Õnneks katsetasin ise esimesena. 

 Niivõrd kuivõrd. Tegin bataadist friikad ja panin need ahju grillima. Samal ajal praadisin pannil võis mõlemalt poolt lõhefilee ning suur oli minu rõõm, kui ostetud koor vahukooreks osutus. Jah, hapukoore leidsime ka üles. Mõlemad on täitsa šoti kohalik kraam. Maheasjad on siin samamoodi nagu Eestis loogilises kohas st mitte eraldi vahe, vaid seal kus on köögiviljad, on lihtsalt rohelise triibuga sahtlid, kus on maheviljad. Hinnavahe mahe vs mittemahe on minu meelest minimaalne. Eks sõltub kaubast ka – nagu Eestiski. Samas, ma olen 11 aasta jooksul korduvalt kogenud, et toidu ostmisel pean lähtuma Kuti maitsest. Ostame vähem, aga kvaliteetsemat. Nii on ka raiskamist vähem.

Korra nädalas hakkame käima kohalikke toidukohti avastamas. 🐶Täna on plaanis Must Koer ehk kodule lähim kõrts-pereresto-spordibaar Black Dog. Homme saate muljeid lugeda.

Eilse päeva elamused olid seotud kohaliku meremuuseumi ning tuledesäras linnaga. Viimast nägime ju ka saabumise õhtul, aga eile tekkis arusaamine, kus me ikkagi rongi pealt maha tulime ning kui kaugel või lähedal on bussipeatus, millega koju saaksime. Lähedal on, Kutt arvas nii. Veidi maad on kõndida ainult, sest raudteejaam on sisuliselt kesklinnas. 👍

Aberdeeni Meremuuseum on täiesti tasuta ja asub osaliselt hoones, mis on üks neljast keskaegsest säilinud hoonetest Aberdeenis. Muuseumi ekspositsioon on võitnud omajagu auhindu ning väga hästi üles ehitatud on see tõesti. On nii lastele kui ka täiskasvanutele mõeldud. Palju ägedaid detaile ja fakte. Nn ajutine väljapanek on seekord keskendunud pildistamisele Victoria ajastul.📷

Näha saab kohalike fotograafide töid ning selgitatud on ka, miks tol ajastul inimesed piltidel nii mornid olid. Üks põhjus oli see, et tol ajal ei olnud pildi tegemine “klõps ja valmis”, vaid täiesti liikumatuna tuli püsida mitu minutit. Teine põhjus oli see, et lõbusat nägu peeti ebaväärikaks, isegi lapsikuks. Nii nagu portree maalida laskmine, oli pildistada laskmine suur ja tähtis asi, mitte mingi naljategemine.

Püsiekspositsioon on üles ehitatud nii, et igal korrusel on oma teema. Maja ise on hästi sipi-sopiline ja mitmel tasandil. Ühel korrusel on näiteks vee-alune maailm, st kõik sonarid, akvalangikostüümid jms. Teisel korrusel on nafta-ja gaasiteema, mis on linnale ja kogu saarele oluline sissetulekuallikas. Näidatud oli ka, kus naftasaadusi kasutatakse. (vt video)

Samal korruse, aga teistes ruumides on ka kala-ja vaalapüük lahti seletatud. Põnevad lood sellest, kuidas korraga on Aberdeenis olnud isegi üle 350 heeringapüügilaeva. 🚢🚢
Kolmas korrus on siinne laevaehitusajalugu – näiteks, et 19. ja 20. sajandil ehitati siin linnas üle 3000 laeva. Ja me räägime suurtest laevadest nagu kalatraalerid jms, mitte aerupaatidest. Muidugi oli seal ka ajaloolisi asju nagu laevamudelid, harpuunid ja 1980ndatest pärit akvalangikostüüm, aga neid polnud üleliia. Pigem oligi valik, aga seegi oli väga mitmekülgne nagu ka selle linna ajalugu ja inimesed.
Üks ajutine näitus oli ka Šoti samuraist Thomas Blake Gloverist, kes pani aluse Aberdeeni ja Jaapani vahelisele koostööle, mis kestab siiani.
Meeldis ka see, kuidas läbi mitme korruse oli kasutatud näiteks naftapuurtorni kuju (vt videot), laevade juurde kuuluvat atribuutikat või kuidas korruste servad olid tehtud nagu reisilaeva reelingud. Puidust lagi aga jättis tunde nagu oleksidki laevas. Väike kollaaž nähtust.

Oh, põnevaid asju oli seal palju. Muljed on väga vägevad. Kindlasti läheme sinna muuseumisse tagasi. Olime seal ca 2 tundi, aga seal on uudistamist mitmeks korraks.
Igal korrusel on ka piisavalt muuseumi töötajaid, kes on valmis lahti selgitama, kui midagi peaks selgusetuks jääma. See, et korrustel on n-ö kinosaalid, kus saad filme vaadata ning miniekraanid ja käed-külge eksponaadid, on tänapäeval juba ootuspärane.

Viimaselt korruselt avanes ka imeline vaade sadamale, Dee jõe suudmesse. 

Plaan osta endale bussiga sõitmiseks kuukaardid läks veidi vett vedama, sest sinna on pisikesi pilte vaja, aga neid me poleks jõudnud teha 15 minutiga. See-eest saime poest üht-teist vajalikku ning imetlesime Union Streeti ehk peatänava jõuluvalgust. Kuusest tegime ka pilti ja raekoja nägime ära. Üldiselt jõudsime arvamusele, et sinna kesklinna on veel vaja minna tuiama. Nii põnev on. Nagu iga päev tuleks jõuluvana. 😎
Kui Kutilt õhtul küsisin, et mis ta me uuest kodulinnast arvab, siis temagi kasutas sama väljendit: põnev. Parempoolne pilt on tehtud bussi oodates King Streeti alguses, taustal näha jõulukuusk ja raekoda, vasakpoolsel lummav Union Street ja jõulukaunistused.

                              💙💙💙

Siin viibides saan ma aru küll, miks eestlastel, kes on välismaal elanud on Eestisse tagasi tulles kohanemisraskused ja miks nii paljud neist mõne aja pärast ikkagi uuesti ära lähevad. Ma ei mõistnud seda kahe varasema Šotimaa reisi ajal, sest ma lihtsalt ei pööranud sellele tähelepanu, aga nüüd hakkab kohale jõudma. Mingi seletamatu nihe toimub, isiklikus mõtteviisis ja käitumises. Jah, meis ka.

P.S Täitsa mitu inimest on mulle kirjutanud sõnumitesse ja öelnud, et neile meeldib see, mida nad loevad. Aitäh. 🙏