Kas keegi tänase kuupäeva numbrikombinatsiooni juba märkas?

Kuidas Kutil koolis läheb? On ta kohanenud? 
Ta on õnnelik ning usub, et kuni selle kooliastme lõpuni õpib siin. See esimene osa lausest on mulle kõige olulisem.
Hindeid pole ma veel näinud, väidetavalt neid ei pandagi, vähemalt Kutile veel mitte. Koduste ülesannetega on tal vist ka veel mingeid asju vähem. Nt suurt uurimustööd Aberdeeni linnast tema tegema ei pidanud. Ma ei teagi täpselt, millal see teha anti, igal juhul oli teistel hiljuti tähtaeg.

tüdrukute vahelise mõõduvõtmisega. Kutt pidi tegema planku ja veel mingit kaht harjutust. Planku hoidis ta kõige kauem. “Kõik poisid elasid mulle kaasa, ergutasid täiega ja see andis jõudu vastu pidada, aga see tüdruk oli ka väga tubli.” Võit olevat olnud napp, aga magus. 

Koolivälistest tegevustest käib ta vettehüpete trennis ja merekadettides. Mõlemad meeldivad väga ja otsime praegu tegevust ka teisteks õhtuteks. Kurdab siin teine igavust, tunneb jalgrattast puudust nt.

Kas Šotimaal on elu parem kui Eestis? 
See polnud põhjus siia tulla. Ma ei tulnud Eestist ära, sest meil olid kõik asjad halvasti või et minus oli mingi illusioon pudrumägedest. Kes on tundnud seda sisemist vajadust, kogenud seda meeli haaravat tahet, rahutust – nimetagem seda, kuidas iganes, siis need saavad aru, miks
Parem või halvem on tegelikult hinnangud, mis sünnivad samamoodi mõtetest meie peas. Nii nagu tõde ja õigus on igaühel oma, on samamoodi parem ja halvem igaühel omamoodi.
Eks ikka on asju, mis on sarnased ja mis täiesti erinevad. On aspekte, mis Eestis on justkui paremini korraldatud (nt soe koolilõuna lastel tasuta, personaliotsingu süsteem) ja seda, mis panevad siin tundma, et oleme hoitud (kasvõi varem mainitud ravimite teema, tasuta koduhooldus eakatele, KOV korraldatud juriidiline nõustamine).

Seega  – ei ole parem ega halvem, vaid on teistmoodi ja sarnane. Kõige rohkem sõltub ikka endast, milline see elu on. Mingeid kuldmune ei topi Sulle kuskil keegi seljakotti.

Kas ma olen juba tööle saanud? 
Sellele küsimusele vastates märkan endas mõtteviisi muutust. Olen siinse mõtteviisi omaks võtnud. Ma ei tea, et täiskasvanuna Eestis tööle kandideerides oleksin ma kunagi kirjutanud CVsse vabatahtliku töö saavutusi ja tegevusi või lisanud 100st sõnast koosneva kokkuvõtte, mida ma enda juures kõige olulisemaks pean, n-ö püüdnud vastata küsimusele – miks mina? 
Siin on see väga oluline. Nagu ka kõik isiklikud ja tööalased saavutused, sest see näitab inimese ambitsioonikust, tulemustele orienteeritust. Et sa pole mitte lihtsalt tööhobune, vaid oled huvitatud isiklikust arengust ning mõistad seoseid ettevõtte tulemuste ja isikliku töötasu vahel.

Seega jah, mul on töökoht, mis võtab mul nädalas ca 12 tundi, see on Dundee linnas asuv tudengite digitaalne uudiste-ja meelelahutuskanal Rebreak News. Leppisime kokku, et vaatan üle kogu nende Youtube’i kanalis oleva ja saadan parandused. On see siis visuaal või tekstiline pool.

Ma olen absoluutselt teadlik sellest, et riiki edasi jäämiseks on mul vaja hakata maksumaksjaks, kelle aasta-sissetulek on praeguste numbrite järgi vähemalt £30 000 või minna ülikooli õppima.

Kas mul on plaan B?
Kui see ka kolm nädalat tagasi veel kuskil kuklanurgas tiksus, siis nüüdseks on see peast välja visatud, sest tsiteerides kuulsat filminäitlejat Will Smithi: “Kui mõtled välja suurepärase plaan B, siis selle plaan B sa ka endale saad.”
Ma peaksin puruloll ja enda peale sigatige olema, kui ma loobun palju paremast variandist, mis mu mõtetes esikohal on. Jah, ma tean, kõigel on oma hind. Küsimus ongi selles, kas otsida võimalusi või leida vabandusi… Viimane tähendab endas kahtlemist. Seda ma ei saa lihtsalt endale lubada. Iseenda ja Kuti pärast ka.

Kas Hr Kahemilline kolib mulle järele? 
Mõni on otsekohesem, küsib kohe, et millal kolib?
Tegelikult pole see küsimus, millele mina peaksin või millele mul oleks üldse õigus vastata, sest see on 100% tema otsus, mida ta teha tahab. Nii nagu siia tulek oli minu otsus. Okei, tegelikult tema trügis takka, sest ta sai enne mind aru, et mul on seda vaja teha. Et ega enne mu hing rahu ei anna.
Hr Kahemilline pole asjata sellise hüüdnimega. Ta on vägagi Mees ning iga Mees langetab oma otsused ise ning räägib neist siis, kui ta tahab seda teha. Pole minu asi nendest vadrata.
Ma tean, mis on tema unistused praegu ning annan oma parima, et neid toetada. Meie omavaheline suhe on isegi parem, hingeliselt tugevam ja lähedasem kui Eestis olles. Me pole ju kunagi koos elanudki, vaid kaugsuhe oli ka Eestis. Praegu on 123 kilomeetri asemel 1000 miili vahemaa. Kohtume ca korra kuus. Kas siin-või sealpool Põhjamerd.

Kas ma kavatsen Eestisse tagasi tulla? 
Ma tean, et kui ära kolisin, ütlesin paljudele märksõna aasta. Lisasin sinna ette, et vähemalt aasta. Praegu pole me olnud siin kolme kuudki. Kahe päeva pärast saab 4 kuud päevast, mil ma tegin päriselt otsuse siia tulla.
Seega – 4 kuud, seda enam aasta, on ühest küljest pikk, teisalt väga lühike aeg, et mingeid lõplikke väiteid kivisse raiuda.
Ma kavatsen Eestiga seotuks jääda, sest seal on palju toredaid inimesi ning olen avatud ka kõikvõimalikele koostööprojektidele. Eestisse tagasi kolimist ma siiski praegu ei kavanda.

Kuidas mul kirjutamisega edeneb? 


Seda lugu, kuidas ma ikkagi Šotimaale jõudsin, saan tihti rääkida. Laupäeva õhtul oli mul härduseklomp kurgus, kui jälle öeldi, kuidas ma neid inspireerin ning et see lugu on väärt laiemalt rääkimist. Huh….
Avatud ülikooli kirjutamiskursus ka edeneb iganädalaselt, seega tuleb ka romaanile lehekülgi vaikselt juurde.

Kas siiatulek vastas mu ootustele/Kas kõik on nii, nagu ma ette kujutasin? 
tegelikult siin elamine tähendab. Mina ise olen enda isiklikke ootusi ületanud ja senised uskumused pea peale pööranud, mis siis elukorraldusest rääkida.
Ilmad on valdavalt päikeselised – ainus päev seni, kus me päikest ei ole näinud, ongi olnud 24. veebruar. Üldiselt nullilähedane, päeval ca +6-+11. Täna öösel vihma sadas ja linnud lärmasid nii kõvasti, et ärkasin mitu korda üles mõttega, et kas aken jäi lahti…. Ei jäänud.
Jah, ikka veel on kujuteldamatult äge.

Tänan küsimuste eest. Küsige veel.