Praegu meenus seda kirjutades, et mul oli ju öö vastu reedet peaaegu magamata. Nimelt hakkas mul teisipäeva õhtul hammas valutama. Ja mitte lihtsalt tuikama, vaid nagu oleks keegi noaga igemesse löönud. Rääkida oli ka valus. Paistes midagi polnud, aga pool nägu oli tuim. Enne seda oli see hammas olnud lihtsalt aeg-ajalt tundlik temperatuurile. Võib-olla ka veidi hell. Aga ei mingit närivat valu vms. Tegin miskit, mida üldjuhul ei soovitata, st võtsin tunniajase vahega kaks ibukat (200mg)  ja kaks paratsetamooli (500mg). Sain magada. Mõnevõrra. Kolmapäeva hommikul ärkasin ja hammas tuikas tugevalt. Nägu tuim. Siis meenus, et ma vist ei ole end hambaarsti juurde registreerinud…. Perearsti juurde küll, aga siin tuleb ka end hambakliinukus n-ö arvele võtta. Ma kuidagi olin arvanud, et meie tervisekeskuses on ka hambaarst. Kolmapäeva hommikul selgus, et ei ole. Kella 9ks oli ka selge, et hambakliinikud n-ö uusi riikliku süsteemi patsiente arvele ei võta ka, sest kuna tegeletakse vaid esmaabi andmisega, siis neil on raskusi ka olemasolevate teenindamisega. Sain soovituse helistada üleriigilisse hambaarsti abisse. Et teevad telefonikonsultatsiooni. Jätsin seal siis numbri ning ca 30 minuti pärast helistasid tagasi, kirjutasid mu andmed ja kaebused üles ning et ca 11 paiku hambaarst helistavat mulle ise. Vahepeal suhtlesin hambaarst Üllega, kes minu hambaid viimased aastad ravinud oli, ja uurisin, kas tal on selle hamba kohta infot. Ei olnud, seega oli see hammas plommi ja juureravi saanud tõenäoliselt ajal, kui Kutti ootasin. Tollele hambaarstile polnud mul mõtet helistada, sest olin juba enne Ülle juurde minekut teada saanud, et kuna ma polnud poolteist aastat ennast näole andnud, siis ta oli mu kaardi ära hävitanud. Mul oli sellest nii kahju, ja tegelikult kripeldab see natuke siiani, sest seal oli kogu mu hammaste ajalugu. Kogu see värk, mis lapsena esihammastega tehti, see, mis hiljem Tallinnas jne. Olen elus päris mitme hambaarsti juures käinud, ja iga kord on arstid olnud tänulikud, et saavad varasemat vaadata – palju mina neid termineid ja daatumeid mäletan! Mis teha, enam seda pole. Õnneks on mul siin kaasas muud terviseandmed, mis Eestis olnud perearst Sire kokku pani. Nii minu kui ka Kuti kohta. Aitäh! Aitäh ka Üllele, kes mulle Messengeri kaudu tegi pildid minu hammaste digitaalsest ajaloost! Siinsed arstid on väga tänulikud ja mina ka. 🙏 Keegi ei ole arvanud, et ma “reageerin üle”. 

Nii, aega pakuti kas kella 14ks või 13.30ks. Valisin varasema, sest me kõik teame, et tugeva valu puhul on iga valuvaba minut kulla hinnaga. 😎 Seega oli mul ca kaks tundi, et teha ära mõned tööasjad, mille olin planeerinud sh Facebookis otseülekandes luuletuste lugemise, mida olen nüüd paar kuud kolmapäeviti teinud. (Ma loodan, et see valu väga välja ei paista). 🙈Jah, see on erinev sellest, mis ma Lood ja Maalid lehel teen, sest see on mu Word Accordi lehel ning inglisekeelne. Esialgu kavas olnud kliendikohtumine oli kliendi soovil nagunii reedele lükkunud, seega kõik klappis.  Keskpäeva paiku veel sõin hommikust omletti ja võtsin uue doosi paratsetamooli sisse. Valu jäi, aga vähemalt ei pööranud keegi seda “nuga” selles haavas. 

Dunnottari lossi juures 11.01.2020 ehk aasta tagasi.

Tartus kiideti tehtu heaks ning mu esihambad said plommid. Need kippusid iga paari aasta tagant ära kukkuma. See tähendas uut puurimist. Uusi plomme. Iga puurimisega suurenes plommi osakaal. Kuniks ca 22-aastasena sattusin hambaarsti juurde, kes mu esihambad peaaegu nullist üles ehitas ja tema tehtu kestab siiani. Selle hambaarsti juurde sattusin aga seetõttu, et ma varasemasse hambapolikliinikusse ja eelmise arsti juurde enam minna ei tahtnud, sest tema oli teatanud, et mu esihambaid “pole mõtet parandada” ning soovitas need välja tõmmata. Eelnevalt oli ta juba välja tõmmanud sama põhjusega 5 purihammast. Ma olin oma vanuse tõttu napilt veel tasuta hambaravi saajate hulgas. Kas 18 või 19, igal juhul ülikooli esimesel kursusel. Ei mäleta, kuidas see seadus tol hetkel oli, aga mäletan, et omast arust “kasutasin juhust tasuta hambad korda teha”. Ega ma ju tea, aga oletan, et olnuks ma tasulise kategooria patsient, oleks need hambad üles ehitatud. Nii nagu tehti paar aastat hiljem. Pärast seda on iga hamba välja tõmbamine olnud minu jaoks emotsionaalselt alati rängem kui füüsiliselt. 😢

“Ma ei usu ise ka, et ma seda ütlen, aga tõmmake välja.” Selleks hetkeks teadis see tore arst ka kogu minu eelnevat lugu ning tema empaatia oli tajutav. Pikem lugu lühidalt, aga kogu see ebameeldiv protseduur oli nii meeldiv kui vähegi võimalik. Ta rääkis kõik sammud hästi läbi, ja kuigi ma väga täpselt ei kuulanud, mida ta rääkis, oli see toon rahustav. “Kui sa tahad, et ma vait olen, siis ma võin ka vait olla,” pakkus ta välja. Mainisin siis, et rääkigu aga edasi, see viib mõtted mujale. Iga kord, kui ta tuimestust tegi, ja süstiga torkas, siis tänas.  “Lõdvesta lõug. Aitäh.” “Toeta toolile. Aitäh.” “Mul on väga kahju, suus on ebameeldiv maitse, aga ma ei saa lasta sul praegu suud loputada.”  🙉  Kuniks tuimestus mõjus, viskasime veidi kohalikus toonis nalja. Rääkisime teistmelistest poistest ning nende ealistest iseärasustest ning arst arvas, et mu inglise keel on parem kui paljudel kohalikel. 😂 Ma kahtlustan, et ta ei pidanud šotlasi silmas. “Jaa, ma rääkisin inglise keelt ikka enne siia tulekut juba,” kinnitasin. Sain aru, et see ei ole kõikide sisserännanute puhul nii. Kuti inglise keel tuli ka jutuks, samuti see, kuidas ta kohaliku aktsendi nii elegantselt üles on noppinud, et isegi mina ei saa kõikidest sõnadest aru. Nt sõna maja, ehk “house”, mis üldjuhul hääldatakse “hauss”, kõlab kohalike suus “hüüss”. Kirjapilt ka erineb muidugi. Ehk siis tegemist on inglise-šoti segakeelega. Kutt õnneks saab aru ka, kui mõni sõna on kohalikus keeles. 

Tellisin Thormalt meie mõlema ettevõtte nimedega hambaharjad.

Kaasas soovitus sel päeval mitte midagi teha, vaid ainult puhata, ma enam-vähem nii tegin ka. Kui kõne Kanada kliendiga välja arvata. Samal õhtul võtsin veel 1000 mg paratsetamooli (see kogus teeb mind uniseks), loputasin suud soolalahusega, meeles arsti sõnad, et “kruusi peale teelusikatäis, mitte supilusikatäis soola” ning magasin üsna hästi. Tiivustatuna paremast emotsionaalsest seisundist, tegusaks kujunenud päevast, otsustasin neljapäeva õhtul sama süsteemi kasutada. Ainult, et…. Und ei olnud. Isegi füüsilist väsimust ei olnud. Mõtted töötasid kiiremini kui päeval. Palav oli. 😕 Vaatasin kella, 15 minuti pärast südaöö. Mõtlesin veel “natuke”. Proovisin kõiki uinumise nippe, mida tean ja mis on alati töötanud. Kirjutasin mõttes mõned luuletused. Vaatasin uuesti kella. 1.30. “Aitab! Kell 5.11 on äratus. Nüüd jääd magama, ärkad puhanuna ja teed endale tegusa päeva!” andsin ma enda alateadvusele karmi korralduse. Täpselt nii läks ka. 😁 Jäingi magama ja kui kell 5.11 helises, olin ootamatult värske. Terve päev oli selline vunk sees, et anna olla. Kuskil pärast seda, kui olin õues Kutile ette näidanud, kuidas kilekotiga kelgutada, meenus mulle, et pakk, millest eelmisel õhtul olin paratsetamooli võtnud, erines sellest, mida olin õhtu varem kasutanud. Kui kolmandat korda mäest kilekotiga alla lastes nägu lund täis oli, olin juba üsna kindel, et nende tablettide koostis oli erinev. Pärast hommikukohvi ja eelmisel õhtul valmistatud pitsa, kaneelirullide ning singi-juustusaiaga maiustamist andsin uudishimule järele. “Mul oli õigus!” Salapärane koostisaine, mis mul magada ei lasknud, oli kofeiin. Ehk siis olin võtnud kofeiiniga paratsetamooli. See “vunk” püsis mul ca õhtul 19ni. Siis tundsin, et nii, nüüd kustun. Umbes nii oli ka. 

Nädalavahetusel ei teinud ma arvutitki lahti. Laupäeva hommikune pesupesemise plaan lükkus veidi edasi, sest öise külma (ja harva kasutamise tõttu), oli vist vesi torudes jäätunud. Meenutan, et meil on pesumasin garaažis. Ootame nüüd veidi tugevamaid plusskraade. Koristasime, kokkasime, harjutasime Jacksoniga tantsusamme (üksi elava ja alaealist last kasvatava täiskasvanuna on mul õigus suhelda ühe inimesega, kes moodustab mu “mulli” ja tegime teismelistele lumesõjas tuupi. 😁 Kutt sai temaga jälle oma autojutte rääkida “Eiiiii, emmeee, see ei ole päikesepatarei, vaid sellel on iselaadiv aku. Seal on suur vahe!” sain ma hommikul loengu osaliseks, kui üritasin kaasa rääkida. 😆 Ma siis püüdsin selgitada, et mu aju töötab teisel tasandil ning et tema ei oska ka selgitada, mis vahe on ookril ja beežil, aga see ei muuda fakti, et mõlemad on värvitoonid. Samamoodi ei muutu fakt, et ta tahab mingit uut autot disainida (1 kuu ja 7 päeva ja siis saab hakata inseneeriat merekadettides õppima), mis sest, et mina ei oska seletada sisulisi erinevusi. “Mis värvi see auto on?” nokkisin teda nädalavahetusel. Nii etteheitvat pilku pole ma ammu näinud. Või noh…. vist ikka olen. Näiteks siis kui teatan, et “mina tegin söögi, sina pesed nõud!” 😀