Ma olen alati uhke olnud oma fantaasia üle. Luua selget nägemust mingitest tuleviku olukordadest mulle soovitud viisil on olnud üsna lihtne. Kuniks kolisin siia. 😉
Siin olles olen aru saanud, KUI piiratud igasugustest asjaoludest, olukordadest ja välistest tingimustest mu kujutlusvõime on olnud. Nii et seisan igapäevaselt silmitsi sisemise kultuurišokiga endas: kui palju parem võib olla kõik sellest, mida hommikul või üldse suudad endale ette kujutada.

Eilne plaan oli paberimajandus (pangakonto, linnavalitsuses end sisse regada+hakata maksumaksjaks) korda ajada ja siis meremuuseumisse sõita.
Pangakontorist kaugemale me ei jõudnudki. 😂
Siiamaani ajab itsitama, päriselt ka. Okei, need, kes on välismaal elanud, neil võib-olla pole sellist emotsiooni, aga meie jaoks on tegemist päris esimese korraga välismaal elada. Seega on kõik uus ja põnev. Just põnev, mitte ärritav ega nõme.
👉Niisiis, selleks, et maksta council taxi ehk linna osutatavate teenuste maksu (vesi, kanalisatsioon, haridus), peab end sisse regama, aga ka nt prügiveo, gaasi-ja elektrilepingud, samuti telefonifirma lepinguliseks kliendiks (sh piiramatu interneti) saad alles siis, kui on kohalikus pangas arveldusarve. Läheme siis kella 12 paiku kohalikku pangakontorisse, seisan rõõmsalt järtsus (üks inimene enne mind) ja naeratan. “Tuleb hea päev!” mõtlen. Juba kutsubki teenindaja mind ette. Teatan oma soovi, ta küsib, millise dokumendiga soovin oma isikut tõendada. Just nii küsibki – millise dokumendiga soovin. Naeratan jätkuvalt ja teatan, et on nii ID-kaart kui ka pass – kumb neile sobib. ID-kaart sobib. Ta küsib mu käest rendilepinguga kaasnevat nõusolekulehte. Seda mul kaasa pole, aga kas digitaalselt allkirjastatuna sobib? Ei sobi, paberil peab olema. 😕
Okei, seda mul pole. Kodus käimisest poleks ka kasu, sest oleme Lynni ja Johniga rendilepingu allkirjastanud digitaalselt. Tegelikult on see paberil ka, ja see 73 lk patakas sai alla kirjutatud saabumise päeval, aga kuna arvasin, et ega mul selle kladega midagi teha pole, siis jäi ta esialgu Lynni kätte, ja mulle ainult eelkokkulepe.
Okei, selle organiseerimine pole probleem. Kirjutasin Lynnile ja ta lubas õhtul hiljem ära tuua selle. Pangast proua siis andis mulle visiitkaardi ja ütles. “Kui teil on see olemas, helistage sellele numbrile ja siis me saame teile kohtumise aja kokku leppida.” Oooo, pangaarve avamiseks tuleb aeg broneerida. Tundsin end kohe hirmus tähtsana, aga natuke oli ikka naljakas ka. Mis seal’s ikka. Broneerida siis broneerida. Nii, pangakontorist väljas, mis edasi?

Kohalikud bussid

Otsustasin enne kesklinna, LV klienditeenindusse pöördumist sinna helistada ja uurida veidi maad. Sh Kuti kooli kohta. Nii, ühendati haridusosakonnaga ja sealt vaadati, et meie avaldus on kenasti kohal, aga kuna see saabus 24.12. ja vahepeal on olnud pikad pühad, siis tegeleda sellega pole jõutud, sest koolid alustavadki tööd 6.jaanuaril. Küll aga saime kaasa soovituse pöörduda akadeemiasse, kuhu see avaldus saadeti. Samas meiega suhelnud ametnik möönas, et vanuse poolest peaks ta käima veel algkoolis pool aastat, kuid süsteem on võtnud avalduse justkui ta juba käiks kohalikus algkoolis ja sooviksime teda sügisest lihtsalt akadeemiasse panna. Noh, teine osa tema lausest vastas ju tõele. 👍
Kuna akadeemia telefon suundus postkasti, aga meil oli plaanis nagunii koolimaja üle vaadata, tegime plaanid veidi ümber ning jätsime meremuuseumi mõneks teiseks homseks. Läksime koolimaja vaatama. Mõnus minek läbi suure haljasala. Kodust ca 20 min jalutada. Koolimajas on olemas ka ujula ning nn kogukonnakeskus. Mida see siin täpsemalt kujutab, uurin ka kunagi järele.

Igal juhul polnud peale valvuri seal eile kedagi, aga valvurionu oli väga tore ja ütles, et küll need asjad selgeks tehakse. Tõenäoliselt saame esmaspäeva hommikul vajalikud paberid kaasa ja siis kodust 5 min kaugusel olevasse algkooli minna nendega. “Tulge nii 9.30 paiku, ma annan neile teada, et te tulete.” Koolimajast välja tulles avastasime, et sealt näeb merd.

Kesklinna minek tundus mõttetu, vaatasin Google Mapsist, mis on lähimad ägedad kohad. Näitas, et nii umbes miili ehk 1,5km kaugusel on Seaton park. Piltide järgi tundus vägev koht olema. Kutt küll esialgu arvas, et ei viitsi, aga veensin ta ümber ja hiljem tunnistas ise ka, et poleks tahtnud kodus olla.
Park hakkas teisel pool Doni jõge ning kohe alguses vasakul oli nn Salaaed. Kivimüüriga ääristatud. Me suundusime paremale, mööda jõeäärt. Seal sain aru, et lisaks luuderohule on siin veel palju igihaljaid puid. Iileksi tundsin ära, aga neid iilekseid oli ka minu arust vähemalt kolm liiki st eri värvi lehtedega. Lisaks mingi pajulaadne puu, mille lehed läikisid nagu iileksil, aga olid ümarad. Kes vähe targem on ja oskab liikidele nimesid anda, kommenteerige julgesti.

Puid ja maid sai seal ikka korralikult vahtida, näiteks uudistada, kuidas juurikad ja graniitkaljud omavahel põimuvad. Võimsad puutüved, ei saanudki aru, kas raagus või päriselt ära kuivanud. Peagi leidsime koha, kus kõrgest kaldast alla minna. Minek oli päris järsk ja mul oli vastav matkakostüüm ka seljas – kui seni olen ikka teksades ringi uidanud, siis eile otsustasin soojema kleidi kasuks. 😀

Jõgi oli omaette imetlusväärne. Doni jõgi voolas selle koha peal sügavas orus, aga vaid mõnikümmend meetrit edasi muutus kallas laugemaks, õigemini järsk nõlv taandus ning tegi ruumi Seaton pargile. Pargi veerel oli ilus hetk, kus eakam mees istus ja suhtles väiksemat sorti musta koeraga, vaatas vahepeal jõge, pilgus hellus. Siis jälle silitas koera, justkui püüdes teda lohutada. Abielusõrmus oli tal väikses sõrmes. Mõtlesin, et kas see koer oli neil juba siis, kui nad koos olid või kingiti see talle pärast kalli abikaasa siitilmast lahkumist? Kas see oli nende mõlema lemmikkoht või on see paik, kus ta käib, sest selle koha peal kärestikuline pahisev jõgi mõju lohutavalt? 

Ma pole ühelgi päeval otseselt samme ega kilomeetreid-miile arvutanud, sest mulle pole need nii olulised, aga kuna eile Hr Kahemilline küsis, siis Kutt oma telost vaatas, ja ta tegi üle 15 000 sammu. Seega pidi üleeilne päev promenaadil olema veel pikem, sest siis me peamise osa ajast kõndisime, eile vahtisime niisama ka.

Kel nüüd küsimus õhku jäi, siis pangaasjade juures kirjutades lugesite õigesti, rendilepingud on siin 75 lk pikad. Selle saatis Lynn mulle lugeda veel siis, kui Eestis olin. Pidi olema hea une-eelne lugemine. Ta lohutas mind, et “ainult esimesed 25 lk on väga olulised”. Rendilepingud on kohaliku valitsuse kinnitatud ning selles on rasvaselt trükituna klauslid, mis peavad sees olema. Osa punkte on vabatahtlikud st kokkuleppelised. Jah, ma olen kõik selle 73 lk läbi lugenud. 💪😎Erinevalt Eestis kehtivatest lepingutest on siinsed arusaadavad ka neile, kes kohalikku keelt emakeelena ei räägi. Mu arust üsna lihtsas inglise keeles, lihtsalt võtmemõisteid pead teadma. Kusjuures see 2/3 osa lepingust selgitab veel kõik esimesed 25 lk korralikult lahti. Eraldi peatükk on viisakuse kohta. Ebaviisakas, tüütav või muul moel naabreid häiriv käitumine on piisav põhjus üürileping üles öelda ning need punktid kehtivad ka 👉üürnike külaliste kohta. 👈😎
Nii et lahked ja naeratavad näod pähe, kes külla tahab tulla. 😊

Mis me täna teeme? Lugege homme. 😉

P.S Kes otse suhelda tahab, siis mu Eesti number töötab. Helistada võite julgesti, sest minu paketiga on EL-is kõned tasuta. Internetiga st messengeris suhtlemisega oleksin pigem tagasihoidlikum, mul on küll kuu aja peale 30GB netti, aga sellest on tänaseks juba kolmandik läinud, sest piltide üleslaadimine ja videokõned Väga Oluliste Inimestega võtavad ka oma osa. 😇