See kõik oli pärastlõunal, aga hommikul käisin siis kohalikus Jobcenteris, et lasta end intervjueerida national insurance numbri (panin algul valvelauas puusse ja kasutasin väljendit social security number) 
Onkel teatas, et mõned nädalad läheb aega, aga saadud paberi võin ma tööandjale esitada, ja siis nad oskavad ise edasi tegutseda.
Enne mind intervjueeris onkel poolakaid, õigemini vanemat prouat, kelle tütar on lapsega siin elas. Naine ise eriti inglise keelt ei osanud, tütar vastas tema eest. Miskid 25+ noormehed olid ka.
Nunnu oli see, et kui esimesel korrusel valvelauas teatasin, et mul on kohtumine (see kõlab ikka nii tähtsalt ja uhkelt) selle numbri saamiseks, siis neil läks nägu kohe rõõmsaks ja üks neist teatas, et “well, that one is easy”, ehk siis minuga läheb lihtsalt. Mingu ma kolmandale korrusele. Läksin. Seal oli veel üks valvelaud. Ja onkel. Tühi laud. Ei raamatut, ei arvutit. Lihtsalt suunas puhkenurka istuma. Vat see
Kohalik raamatukogu on pisike, väike linnaosa raamatukogu, aga terve linna peale on suur süsteem, milles on ca 20 raamatukogu ja kõigile kehtib üks raamatukogukaart. Jah, me Kutiga oleme mõlemad lugejad ja laenutasime lugemist-vaatamist ka. Selgus aga, et mu läpakas DVD-sid ei mängi, seega film Aberdeeni ajaloost jääb ilmselt vaatamata. Esialgu.

Kutt oli ennelõuna üksi kodus, mis on siin täitsa OK, sest konkreetset paika pandud vanust, millal tohib üksi kodus olla, naabrite kinnitusel pole, aga alates 12ndast eluaastast on see üsna tavapärane. Selgitasin, et Kutt käis Eestis bussiga 20 miili kaugusele kooli ja tagasi, ja siis arvasid kohalikud, et siis ei tohiks üldse mingit teemat tekkida.

Sisejalanõude teema selgub neljapäeval.

Tänased tähtsamad uudised on teieni toodud. Homme hommikul võtan kokku selle, mis linnas nägime.