui ma esimest korda Šotimaal käisin ning me Aunega tema ja ta sõbra Edinburghi kirjanduslikule pubituurile kutsusime, siis ta ka tunnistas hiljem, et alahindas vägagi seda, mis seal tegelikult pakuti.
See pubituur, kus meie käisime, tähendas seda, et ca paari-kolme tunni jooksul viisid 2 näitlejat meid umbes 6-7 pubisse Edinburgi vanalinnas, mis on olnud kirjanike lemmikpaigad, mis neid on inspireerinud või kus on detaile kirjanike kaasajast. Kuulsime rohkem nii Walter Scotti, Robert Burnsi kui ka paljude teiste Šotimaa kuulsate kirjanike kohta. Jah, ka J.K Rowling leidis ära mainimist. Need näitlejad lugesid kirjanike loomingut, etendasid stseene nende elust ja/või juhtisid tähelepanu omanäolisele selles pubis. Joogi ostmine pubist kohustuslik ei olnud. Paus ja vahepealne jalutuskäik oli piisav, et purju meie neljasest seltskonnast küll keegi ei jäänud.

The post Suurima šotlase sünnipäev appeared first on Birgit Itse - Be Inspired.