😍Täiskäik edasi!

Teistmoodi kui täiskäiguga lihtsalt ei vea välja enam. Lõppev nädal on olnud emotsiooniderohke. Igas mõttes. Nagu ikka, rõõm ja kurbus käsikäes.
Kuna rõõmu on rohkem, siis keskendume ikka sellele. Esmalt – suured ja soojad õnnitlused mitte enam nii väiksele vennapojale, kes saab täna 10-aastaseks. Siin on nüüd see koht, kus võiks kirjutada midagi, mis kvalifitseerub mõne aja pärast kategooriasse “piinlik küll, aga tõsi”. 😁

Meil endil on ka täna põhjust jälle kooki teha, sest 4 kuud tagasi saabusime oma 2 kohvri ja seljakotiga siia. See eneseusk on hakanud vaikselt tulemusi näitama. Eks ole meid ju varemgi tunnustatud, kuid kuidagi ei võtnud seda tõsiselt. Ikka oli hea meel kuulda, kuid hinges oli nagu kahtlus, et “ta on lihtsalt viisakas/lohutav.” 😇Nüüd on pigem nii, et isegi, kui midagi öeldakse lihtsalt seepärast, et ollakse viisakas või lohutav, siis see tuletab meelde, et tegelikult ju ongi nii. Et tegelikult see kõik ongi see, mida ma usun end olevat ja saavutavat. See, et 95% tulemustest sõltub enda mõtteviisist, on ju kogu aeg elus paika pidanud – ega ma muidu poleks ka saavutusi. Ja ma ei räägi ainult töö-alastest saavutustest, vaid ka isiklikus elus vastu võetud otsustest või otsustamatusest.

📚Raamatuga on seis nüüd nii, et tegemist on siis horisontaalse, B5 formaadis raamatuga, millel on 84 lehekülge ja mille paksus on ca 1 cm. Kõvade kaantega, nagu ma (vist) juba mainisin. Tiraažiks jäi ikkagi 700. Poolehoidjad usuvad, et sinna võib mõne kuu pärast ühe nulli otsa kirjutada, aga miks mitte ka kaks, kui mõelda, et levitan seda ka Šotimaal. 😁
Ma olen tõesti väga elevil. Olen ka mõelnud, kuidas see sundkodustamine tegelikult aitas sellele kaasa. Sellest, et ma 40 tundi nädalas rügamise kõrvalt raamatut kirjutada ei jõua, sain ma juba veebruaris aru, kui Avatud Ülikoolis ilukirjanduse kursust tegin. See, et raamatu kokku panemine samuti ajamahukas on, tuli mulle muidugi üllatusena. 🙈 Kujutasin tõesti, et kuna materjal on ju olemas, siis päevaga panen kokku ja teise päevaga teen Hooandja materjalid. Jah, võite naerda. 😂
Nüüd on raamat küljendatud, kujundatud, jäänud on vaid esi-ja tagakaas, kuid nagu kirjastajaga rääkisime, siis pärast pühi läheb raamat trükikotta, mis tähendab, et mai lõpuks on see kindlasti valmis. 😎😍
Oleme juba arutanud ka esitlusvõimalusi, aga kus ja kuidas, eks see selgub mai keskpaigas.
Hooandjale saatsin ka materjalid esmaspäeval ära ja ma väga loodan, et hiljemalt pärast pühi saab see ka nende lehele üles. Eks jagan seda kindlasti ka oma Facebookis. Kui teil endil pole võimalik rahaliselt toetada, lihtsalt jagage infot. 🙏 Väike õrritaja ka raamatust.

Lehekülg raamatust #õnnelikteekond #becominghappy
Kui nüüd keegi peaks ettevõtte või asutusepõhiselt ja n-ö väljaspool Hooandjat soovima minu raamatu välja andmist toetada või suuremat kogust tellida (nt alates 10 raamatut), siis  – JAH, see on võimalik. 👉Kirjutage, kas mulle siia lehele, e-kiri, sõnum Facebooki või helistage ja annan täpsemad juhised. 
Oma ettevõttega Word Accord andsin sel nädalal juba esimese videokoolituse. Teemaks oli, et millised on erinevused n-ö päris esinemisel ja video-esinemisel (nt Zoomis). Erialased teadmised ülikoolist ja kogemused ajakirjanikuna, lisaks vaatajakogemus sõna otseses mõttes kümnetel videokoolitustel/laividel tekitasid mingid tähelepanekud. Koolitus ise kestis 45 minutit ja sihtgrupp oli kohalik nais-ettevõtjate ühendus, mille eestvedajal on ärikogemust rohkem kui minul eluaastaid. Muidugi ma pabistasin veidi, aga tagasiside oli väga-väga positiivne. “Ma tegin 3 lehekülge märkmeid!” ütles mulle eestvedaja. Ta palus, et kas võiksime teha salvestuse ja see läheb sinna ühenduse Fb gruppi üles. Jah, ma olin nõus. 😀
Täna õhtul on siis see kauaoodatud koolitus koos Shane Strachaniga, kes on teinud siin igatepidi vingeid asju. Mida kõike ei ole võimalik kirjandusega siduda! Strachan näiteks ühendas moekunsti ja loovkirjutamise. Praegu jagab Aberdeeni kunstigalerii tema ja moekunstnik Bill Gibbi ühisloomingut virtuaalnäitusel. 
Seda kõike lugedes võib jääda mulje, justkui õue jalutama enam ei jõuakski. Jõuame ikka. Ning avastame lähemat ja veidi kaugemat koduümbrust. Pühapäeval oli plaan minna delfiine vaatama Torry Battery juurde. 👉Sinna me kõndisime ka, vaatasime täpselt, et jõuaks tunnike enne tõusu, aga delfiine me ei näinud. See-eest kõndisime ka üle Dee jõe ja saime vihma. Korralikult. Nii mõnus. Siin ei ole neli nädalat sadanud ja viimased nädal aega on suisa täiesti selge olnud. Selleks nädalaks pidi kah sadama, aga North-East Riviera, nagu seda kirdenurka kutsutakse, on üsna vihmavaba. 
Vaatasin enne just Google Mapsi pealt, et arvestades marsruuti, kõndisime tol päeval maha umbes 10 miili ehk siis ca 16 kilomeetrit. Valdavalt mööda asfalti ja kive, sest üle Dee jõe teistmoodi ei saa, kui kesklinnast, ümber nelja sadama basseini. Nägime lähedalt laevu, gaasi-ja naftamahuteid ning 👈tänavaäärseid majakaid. Mõlemad töötavad. Vanasti asus sellel sadamaalal Torry küla/linnaosa. Mõned majad on vanast Torryst alles ka, sh need kaks majakat, aga suur ala sellest linnaosast lammutati, just sadama laiendamiseks. 
Vihmasadu. Aberdeeni sadam. 
Praegu teadagi naftatööstusel kõige paremad ajad pole ning inimesed on muidugi mures, kuidas see kõik UK vanima sadamalinna elu mõjutab. See, et mõju kestab aastaid, on selge. Koos turismiga, mis on teine väga oluline sissetulekuallikas piirkonnas (golf, lossid, kaunid liivarannad, viskikodade külastus), on need paljudele peredele leiva lauale toojad ning inimestel on tulnud üsna kiiresti kohaneda. 
Lambad ja šoti mägiveised on osa maastikust, neid ma ei hakka eraldi majandusharuna välja toomagi. 😊Põllumajandust (marjad, köögi-ja juurviljad), mis sõna otseses mõttes kümnetele tuhandetele Kesk-Šotimaal tööd ja leiba annab, on siin vähem, sest piirkond on mägisem ja põhja pool ka kaljusem. Samas, eks see sunnibki siinseid inimesi loovamalt mõtlema, sestap sünnib siin ka palju loominguliselt põnevat. 

Sellised jalutuskäigud on ka hea aeg detaile meelde jätta. Näiteks, kuidas päike on selle musta graniidi soojaks kütnud ning see soojendab isegi siis, kui ilm juba pilves. Või kuidas kõlavad paarisentimeetrise läbimõõduga kivikesed, mida tõusulaine edasi-tagasi loksutab. Merineitsite basseinid ning värvilised samblikud mustal graniidil. No ei ole Aberdeen hall linn. Kuidagi ei ole. 

Päris põnevaid maju nägime pühapäeval ka. Pildistasin neid üles. Kes teab, ehk kunagi mõni romaanitegelane hakkab neis elama. 😎 Inspiratsiooni kogumine täistuuridel. Täna hommikul suhtlesin ühe endise kolleegiga ja ütlesin talle, et mul on peas nii palju raamatuid, et pea valutab teinekord. 😅 Pole midagi, kui nüüd see trükikotta läheb, siis tuleb järgmisi hakata kirjutama. Jätkata olemasolevatega ja kirjutada üles ka uute ideed. 
Ahjaa. Täna sain kirja, et mul on nüüd olemas ka see pre-settled status. Midagi elamisloa-laadset. Seda paberit läheb mul vaja alates uuest aastast, seniks piisab elamis-ja tööloa tõestamiseks passist või ID-kaardist. Ütleme nii, et selle paberi saamisega läks ca kolm korda rutem, kui linnamaksu ehk council taxi arvega. 😆 Üks paberimajandus on vähemalt ees. Ettevõte tuleb maksuametisse üles anda. See kohustus tekib siis, kui sissetulekud on juba £1000, aga ma teen enne ära. 
Nüüd lähen kooki küpsetama. 😋