Novembri viimane nädalavahetus oli teatud mõttes nagu lõpuspurt maratonile, ja olgem ausad, veidi toibun sellest siiani. Kaks koolitust korraga – Jamie ja Sarah Jauncey kirjutamiskoolitus reedest pühapäevani, kus lisaks neljatunnisele Zoomile olid ka iseseisvad tööd, seega kokku kindlasti iga päev kuus tundi. Kui oli kokkuvõtete tegemise aeg, siis tõdesin, et see kolm päeva andis mulle lisaks kontaktidele julguse minna kirjutades sinna, kuhu üksi minna ei olnud seni julgenud, aga kuhu oli väga vaja minna. Enesekindlust muidugi ka. Jamie sõnul olen ma selle vähem kui aastaga teinud väga suure arengu. See, et ma olen Šotimaal nii vähe elanud ja inglise keeles kirjutamise staaži samuti vähem kui aasta, tekitas muidugi meeletult imestust. Jah, imetlust ka. Mu kirjutamise keel olevat poeetilise kõlaga ning pildiline. Miks ma sellest kirjutan? Oma ‘käekiri’ on igale kirjanikule oluline, see on tema stiil, miski, mis teda teistest eristab. Enne siia tulekut ei olnud ma oma kirjaniku karjääri õnnestumises sugugi nii kindel. Kõik ju kirjutavad! Halloo, Birgit, kõik joonistavad ja laulavad, aga see ei tee neist veel kunstnikke ega lauljaid! Seda, et mul on päriselt anne, midagi, mis mind eristab teistest, midagi, mis aitab ka teistel oma unistustele lähemale jõuda, olen ma päriselt, sügaval alateadvuses uskuma hakanud alles pärast oma raamatu avaldamist, ja sellele saadavat tagasisidet. Mul polnud seda alateadlikku hirmu, et ‘äkki pole piisavalt hea’ ega ebakindlust oma töid lugedes, sest olin kirjutanud südamest.

Laupäeval-pühapäeval aga Dave Conway koolitus. Seesama, millel Kutiga septembris osalesime. Sel korral oli ca 45 inimest, mis tähendab, et küsimused ja võimalused olid teistsugused. Ning mis seal salata, ka see, mille endaga ‘kaasa võtsin’, on miskit muud. Mulle jäi vägagi kummitama see lause, et kui nahutad end millegi pärast, mida sa ei tea, siis näitab see võhiklikkust enese suhtes. Loomulikult on ta seda varemgi rõhutanud, et temaga koos töötades ei ole lubatud end tunda halvasti asjade pärast, mida sa ei tea, sest see, et sa ei tea, ongi ju põhjus, miks sa tulid õppima. Sel korral oli kuidagi mu enda häälestatus selline, et olen vist päriselt valmis lahti laskma sellest enese nahutamisest. Seda enesega lahke olemist olen saanud siin ca aasta jooksul kõvasti harjutada ning juba täitsa tuleb välja. Tänagi oli üks sotsiaalne situatsioon, mille puhul aasta tagasi oleksin reageerinud absoluutselt teisiti – põdenud päevi, püüdnud end õigustada. Umbes nagu Juhan Liivi luuletuses, et “kes meeldida tahab, peab roomama”. Ei pea. Inimene pole roomaja, kes pea püsti tõstab vahetult enne ründamist. 

See kõik haakub selle mõttega, et sa ei saa anda miskit, mida sul endal pole. Ehk siis, kui puudub eneseväärikus, siis pole sul võimalik ka teisi väärikalt kohelda. Sa saad jumaldada, tõsta need pjedestaalile, kuid see valmistab teistele samasugust ebamugavust kui põhjendamatud etteheited ja süüdistamine, mis sõltumata olukorrast on absoluutselt sobimatu. Süüdistamine tähendab ‘puldi’ kellegi teise kätte andmist. Sellised mõttekäigud on kõik enesetäiendamise tulemus. Kirjutasin hiljutises Instagrami postituses ka, et kui keegi 2 aastat tagasi rääkis enesearengust, siis pööritasin silmi. Inspireerivad tsitaadid olid läilad ega tekitanud minus mingit positiivsust. Eneseareng kõlas umbes nagu eneseabi, aga see oli minu jaoks lihtsalt üks depressiooni staadiume. Jah, mul on kogemus, mida tähendab depressioon, ja seepärast julgen selliseid võrdlusi kasutada. Kelle kogemuse põhjal ma veel kirjutan kui mitte enda? 

Igal juhul sai selel kahe õhtuga taas läbi mõeldud oma suur eesmärk, visioon ning kindlamaks ka elu mõte või siht – kellele kuidas. Kutt võttis ka väga tõsiselt ja tundis huvi, millal on järgmine koolitus. Pildil oleva koogi tükid on ka Kuti tehtud. Tal on küpsetamine väga käpas. Aeg-ajalt tuleb küsib veel, et kui palju on 90ml või kui palju 210, aga naabritüdruk Billie’le tegi ka eilseks sünnipäevaks koogi. 

Ma tean, et ma mingi hetk tagasi küll ütlesin, et teen podcastide salvestusega vahe sisse, aga detsembris on siiski kaks veel. Ma praegu lihtsalt ei ole rohkem neile kuulutustele vastanud, sest iga kord, kui ma teen, siis ka ühendust võetakse. See kõlab umbes samamoodi, nagu ma pärast Dave’i müügikoolitust kurtsin Kym’ile, ühele siinsele sõbrannale, et mul ei ole klientide saamisega probleeme, sest inimesed tulevad ise mu juurde, leiavad mind, natuke räägime ja siis nad avaldavad soovi minuga koostööd teha. Et mul on vaja hakata oma nädalatest välja ja ettevõtte teenustest välja loopima tegevusi, mis on ajamahukad, kuid vähem tulusad. Tundub, et see ghostwriting ehk varikirjutamine on see teenus, millele keskenduda, ning blogide ja sotsiaalmeedia kirjutamine jääb eksklusiivseks teenuseks st valitud klientidele. 

Heh, vahepeal vaatasin märkmikust järele, mis toimunud oli. Eestist jõudis pakk kohale, EstoLinkiga. Aitäh, Venna – 11 purki moosi ja 3l purk õunamahla on kenasti terved. Kutt maiustab mangode ja rosinatega, minul on ananassid ja vanilje, millega migreeni ennetada/peletada. Ma tean, et nad 13ndal tulevad nüüd uuesti ja mõte on, et peaks seekord ka jõulukraami tellima. Poolakate/venelaste poest saab ainult tatraga verivorsti ja see pole see… Kapsas pidi normaalne olema. Loodame, et on. Kui ei ole, siis teeme normaalseks. 

Täna kirjutasin just pereliikmetele, et päris hea kohe, kuidas suvel sai jõuluehted ja valgustid koos raamatutega siia saadetud. Need läksid kõik käiku. Kuuse tellisin Amazonist, sest päriskuusk ei oleks odavam tulnud ning ma rendipinnal ja -vaipadel ei taha päriskuuske. Kutt avastas siis eile, et ta ikka tahaks selle päkapikusussi ka välja panna. “Ma isegi koristasin selle krdi toa ära!” teatas ta mulle õhtul, kui ma kahtlesin, et ei tea – pärast saavad päkapikud jalaluumurru. Noh…. ei olnud millegi otsa komistada, aga ega seda kirja ei kommenteeritud kah. Kahtlustan, et homme hommikul kostab kisa ülakorruselt.

P.S Kutiga oleme nüüd ühepikkused. Jalanumber on tal 42/43, minul jätkuvalt 37/38. Oleme rõõmsad ning terved, naudime ilma ja inimesi. Pilt on tehtud 28. novembri hommikul, kui käisime koos üle pika aja päikesetõusu vaatamas. Mul on seljas Kutile väikseks jäänud pusa. Vat niipidi on nüüd lood. 

Ühel hetkel tekkis võimalus oma mõtteid jagada. Kuna olen Conway seminaridel varemgi osalenud, siis mul oli see kirjas varasemast. Kutil mitte, aga ta sõnastas selle üsna kiiresti ja jagas ka enda oma: Olla maailma rikkaim inimene, et aidata tõusta paremale järjele ka teistel väikestel ettevõtetel, lisaks mängida golfi.

Enne, kui muigama hakkate, mõelge, kas teil on kirjalikult sõnastatud, mis on kõikide teie tegemiste ajend, teadmine – just seda ma olengi sündinud siia ilma tegema? Kas see oli teil teada ja kirjas ka 12-aastaselt? Mina mängisin 12-aastaselt veel nukkudega ning elu mõttest, visioonist ning igapäevastest eesmärkide seadmisest või üldse eesmärkide seadmise abistavast toimest ei teadnud ma midagi. 

Igal juhul avaldas tema väljaütlemine muljet ning Dave Conway küsis täpsustavaid küsimusi sh seda, palju Kutt ühes kuus teenida tahaks. £10 000, oli vastus. Millal? Juba selle aasta lõpus. Jahmatus on vähe öeldud kirjeldamaks minu reaktsiooni. Jacqueline Conway, turunduseksperdi reaktsioon oli kohene – ma aitan Sul selle saavutada. Kokku oli seminaril ca 125 inimest üle maailma, ja see, mis vestlusaknas lahti läks, oli pöörane! Kutil võttis silma märjaks, ja see veel võimendas seda toetuste tormi. Ei läinud kaua, kui David samuti valjult välja ütles, et ta aitab Kutil selle eesmärgi saavutada. Tema senine kõige noorem juhendatav on olnud 13-aastane, kes eelmises kuus teenis 5000$. 

Kokku kestis see seminar 2 päeva, mõlemal päeval 4 tundi, meie aja järgi algas kell 17, aga David ja Jacqueline elavad Kanadas. Teisel päeval oli fookuses visiooni loomine ning eesmärkide seadmine ning seal jooksis ka Kutil sulg hästi. Tulemuseks 7 lehekülge märkmeid, mul üks lehekülg rohkem. Esmaspäeva õhtul oli siis üks-ühele kõne Davidiga ning Kutt sai konkreetsed juhised, kuidas eesmärgi poole liikuma hakata. Ainus juhendamise tingimus Kutile on see, et ta teeb täpselt nii, nagu talle öeldakse. Jacqueline aga kutsus teda oma turunduskoolitusele, kus ülejäänud on kõik täiskasvanud. See hakkab oktoobris ja toimub reede õhtuti. Jah, nad teevad seda tasuta, sest Kutt teab, mida ta tahab, ja nende hinnangul on ta eeskujuks mitte ainult omaealistele vaid ka täiskasvanutele, kes ei leia endas julgust teha neid asju, mida nad päriselt tahavad ega julge seada piisavalt kõrgeid sihte. Inimestena on nad väga soojad ja julgustavad. 

Aitasin siis Kutile Instagrami konto ka teha, sest seal pääseb visuaal paremini mõjule kui Facebookis.

Praegu keskendubki ta kolmele asjale: logodele, pisi-ja kaanepiltidele sotsiaalmeedias ning erilahendusega sotsiaalmeedia postitustele (sh liikuvad pildid). Kui esialgu kasutas ta vaid Canvat, siis nüüd on paar vabavara programmi juurde tulnud, mida ta saab kasutada ning tulemuse kokku panna. 

Kusjuures, kohati on tema digitaalsed oskused paremad kui minul, sest selle tausta tegi ta samuti ise – kuidas selliseid asju teha, mina ei teagi. 

Ettevõtte nime, mille võiks tõlkida kui “Tundmatu Kunst”, mõtles ta samuti ise välja. Mulle ja ka teistele turundusvaldkonna inimestele see meeldib, mänguline, mitmetähenduslik – kunst kui visuaalne tulem, aga ka kui oskus. Tundmatu, sest autor visuaali taga jääb tundmatuks ning tundmatu, sest ta teeb midagi, mida kliendid ei oska või millele ei soovi aega pühendada. Kel IG kontod olemas, leiab selle ettevõtte või Kuti nime järgi ta sealt üles. Kui endal vaja ei lähe, jagage infot, kommenteerige või märkige pildid meeldivaks – teile ei maksa see midagi, kuid IG ja FB näeb, et tegemist olulise lehega ning lehe nähtavus paraneb. Tema IG kontole saab ka, kui sellele esimesele, punasele pildile klõpsata. 

Minu tööalastest asjadest on viimasel kahel nädalal olnud põhifookus koduleheküljel, mille materjali

ma 11. septembril ära saatsin, samuti olen uurinud raamatu Amazoni müüki panekut ja saanud aru, et sellises formaadis seda ilmselgelt rohkem ei trükita. Seega, kõik esmatiraaži omanikud võivad end haruldase eksemplari puhul õnnitleda. Nimelt puudub Amazonis sellises suuruses lapik formaat värviliste piltidega raamatule, mis tähendab, et kogu kujundus tuleb uuesti teha. Kirjastusega olen juba rääkinud, nüüd tuleb lihtsalt tegutsema hakata. Kodulehekülje osas peaksin varsti nägema esimest varianti. Kui on valmis, siis saan esitleda. Üks osa koduleheküljest on ka lugejate/koostööpartnerite tagasiside. Seega, kui oled valmis jagama häid sõnu minu aadressil, kirjuta mulle julgesti, et saaksin need koduleheküljele teistelegi julgustuseks panna. 

Toredamatest koostööprojektidest siin tõstan esile tänukaartide kollektsiooni kohaliku kunstniku Gemma Hare‘iga. Tema maalib putukaid, ja me seostasime iga putuka elukutsega, mis on 2020 olnud suurema tähelepanu all. Mina kirjutasin temaatilised luuletused nii tervishoiutöötajate, aga ka kaupluseteenindajate, õpetajate jms kohta. 

Teine teema on olnud seotud hüpnovanemlusega. Jah, eesti keeles seda sõna, ja isegi valdkonda ei eksisteerigi veel, kuid siin on see üsna levinud. Tegemist siis hüpnoosi elemente kasutava vanemlusprogrammiga nii lapseootel vanematele kui ka neile, kel jõnglased olemas. Aitan välja töötada ja koostada üht kuuekuulist õppeprogrammi ja kirjutan töövihikut. N-ö varikirjutamise korras, seega mind autorina kuskil ei märgita. Kes aga tahab lähemalt teada, mis on hüpnovanemlus, saab inglise keeles lugeda siit. 

Loomulikult jätkan ka seniste projektidega ehk Ülle Puuga Lood ja Maalid Facebookis, teen oma IG kontol postitusi ning arendan Word Accordi, millel homme täitub 5 kuud. Eilsest saadik on vasak peopesa sügelenud, seega võtan seda vägagi kui ennet. 

Nädalavahetusel tõmbasime sõna otseses mõttes juhtme seinast välja. Ma olen ka varem maininud Peterheadis elavat Sillet, kes on meile korduvalt asendamatuks abiks olnud. Tema pühendumus, visadus ja viis, kuidas ta ennast väärtustab, on väga inspireeriv. Kuna tal oli üle pika aja vaba nädalavahetus, kutsus ta meid Kutiga külla, ja loomulikult võtsime kutse vastu, sest igasuguste numbrite valguses ei või iial kindel olla, kauaks selliseid võimalusi antakse.

Sõitsime bussiga, ja siin tuleb raudselt ja juba kaugelt bussile kätt lehvitada – muidu sõidavad nad peatusest mööda. Me lasime reede õhtul 2 bussi niimoodi mööda. Õnneks käis neid suht tihedalt. Sõitsime väga ilusal ajal – päike oli loojumas. Mul oli hea meel, et sattusime mitte sellele bussile, mis mööda kiirteed paneb, vaid n-ö Tunne Šotimaad bussile, mille sõiduaeg oli ca 20 minutit kauem, aga mis käiski väiksematest kohtadest ka läbi. Juba sinna sõites teatas Kutt, et Eestimaa on ilus küll, aga Šotimaal meeldib talle rohkem. Käisime Fraserburghi rannas, Mintlaw’s Pitfouri järve ääres, mille ma luikede järveks ristisin, sest seal oli mitu perekonda luiki, ja koos poegadega üle 30 luige kindlasti. Osa lasi meid suisa meetri kaugusele. Natuke jalutasime Peterheadi linnas ka ringi. Väga mõnus, kosutav nädalavahetus. Lisaks nägime paiku, kus polnud enne käinud ning ta tutvustas meid veel ühele eestlasele, kes siinkandis elab. Aitäh veelkord, Sille! Ja Su lastele ka. 

 Eelolev nädalavahetus kujuneb ilmselt rahulikumaks, kuigi pühapäeva õhtul on taaskord võimalus oma loomingut lugeda. Eelmistel kordadel olen seda ka eesti keeles teinud. Siin sellised avalikud luule lugemise õhtud on vägagi tavapärased ning kuna need on praeguseks veebi kolinud, siis on alati põnev kuulda, kus keegi parasjagu asub: USA, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, Iirimaa – kõik need riigid on olnud esindatud, sh olen vestelnud nendega, kelle vanemad on eestlased, kuid kes ise eesti keelt ei räägi. Eesti aja järgi hakkab see kell 21 õhtul, seega kes tahab saada kogemust, kuidas midagi sarnast ehk Eestiski teha, siis see on tasuta üritus, saan soovi korral lingi saata ning olete teretulnud kuulama/vaatama. Kokku kannab oma loomingut ette 40 inimest üle maailma.