Täna siis teemal, mis mõnes mõttes on väga oluline teema, teisalt jälle mitte nii väga, sest kohalikud on selliste ilmanähtustega harjunud. Tormid.
🌊🌊🌊Kui meie Aberdeenis saime eelmisel nädalavahetusel nautida päevast päikesepaistet ning võimsaid Põhjamere laineid, siis mujal tegi Ciara ikka märkimisväärset pahandust. Suurema saju sai endale Kesk-ja Lõuna-Šotimaa, kus murdusid puud, olid suured üleujutused ning tormituuled sisemaal ulatusid 35 m/s. Siin, põhja pool ja mere ääres oli isegi 40 m/s, aga kuigi sadas, siis sellist padusadu me ei täheldanud.
Ciara tagajärjede likvideerimine alles käib, nt maalihe sulges Glasgowst lõuna poole suunduva raudtee nii et näiteks rongiga Carlisle’i saamine on raskendatud. Hawicki linnas aga vajus kokku kohalik Bed&Breakfast nimega Bridge House. 👇
Sel nädalavahetusel on oodata tormi nimega Dennis, ja kuigi selle tuulte kiirus on kolmandiku võrra väiksem, on välja antud üleujutuste hoiatus, eriti läänekaldale, sest kaasnevad tugevad paduvihmad. Nädalavahetus edasi on väidetavalt oodata Ellenit. 💧Mõnes mõttes hea, et nädalavahetusel, inimesed võiks ju kodus püsida, aga meil on veidi teisid plaanid. Käisin just lennujaamas rendiautol järel. Sel korral on sõiduvahendiks Peugeot 2008🚗 ning jah, sel on all talverehvid. Rentisin sõiduki 25ndani, sest Kutil on järgmine nädal koolivaheaeg, sünnipäev ning nädala lõpus on ka Hr Kahemillist oodata. Loodame, et Ellen enne 23ndat ei tule ja me saame loomaaias 🐼pandad jt loomad ära vaadata, sest nii nagu paljud mereäärsed objektid sh lossid, suletakse kehva ilma korral ka loomaaed. Nii inimeste kui ka loomade turvalisuse huvides.
Kohalikega rääkides selgus, et Aberdeen on justkui vanajumala seljatagune – viimane korralik lumesadu, kus lund oli kokku ca 10 cm, oli mitu aastat tagasi. Tuulega on nad harjunud, tegemist on Euroopa tuulisema piirkonnaga. Enamik on edelatuuled ning mitteametlik tuule kiiruse rekord on 312 km/h Cairngormi mägedes, mis teeb siis ca 86 m/s. 😮🙈 Ametlik on veidi väiksem – 77m/s.
Seevastu talvine keskmine õhutemperatuur on pigem plussis või nulli ümber. Šotimaa külmarekord on aastast 1982, mil Braemaris (meist ca poolteist tundi sõitu) langes 10. jaanuaril õhutemperatuur 🔎-27,2 kraadini, sama madal oli see ka 30.12 aastal 1995 mägismaal asuvas Altnaharras.
Mis päiksesse puutub, siis väidetavalt on Šotimaa kõige päikesepaistelisem linn Dundee, aga ma usun, et 🌅Aberdeen on tihedalt kannul, sest me oleme tõesti iga päev, mis siin oleme olnud, näinud päikest vähemalt 15 minutit. Tavaliselt siiski rohkem. 🌞N-ö lühiajalist päikest on olnud vast viiendikul päevadest. Kuigi me saabusime 27nda õhtul, ja Aberdeenis oli sel hetkel juba pime, siis trammi-ja rongisõidu ajal Edinburghis ja sealt siia oli ka päikest. 🌇 Kui ma nüüd päevad õigesti kokku arvutasin, siis tänasega on 50 päeva. 50 päikesepaistelist päeva. 👍
Need pildid on Aberdeeni rannapromenaadilt päeval, mil Ciara hakkas oma nägu näitama. See jalutuskäik oli täiesti vapustav kogemus, sest see, kuidas lained murdudes mürisesid, kõlas nagu oleks tunnelist rong tulemas. Ainult, et iga laine oli nagu rong, ja kui neid saabus korraga 5-6, siis pole imestada, et Kutt kartis. Sellel pildil oli ta juba veidi julgem, ja pärast seda ei läinudki kaua aega, kui saime 9. laine saapasse. 😆😂 Okei, mina sain, sest filmisin. Kutt oli juba sammukese kõrgemale jõudnud. Laine käis ikka kohati sinna mummudega betoonini välja ja sealt üles ka.
Vahva oli vaadata, kuidas kohalikud koos koertega enesekindlalt selle vahuriba sees kõndisid. Ei, nad ei vaadanud mere poole, ja kuidagi oli nii, et jalad jäid neil ka kuivaks. 😍 Otsustasime Kutiga kõndida sinna, kus Doni jõgi ja Põhjameri kokku saavad. Õige otsus. Sest see vaatepilt oli lummav, kuidas liivasaareke jõe ja mere vahel järjest kahanes. “Me peame siit kiiresti kaduma, muidu jääme lõksu,” ütlesin talle ühel hetkel, ise püüdes veel jõe-ja merelainete kohtumist pildile jäädvustada. Ja täpselt nii oligi – hiljem üle silla kõndides polnud enam saarekest – jõgi ja meri olid üheks saanud.




